Ühel palaval päeval... Lepiku-Mardil

Kuna oma aiast pole hetkel midagi suurt ja olulist kirjutada, siis olen endiselt avatud talude lainel. Tegelikult võiks selle postituse nimi vabalt olla ka "Küsi ja sulle antakse!" või "Tuulutame kübarat" Aga kõigest järgemööda, eks!
Nagu ma juba eelmises postituses kirjutasin, siis õnneks olid sellel korral talud avatud kahel päeval. Ja kui esimesel päeval pühendusin ma Väikemehe vajadustele, siis see teine päev oli plaanitud läbinisti aianduslikuks. Jess! Päris viimasel hetkel liitusid minuga veel kaks huvilist ja nii võis sõit Pärnumaale alata. Plaanis oli jõuda vähemalt kahte aeda külastama. Esimesena suundusime targu Lepiku-Mardi kollektsioonaeda, kuna oli karta, et seal võib minna aega. Aega läks tõesti. Kohe mitu tundi...

 Kui ma nüüd HÄSTI lühidalt nähtu kokku võtan, siis minu märksõnadeks on:

• SUUR iluaed
• Gigantne kiviktaimla
• PÜSTIHULL perenaine

Esimese heatahtliku hoobi tagumikku andis see aed mulle oma mastaabiga, sest seda 3-l hektaril laiuvat, suurte istutusaladega ala, hooldatakse ainult oma perega. No, palju õnne! 😂 😅 Seal jagub nii põnevat liigirikkust, avarust, kui mõnusaid varjulisi puudealuseid. Varjatud vaateid... mmm...
Ja siis see kolossaalne kiviktaimla (jälle obadus mu tagumiste põskede pihta!), seda peab lihtsalt ise nägema (ja sisusse süüvima  😜).

Selle ogaliku nime ma ei leidnudki :(

Nii sini-sinine :)

Nimi kadunud :D

Nagu plastikust vaip

 

Üleüldse... see on selline aed, mille istutusaladesse võiks vähemalt nädalaks kaduda, ja ikka leiaks veel midagi uut ja huvitavat.

Oh sa, tupsununnu! 😍

Ja siis see perenaine... Ee... kuidas seda nüüd öeldagi? Et on tõsiselt haige ja ravimid on muutunud järjest kallimaks ning raskesti kättesaadavamaks? Sest see aiahaigusega nakatumine on ikka kole asi - eriti selles staadiumis. Või siis öelda otse välja, et perenaine on püstihull, sest milline normaalne inimene rajaks omale sellises formaadis kiviktaimla või põllule soo? Või oli see hoopis raba??? Sest kuidas sa ikka edasi elad, kui isiklikku sood ei ole, eks!? Täitsa hull inime ju! 😂
Kes irooniat ei mõista, võivad nüüd südametilkade võtmise pausi teha... 😛

Mis teeks, mis teeks? Ah - teeks õige raba!

Mida ma just ütlesin, on see, et perenaine on tõeline aiafanatt, kes tahab proovida pea-aegu KÕIKE oma aias kasvatada. Ja jumala eest, mis saaks meil selle vastu olla? Sest kuidas muidu ma teaksin, et mu aias ei kasva põhimõtteliselt MITTE MIDAGI, või vähemalt on mul tulevikus HÄDASTI vaja soetada omale:

• siberi männasmailane
• kolmeroodne hõbeleht `Schwefellicht`
• kuning-karusõrg
• kerakellukas
• muutlik kirbutatar
• hürkaania tarinõges
• purpur-käokannus
• luuderohi, mis seal aias puid vallutas
• Jne, jne, jne...

Tegelikult tundsin ma seal aias suurt rõõmu, et sellised entusiastid nagu Viivi (ja paljud teised) on olemas ning nad ei ole mitte koid oma teadmisi ja kogemusi ka teistega jagama. Ma tean - ma olen üks isekas ahv. Aa... õigus - ma olengi ju ahv! 😛
Ja mis seal salata - suurt rõõmu tundsin ma ka teadmisest, et minuga ikka niii halvasti (veel) ei ole. Annaks Jumal, et nii hulluks ei lähe ka!  Sest kui ma vaatasin perenaise istutamata potsikute väljanäitust, siis... ahastus kippus peale ja... enda mõnikümmend ootel potsikut/notsikut tundus selle kõrval kohe köki-möki. 😂 (Nojah... mõneks ajaks oli sellest täitsa kasu, siis hakkasin ma ennast jälle nagu täielik rongaema tundma, kes oma lapsi ÜLDSE ei armata. Peaks vist tihemini käima seal...)

Natuke istutamist 😛

Ühesõnaga, seda kohta peab ise külastama (aga leppige aeg ikka eelnevalt kokku!), sest isegi kohal käies ei jõua ühe palava päeva jooksul igale poole (ja perel on tuleviku tarbeks veel põnevaid mõtteid varuks...). Peremehe korraldatud pargituur jäigi mul sellel korral olemata, aga ega kahte head asja korraga ei saa ka. Ja pealegi - ma tulen kindlasti tagasi! Sest... see koht on seda kindlasti väärt; ehk kiidab perenaine jälle mu kübarat ja...

Palju avarust

Mitte ainult taimed...

Mõni aeg tagasi kurtis üks tuttav aednik, kes oma aias ka gruppe vastu võtab, et maailm on muutunud - ühele ei kõlba üks, teisele teine ja inimeste imelikel soovidel pole otsa ega äärt. Et vanasti olid vaid sai ja piim laual ning kõik kiitsid.
Eee... Mm... Ülla-ülla, olen ka üks neist uue aja nuhtlustest! 😛
Nimelt... tollel päeval seal Lepiku-Mardil... Jube palav oli ja... Kaugelt tulek... Kõht läks tühjaks ju... Seal oli üks tädi, kes müüs pisikesi magusaid ampsupirukaid (Euro tk) ja... pudeliga veini. Ja kui perenaisega sai hingetõmbepausi aeg juttu veeretatud ja uuritud, et kas seal lähedal kusagil saab ka (kiiresti ja) maitsvat süüa - aeg surus takka ju - siis ilmnes, et häid valikuid polnud. Aga ma ei tahtnud kuivi magusaid ampsupirukaid ja... veini... 😂. Oleks nagu midagi soolast tahtnud... lõhesaia või... pitsat? Kohutav, milline inimene - täitsa häbi kohe enda pärast! Aga nii kui ma olin selle hüpoteetilise mõtte suu kaudu lendu lasknud, teatas perenaine, et: "Pitsat saab küll!" Tal pidavat toas sügavkülmas olema - vaja ainult ahju pista! 😂 Mis ma selle perenaise kohta enne ütlesingi??? Ühesõnaga, selle vankri veeremist mul enam peatada ei õnnestunud ning mõne aja pärast toodigi mulle soovitud pitsa, mida me siis kambakesi hävitama asusime. Tavaline poe oma... aga maitses näljaga taevalikult. 😋 😍 Hea, et janu ei olnud, muidu oleks vein ka ehk lõpuks joodavaks muutunud. 😛 Aga jäätisekokteili eest oleksin ma sellel hetkel küll väikese varanduse võinud välja käia. Aga vaat seda neil ei olnud! 😂

Teised muidugi sedasi ei käitu. Sööte-joote, mis ette antakse ja ei vingu. Aga mina... ma vana ahv ju - ma võin! 😜 Samas... võin ma kõik selle tapva palavuse süüks ajada - normaalsete temperatuuride juures olen ma täitsa talutav inimene. Enam-vähem! 😛

Ee... ma tahtsin lihtsalt öelda, et... maitsva toidu peale tulen ma ka kohale... 😋 😀
Ja mis kübarasse puutub, siis ilma selleta oleksin ma tol päeval juba esimese tunni ajaga täitsa küpse olnud. Kübaraga pidasin ikka kõva kolm tundi vastu - alles siis hakkasin imelikke asju suust välja ajama. 😛

Ühel kenal suvepäeval... Lääne-Virumaal

Kui väljas on vastikult külm ja pime, siis on täpselt paras aeg meenutada mõnusaid suviseid käimisi ja olemisi.
Sellel aastal oli avatud talude päev õnneks jälle kahe päeva peale jagatud. Ja nii ongi minu meelest palju parem ja õigem. Sest nii sain ma esimesel päeval Väikemehega ühte toredat linnukasvatustalu külastada. Rahulikult. Ilma, et peaks kogu aeg kella vaatama. Väikeste inimestega ei saa jooksuga kuskilt läbi hüpata. Väikeste inimestega tuleb võtta aega, et nendega koos maailma avastada, sest nad veel oskavad ning julgevad tunda siirast rõõmu ning imetlust uute teadmiste ja kogemuste üle.
Niisiis sai külastamiseks valitud selline talu, kus vaatamist (ja imestamist) leiduks nii emale, kui lapsele. Nimelt Suuretüki talu Lääne-Virumaal (sealt talust on pärit ka hani Saima, kes teenis Tšehhi õlut reklaamides head pappi 😂).
Ja mis seal salata, täitsa hea valik sai tehtud. Sest seal oli:

• Parkimiseks mõnusalt palju ruumi
• Õue peal piisavalt liikumisruumi ja istumiskohti 
• Kaks eraldi toitlustusletti. Pakuti nii sooja, kui külma sööki/jooki
• Piisavalt vaatamist nii lastele, kui linnu- ja vanarauahuvilistele täiskasvanutele

 Ilmaga vedas ja lilleilu jagus samuti - no mis sa hing veel oskad tahta, eks?!

Mind hullult võlus selle koduõue kolarohkus (ja ainult heas mõttes!). Seda (vana)kraami võis sinna õuele uurima jäädagi. Pererahvas polnud õnneks kiirustanud kõike kiiresti prügimäele saatma, vaid oli suutnud nendest asjadest moodustada hoonetega kokku sobiva, väga loomulikuna mõjuva terviku. Puhas kunst, mo meelest. :)

 

Ma pole muidu väga see inimene, kes ennast teiste inimeste tubadesse pressiks, aga ausalt, seal õuel tekkis küll väike kiusatus kuskilt aknast perverdi kombel sisse piiluda 😛 Kas või mõnest pisikesest ↓

 Ja milliseid põnevaid linde seal oli...

Siinkohal pean ma nüüd tunnistama, et põhirõhk läks siiski lindude imetlemisele, mitte pildistamisele. Ja omast käest tean, et siblivatest (või tukkuvatest) kanadest on raske head pilti saada. Nii ei ole mul ka ühtegi paremat pilti ühest mustast, suure mustavalge tutiga, kukepoisist, kes mulle hinge külge hakkas.

Aga ma olin tugev. Hästi tugev! Hoidsin südame ja rahakoti rauad liikumatuna.

Lisaks igasugu lindudele olid talus ka küülikud ja lambad. Mmm... Lambaid oleks ju ka hädasti vaja... Eriti selliseid...

Ühesõnaga, tasub ise kohale minna ja oma silmaga üle kaeda. Meie veetsime seal kohe mitu tundi, Väikemees ei väsinud kuidagi erinevaid linde vaatamast. Vahepeal tegime koogisöömispausi ja siis  vaatasime linde jälle edasi. Ja jänkusid. Ja lambaid. Jne...

Ja me polnud ainukesed. 

Üks oluline kitsaskoht, millel ma tahaksin eraldi peatuda, on avatud talude päevadel parkimine. Mina olen juba kogenud avatud talude külastaja, aga tihtipeale on jäänud mulle mulje, et talu avanud pererahvas pole ise iial seda üritust väisanud ning arvavad, et viiest parkimiskohast kuskil kraavipervel või kolahunniku kõrval on küll ja veel. 

Väga hea, kui parkimiskohad (või parkla) on kuidagi tähistatud. Ma pole kohalik ja mina ei tea, kust siit mingid piirid jooksevad või kelle maale ma enda auto jätta võin, või ei või. Palun, tee see info ka mulle üheselt mõistetavalt selgeks - ma ei ole mõtete lugeja! Ja mõtle, kus on sul see koht, kuhu parkida korraga 20 autot, nii et samal ajal oleks tagatud ka nt päästeauto ohutu juurdepääs. Ja ära arva, et siia pärapõrgusse ei tule nagunii keegi. Me tuleme - aga sina pead olema selleks valmis! Ja pole üldse hullu, kui me külastajana peame natuke kaugemalt jalutama, lihtsalt - mõtle asjad läbi. Lahendused on alati olemas, leia need üles. Suhtle julgelt naabritega, jne. 

Kui ma nüüd tulen tagasi selle konkreetse talu juurde siis, mäletate, ma kirjutasin, et parkimiseks oli palju ruumi...

Noo... ma pole tegelikult päris kindel, et see asi neil päris NIII oli mõeldud 😂 Parkimiseks oli meil tõesti tookord terve heinamaa. SUUR heinamaa! Ainult et... ühtegi lubavat (ega keelavat) silti ei olnud. Et kui pole keelatud, siis on lubatud??? Mnjah... ainult et... sellel heinamaal oli hein maha niidetud. Heinamaad ju selleks ongi, eks! Aga see kuiv hein oli ikka veel sealsamas maas. Ootas (ilmselt) kaarutamist. Ja meie sõitsime selle peal... Targemad on ilmselt juba aru saanud, kuhu ma rihin. Kuiv kohev hein... madalad sõiduautoautod... tulised summutajad... kardaanid (kes ise ei tea, googeldab nüüd 😛)...

Ilmselt poleks ma kogu sellele kooslusele üldse mõtlema hakanud, kui poleks lahkudes märganud, et nii mõnegi auto rattakoopasse oli kogunenud korralik posu pikka kuiva heina. Ja mu mees tuletas mulle pärast kodus meelde, et sõiduautod pole tegelikult ikkagi heina sees sõitmiseks mõeldud. Päriselt vä??? 😱  Ennegi põua aegu kuumast summutajast maastikutulekahjud alguse saanud.

Nii et ilmselt parkisid inimesed massiliselt kas lihtsalt vales kohas (aga ega mujal polnud ruumi ka) või oli tegemist korraldaja poolse möödapanekuga. Võta nüüd kinni.

Aga avage oma talusid ikka ka edaspidi. Me armastame seda päeva. Ja tuleme teile ikka külla. Aga mõelge asjad korralikult läbi. Vahest ei ole üldse palju vaja, et asjad hästi toimima saada. Ja külastage ise ka avatud talude päevi, see annab hoopis teise vaate asjale.Ja palju kasulikke mõtteid. :)

Järgmise korrani! :)

Palun süüdake tuled... ehk kena õhtut teielegi!

Ma olen ikka mõelnud, et kõige hullem kuu aastas on... november. Pime. Märg. Porine. Parim osa sügisest on läbi ja päris talv pole veel alata jõudnud. Ja päikest... netu. Täielik kaamos...
Ok, nüüd ma liialdasin - mõnel üksikul õnnistatud päeval paistab siiski ka novembris päike. Näiteks nagu täna, pühapäeval. Eelmine nädal paistis ka ühel päeval. Tavaliselt ikka mingi 4-5 päikselist päeva tuleb kuu aja peale kokku. Vahel läheb ka paremini.

24.11.2019

24.11.2019

Pimedal ajal tahaks ennast kuskile pehmele pinnale kerra keerata ja mitte enne ärgata, kui kunagi jälle valgeks läheb.
Täna hommikul ärkasin ma koos päikesega. Jee - elu! Õues oli imemõnus ilm. Niisama töllerdamiseks... või millegi asjaliku tegemiseks.... Ma otsustasin siiski selle viimase kasuks.
Väike maadlus 200L vett täis tünniga lõppes minu võiduga. Selle vägeva saavutuse kõrval suutsin ma muidugi hea mitu meetrit meie uut kõnniteed üle ujutada, aga kellel saaks midagi koduse uisuväljaku vastu olla?! Tegelikult külmus see vesi seal õnneks suht matiks - ehk ei murragi konte?
Ja siis ma käisin oma männilapsi lamba villaga "kaunistamas", et kuri hunt põder neid nahka ei pistaks.

Kolmas sügis kui ma seda teen ja... tundub, et töötab hästi. Kahel eelneval talvel pole aplad põdrad mu mände puutuda julgenud. Ja kes nüüd arvavad, et mul lihtsalt põdrad otsa lõppenud siis... 😃 vaadake hoolega kahte järgmist eelmisel talvel tehtud pilti ↓

Põdrad olid jalutanud (korduvalt) otse läbi minu noore männikasvatuse ja polnud võtnud ampsugi, just nagu tahtes öelda: Me ei võta suutäitki teie poolt pakutavat toitu! 😂 Einoh... mulle sobib!
Esimesel aastal panin villa võrkkottidele lisaks...

Esimene katse

...teisel (st eelmisel) aastal panin ainult mõne üksiku võrkkoti ja mõtlesin, et huvitav, mis küll talvel juhtub. Häh - midagi ei juhtunud! Isegi ei vaadatud vist sinna poole. 😂

Sellel aastal ei hakanud ma kottidega enam mängima (teate küll - lapsed kasvavad niii kiiresti riietest, ee... kottidest, välja) ja panin ainult villa. Ja mida essusem ja haisvam vill, seda parem! Kahjuks on mul endal kasutuses mingi 100-aastane vill, mis enam väga ei haise ja kõik mu lootused on selle peal, et põtradel on kõvasti parem haistmine, kui minul endal. 😂
Tänane (pime) pilt ↓

Nagu näete, on lapsukesed tublisti suuremaks kasvanud 😎😍
Nii et kellel veel põtradega probleeme, siis julgen villaga ehtimist soovitada küll. Ja esteetilisest poolest rääkides, siis näeb see vill siiski ilusam välja, kui mis iganes võrkkotid. Lisaks ei pea seda kevadel kokku korjama - talv ja pesa ehitavad linnud teevad oma töö. 100 % puhas öko värk ju. 😍 Nii et kallis nadu ei viska oma lambavilla jälle minema - mul on seda vaja! 😜

Tagasi jalutades leidsin kellegi toidulaua ülejäägid

 Mnjah, kõigil ei saa ju hästi minna...

Mina ise olen nüüdseks enam-vähem terveks saanud (daamile sobimatu rögistamine ei lähe arvesse! 😛), aga nüüd on mees haige - kopsupõletikus. Kõrvalt vaadates tundub see kõik mulle kangesti tuttav...
Viimasel ajal olen mitu korda avastanud end, soovimas kellegile kena õhtut... keset päeva. Kui see piinlik lugu juba kolmandat korda juhtus, jäin endamisi oma imeliku käitumise üle juurdlema, jalutades samal ajal välja kaubanduskeskusest. Välja jõudes sain ma äkki aru, et ma olen siiski täitsa normaalne inimene, sest kella sihverplaat võib ju näidata kahte päeval, aga kui väljas on nii pime, et ei näe korralikult oma saapa ninasidki, siis... ongi ju õhtu. See lõputu novembrikuine õhtu, mis kestabki kogu "valge" aja. Fui, kuidas ma novembrit ei armasta!

Õnneks pole tarvis seda novembrit enam kaua kannatada. Kohe algab detsember. See on palju parem ja helgem kuu. Headel lastel hakkavad päkapikud käima ja...
Oi, ma olen olnud hea ja tubli laps. Ausõna...