Ühe kuusepuu (elu)lugu...

Pean tunnistama, et istun juba tükk aega arvuti ees ja mõtlen, et kust otsast seda lugu nüüd alustada. Et kas alustada sellest, et meie peres on siiani iga aasta PÄRIS kuusepuu toas olnud. Või sellest, et mulle väga meeldivad inimesed, kes oskavad oma otsuseid ka kuidagi mõistlikult argumenteerida. Või sellest, et mulle on vastukarva igasugune raiskamine - see teeb mind kurvaks ja väga murelikuks! Igal ühel omad kiiksud, eks! Või siis hoopis sellest, et mida iganes me siin maailmas teeme, me peaksime ka teistega arvestama. Ja üldse rohkem hoolima.
Ma alustan vist ikkagi sellest kuusepuust...
Sellest ↓

Ma tõesti arvan, et igaüks otsustab ise, mis materjalist kuusepuud ta eelistab. Seda nimetatakse valikuvabaduseks ja mulle valikuvabadus meeldib. Ja mina küll ei mõtle, et kunstkuuse kasutajad kuidagi halva valiku teinud oleks. Mina saan mugavuse argumendist väga hästi aru - ei ole vaja mingi rõveda ilmaga kuskile metsa kuuske otsima ronida, ega jaanipäevani toast okkaid koristada. Fui! Otsid hoopis oma eelmise aasta puu jälle kapist välja ja... voilaa - olemas! Nii et... ma mõistan plastikkuuse eelistajaid suurepäraselt! Ja miinustest me praegu üldse ei räägi.

Küll aga ei mõista ma inimesi, kes ei mõista päris kuuse eelistajaid. Või neid, kes jõulupuude müüjaid puutapjateks sõimavad. Ee... möh??? Alguses ajas see mulle päris naeru peale, lõpuks tegi siiski kurvaks... Puhas teadmatuse (või teada tahtmatuse) küsimus ju. Inimesed elavad linnas ja paljudel neist puudub teadmine, kuidas puud (põllul) tegelikult kasvavad. Kuidas mets kasvab. Ja nagu elus ikka, kes asjast midagi ei tea, need karjuvad kõige kõvemini...

Nüüd õnneks juba räägitakse ka sellest, et päris kuuse tuppa toomine on palju keskonnasõbralikum, kui plastpuu kasutamine. Tegelikult võiksin ma siin sellel teemal kohe piiikalt kirjutada, aga ma lihtsalt ei viitsi. Vot nii! 😛

Ma liigun hoopis uuesti meie selle-aastase jõulupuu juurde. Need, kes kuuske oma (või ka riigi) metsast toomas käivad, teavad et jõulupuu valitakse ikka nende puude hulgast, mis tegelikult nagunii ühel või teisel põhjusel maha võtta tuleks. Või siis nendest kohtadest, kus puu nagunii kunagi suureks kasvada ei saa (liinialused nt). Rumalamad rohelised võivad nüüd muidugi kohe küsida, et miks peaks metsast ÜLDSE ühtegi puud raiuma, las loodus toimetab seal omasoodu. Päris elus pole see aga tegelikult mõistlik. Metsal ja metsal on suur vahe! Ja kui metsa juba omada, siis võiks seal ju ka ilma roomamata/ronimata liikuda saada. Mina isiklikult küll eelistan metsas käies ikkagi 90 % ajast püstiasendis liikuda - mitte neljakäpukil! Aga kellele see viimane liikumisviis rohkem meelt mööda on, siis neile võin vabalt õige teeotsa kätte juhatada. 😛

Oih, ma pidin ju üldse meie jõulupuust kirjutama! 😯 Ups! Ühesõnaga... mul oli tegelikult väike salaplaan tuua see aasta metsast koju miski räme rääbakas. Ikka korralik roots, sest teate küll, kui midagi on kohutavalt inetu, siis muutub see inetus lõpuks hoopis iluks. 😂 Igatahes sellise plaaniga läksin ma mehe ja Väikemehega metsa. Juhtus aga hoopis nii, et me... virutasime omale kuuse naabri maa pealt. Väga inetu meist, mõtlete kindlasti. Vargus päise päeva aeg! Aga teate - mul ei ole häbi! Mul on hoopis kurb. Ja valus.
Sest eks me kõik tunneta seda maailma omal viisil. Ja me kõik tunnetame ja võtame vastutust omamoodi. Ja mõni arvab üldse, et meist ei olene mitte midagi. Aga mina korralikku sinisilmana usun, et MINUST OLENEB. Ja vaat sellepärast ma sellest ka räägin. Mitte midagi ei saa aru, eksole!?
Mõni aeg tagasi oli mitu päeva naabri metsast kuulda võsasaagide toimetamist. See ei tähenda tavaliselt midagi head. Tegelikult tähendab see heli üldjuhul varsti algavat lageraiet. Ma tegelikult ei ole mingi hull raie vastane, küll aga pole ma raskete metsamasinate poolt, kellest jääb järgi rikutud maastik. Nii head masinat, kui üks saemees, pole veel kahjuks leiutatud. Aga see selleks. Lihtsalt... naabri maa peal vedeles kümneid ilusaid kuusepuid. Nii maakoju, väikesesse korterisse, kirikusse ja rahvamajja sobivas formaadis. Kuidagi väike ja kasutu olemise tunne tekkis. Mina valin hullu hoolega, et millist puud metsas üldse langetada ja... seal olid ilusad kaharad kuused võetud maha, et... harvester saaks rabasse lagastama tulla. Ten points, my dear friends! Raha ongi elus ju kõige olulisem!

Kuiv metsaäär

Rabamets

Noh... tegelikult ma muidugi tean, et PÄRIS elus asjad täpselt nii käivadki. Aga EI PEAKS! Ja PÄRIS elus saavad alati ka metsanaabrid osaliselt selle väärt raie osaliseks - vähemalt meie kogemuse põhjal küll. Aitäh, et ka meie väikesed kuused-kased maha võetud said.

Lihtsalt... ma mõtlen et... võib-olla ikkagi ei peaks metsas töötama, kui pime oled ja korralikku metsasihti ei näe??? Kaardi lugemise oskusest ma üldse ei räägigi... Sest ausalt öeldes hakkame me juba väsima sellest, et iga kord, kui meie metsaga piirneval alal lageraie toimub, teevad tööd pimedad võsamehed. Ja kunagi ei tule keegi vabandama. Vastupidi, kui sa ise asja juures pole, siis lisaks väikestele puudele, teeb harvester pärast su metsast tuima kalanäoga veel palke kah. Meie oleme küll õnneks asjalikud olnud, aga... kõik teised mitte. 😦
Ühesõnaga... kahjuks oli meil ainult ühte kuusepuud vaja. Aga vähemalt selle ühe me ka koju tõime - ei kasvanud ta need aastad mitte asjata seal. Ja pole ma kunagi mõelnud, et päris kuusepuu koju toomine mingi kuuse piinamine on. ME KÕIK tahame elada põhjusega. Ja kasvõi ühe ainsa korra tõeliselt särada. Ja mina ise eelistaks iga kell kellegi jõulupuu olla, kui kitsede poolt korduvalt söödud saada, pimedas ja liigniiskes aeglaselt surma oodata või lihtsalt hakkepuidu kärus lõpetada. Kui veab! Kui ei vea, siis jäädki sinna metsa alla kõdunema. Ilma igasuguse tähetunnita!

Aga seda jõulupuud imeteleme ja ümmaradme me vähemalt kaks nädalat. Ta kingib meile positiivse emotsiooni (ja pudenevaid okkaid 😛). Ja meie kingime talle võimaluse särada ning saada alatiseks jäädvustatud meie aastalõpu fotodele.



Selle asemel, et talle metsas lihtsalt kahe sekundiga ots peale teha. Paljud meist loobuvad ju aias nii mõnestki puust-põõsast, sest lihtsalt ei ole enam ilus või huvitav. Raiume maha või kaevame välja. Äkki ei tohiks ka seda siis teha??? Puhas mõrv ikkagi ju!
Mulle meeldib, et meie jõulupuud on kõik ilma inimese abita kasvama hakanud. Neid on ainult vihm kastnud ja väetanud. Vahest on ehk inimene nende kõrvalt mõne teise puu maha võtnud, et ülejäänutele rohkem ruumi ja päikest jaguks.
Inimesel on looduses oluline osa täita, sest tema on võimeline teadlikult oma otsuseid ja valikuid tegema. Ja neid tulebki teha. Aga targalt! Mitte igale poole lageraiet planeerides. 😦

Aga see kuusepuu... temal on veel aega särada. Ja kui särada enam ei suuda, siis osa temast lõpetab meie ahjus ning teine osa lõkkes. Seal saab jälle särada. Viimast korda. Ja minu meelest pole see sugugi paha viis oma elu lõpetada. :)

Särarikast aasta lõppu kõigile! :)