Kuigi sügise algus on meid kostitanud korralikke koerailmadega ja aeda pole nagu toimetama saanudki, siis tegelikult on ju päris tore aiaaasta olnud. No vähemalt minul on! 😀 Tuleb lihtsalt õige kandi pealt vaadata osata. 😛 Ja väikestest asjadest rõõmu tunda.
Ja rõõmu olen ma tundnud!
Need vaarikad ↑ (Polka) oli mul plaanis sel sügisel tegelikult üldse välja kaevata. Põhjus selles, et isegi kui eelmise aasta varred talve üle elavad (nagu nt sel aastal), siis lõpuks tekivad vaarikad ikkagi ainult sama aasta vartele. Ilusad vaarikad. Head vaarikad. Aga... külm tuleb alati liiga vara peale. :( Eelmine aasta ma nt ei saanudki ühtegi vaarikat. Niisiis, mis neist hoida?
Eee... eriti, kui üks tarkpea need keset lillepeenart istutanud on! Aga vaat see aasta on lood hoopis teisiti. Täiesti hull vaarikas! Keegi ei jõua meitel nii palju vaarikaid hävitada, kui palju see segane taim neid kasvatada jõuab. :D Niisiis - hetkel andsin armu. Järgmine aasta vaatame uuesti. 😝
Väga suur rõõm on mul olnud igatsetud õisdekoratiivsest porgandist `Dara`. Küll mul oli hea meel, kui ma need seemned kevadel lõpuks kätte sain.
Jess! Õnneks on ikka nii vähe vaja - ainult porgandi seemneid. 😍 Pilt on tehtud eelmine aasta Sadeväljal. ↓
 |
| Daucus carota `Dara` |
Selline iludus virutab ikka täiega vastu pead. Vähemalt... minule küll virutas. Pärast ma olin täiesti veendunud, et ilma `Dara`-ta pole minu edasine elu lihtsalt võimalik. 😀 Ja nii need seemned siis tulidki. Kevad polnud meil muidugi porgandikasvatust soosiv, aga hoolimata suurest kuivast seemned lõpuks siiski idanesid ja tasapisi ikka edeneb...
Ja kui see ei ole imeline, siis mis üldse on?! Eks paista, kaua ta
värvuda jõuab enne, kui külm liiga tegema hakkab.
Eelmine sügis sai aeda
ka metsporgandi seemneid külvatud ja ka need edenevad kenasti. Hiljem
on plaanis neid metsporgandeid meie kuival niidul kasvatama hakata, aga
kuna ma ei olnud kindel, kas seeme ikka piisavalt valminud on, siis sai
testimiseks peenrasse külvatud. Paar pilti metsporgandist ka tema
loomulikus kasvukohas. → ↓
Pisike korea vaher on see aasta omale pea-aegu meetrised kasvud kasvatanud. Eks paista, kas talv nendest ka midagi omale krahmab. Aga hetkel rõõmustan.
 |
| Acer pseudosieboldianum |
Üks tore umbrohi ka. Kord ma juba rookisin ta aiast välja, sest põrguline võib päris korralikult seemet visata ja see juurikas seal all on ikka
korralik jurakas, õnneks labidaga siiski täitsa lammutatav. Aga... ilus taim on. Ja ilu ise kestab täpselt esimese öökülmani.
Ja siis see minu siilikübara seemik. Eelmine aasta võttis külm tal esimese õie ära ja nii ma ei teadnudki, milline ta siis välja kukkus. See aasta oli õisi juba rohkem ja tulemus ei ole üldse paha. ↓
Pilt on tehtud vilu ilmaga, aga tegelikult on tegemist erkroosa värviga. Minu aias senini sellist tooni ei olnud. Ja õis ise on tugeva nelgilõhnaga 😍 Mitte kõik siilikübarad ei lõhna sedasi.
Võrdlus aias kasvava vanaroosa seemikuga (liigiga?), mille õie värv ja kuju on hästi sarnane sordiga `Magnus`.
Ja sellesama vanaroosa seemiku võrdlus sordiga `Fatal Attraction`
 |
| Hydrangea paniculata `Grandiflora` ja siilikübarad |
Ja sujuvalt oleme jõudnud minu suurte suvelõpu lemmikute aedhortensiateni.
Selle `Grandiflora` roosakat värvust ma kahjuks just tihti ei näe.
Ja just selle roosa pärast ma selle taime ju 10 aastat tagasi koju
tassisingi. 😂 Tundub, et selle roosa tooni tekkimiseks on lihtsalt
sooja suve vaja, niisiis oli mul see aasta jälle põhjust rõõmustada. ↓
 |
| H. paniculata `Grandiflora` |
Mõned teised sordid on see-eest roosaga lahkemad ↓
 |
| H. paniculata `Pinky Winky` |
Ja mõni tuust on lihtsalt niii nunnu, et lihtsalt peab rõõmustama
 |
| Nimetu risoomidega paljunev astilbe |
 |
| Mugullauk Allium tuberosum |
 |
| Kassisaba V. spicata `Ulster Blue Dwarf` septembri alguses |
Ma tean... see viimane on napakas tõesti, aga... mulle meeldib. 😛
Ja natuke daaliarõõmu ↓
Daaliatele see suvi tegelikult ei meeldinud ja... reedene külm tegi sellele rõõmule lõpu ka.
Kevadel kadunuks kuulutatud roosa silla ilmutas end hoopis suvel ja jõudis augustis lõpuks ka õitsema minna. Otse loomulikult magasin ma õige hetke pildistamiseks maha 😀 Aga rõõm ikkagi
 |
| Scilla scilloides |
Aga kõige suurem rõõm on ikka täis kõhust, eks? Need porknad said ühel päeval peenrast lapsele niisama krõmpsutamiseks toodud.
Kolm korda võite arvata, kes neid lõpuks krõmpsutas. 😉
Ja esimest korda elus sai spagetikõrvitsat proovitud. Selles suhtes läks väga hästi, et isegi mu mees sõi seda. Midagi peab inimene ju sööma! Ja Väikemehele suutsin ma seda samuti koos hakklihaga sisse sööta, väites et see on kartul 😀
Tegelikult oli mul veidi kahjugi, et niii ilusa asja nahka pistsime.
Koledat asja on ikka palju lihtsam süüa! 😃
Ja nüüd siis nende herilaste juurde, ehk midagi neile inimestele, kellele tahavad teada, kui halvasti mul ikkagi läheb. No ma pole kade ka: viimasel ajal on juhtunud, et nii kui ma labida maasse löön.. taban ma kedagi oma õdusas kodus otse lagipähe.
Esimesel korral tahtsin ühed mägisibulad peenras teise kohta ringi tõsta. Valmistasin uue koha kenasti ette (ise hirmus rahul!) ja hakkasin oma sibulikke suure tuhinaga välja kaevama, kui... AI! Mis siin toimub? Ai! Põrgusse, herilasepesa! Pistsin teise aia otsa mehe juurde jooksu ja kiskusin kisades jope seljast, sest osad "sõbrad" passisid juba seal all. 😀 Kokku sain neli pauku. Kolmega polnud nagu hullu miskit, aga vaat see esimene... See oli strateegiliselt hästi sihitud.
Ma ei hakka kohta täpsustama! Oi, kui valus! Õhtuks olin juba korralik sant. Nõelamiskohal oli u 20 cm läbimõõduga kuum punetav laik, aga valu ulatus veel kaugemale. Kusjuures tavaliselt tekib mul nõelamiskohta heal juhul väike punetav kupp. Seekord sai end mitu korda korralikult mentoolpiiritusega üle kallatud, et kuidagigi oldud saaks. 😀 Õnneks oli hommikuks valu järgi andnud. Aga sügeles see koht ikka nädalajagu vähemalt.
Ja no mõned päevad hiljem, kui mul jälle suurem istustamine pooleli oli ja ma mullaämbriga oma peenrakastide juurest koos Väikemehega möödusin, silmasin ma seal kasti ääres mingit mahlakat kõrretuusti.
Oi, kuidas see mu kanadele maitseks! Kuna labidas oli ühes, siis otsustasin selle labidaga maa seest välja aidata. Ja kui ma selle tuusti sealt kätte sain, siis... AI!... selgus, et see oli halb mõte. Silmanurgast jõudsin veel näha, et neid oli seal PALJU. Kamandasin Väikemehe elu eest jooksma, ise otsustasin "päästa" mullaämbri. Kuna kolmene oli just parasjagu tegelenud puude kaitseks mõeldud aiavõrgu rulli veeretamisega, siis tema otsustas kaenlasse haarata selle rulli 😂
Paar parajaid, eks! Igatahes ei olnud see võrgurull sprinti joostes just kõige asisem aksessuaar. Õnneks viimases otsas ta siiski loobus sellest. Ja väga hea! Sest loodetud viimane ots ei olnudki tegelikult viimane ots, kuna tuli välja, et meil on ikkagi saba taga.
Jubedad linnud! 😂
Kaks sutsu sain. Väikemees pääses. Õnneks ei järgnenud neile sellist reaktsiooni nagu eelmisel korral. Aga... viimati lendasid need linnud seal kastide ümbruses endiselt närviliselt ringi. 😄
Aga muidu... läheb meil täitsa hästi.
Hommikuti köögis kohvi juues meeldib mulle tõmmata kardinad eest ja vaadata, mida meie kanapere õues ka teeb. Ja no...
... ma ei ole ainuke - huvi on vastastikune. 😀
