Sellel aastal oli avatud talude päev õnneks jälle kahe päeva peale jagatud. Ja nii ongi minu meelest palju parem ja õigem. Sest nii sain ma esimesel päeval Väikemehega ühte toredat linnukasvatustalu külastada. Rahulikult. Ilma, et peaks kogu aeg kella vaatama. Väikeste inimestega ei saa jooksuga kuskilt läbi hüpata. Väikeste inimestega tuleb võtta aega, et nendega koos maailma avastada, sest nad veel oskavad ning julgevad tunda siirast rõõmu ning imetlust uute teadmiste ja kogemuste üle.
Niisiis sai külastamiseks valitud selline talu, kus vaatamist (ja imestamist) leiduks nii emale, kui lapsele. Nimelt Suuretüki talu Lääne-Virumaal (sealt talust on pärit ka hani Saima, kes teenis Tšehhi õlut reklaamides head pappi 😂).
Ja mis seal salata, täitsa hea valik sai tehtud. Sest seal oli:
- Parkimiseks mõnusalt palju ruumi
- Õue peal piisavalt liikumisruumi ja istumiskohti
- Kaks eraldi toitlustusletti. Pakuti nii sooja, kui külma sööki/jooki
- Piisavalt vaatamist nii lastele, kui linnu- ja vanarauahuvilistele täiskasvanutele
Mind hullult võlus selle koduõue kolarohkus (ja ainult heas mõttes!). Seda (vana)kraami võis sinna õuele uurima jäädagi. Pererahvas polnud õnneks kiirustanud kõike kiiresti prügimäele saatma, vaid oli suutnud nendest asjadest moodustada hoonetega kokku sobiva, väga loomulikuna mõjuva terviku. Puhas kunst, mo meelest. :)
Ma pole muidu väga see inimene, kes ennast teiste inimeste tubadesse pressiks, aga ausalt, seal õuel tekkis küll väike kiusatus kuskilt aknast perverdi kombel sisse piiluda 😛 Kas või mõnest pisikesest ↓
Ja milliseid põnevaid linde seal oli...
Siinkohal pean ma nüüd tunnistama, et põhirõhk läks siiski lindude imetlemisele, mitte pildistamisele. Ja omast käest tean, et siblivatest (või tukkuvatest) kanadest on raske head pilti saada. Nii ei ole mul ka ühtegi paremat pilti ühest mustast, suure mustavalge tutiga, kukepoisist, kes mulle hinge külge hakkas.
Aga ma olin tugev. Hästi tugev! Hoidsin südame ja rahakoti rauad liikumatuna.
Lisaks igasugu lindudele olid talus ka küülikud ja lambad. Mmm... Lambaid oleks ju ka hädasti vaja... Eriti selliseid...
Ühesõnaga, tasub ise kohale minna ja oma silmaga üle kaeda. Meie veetsime seal kohe mitu tundi, Väikemees ei väsinud kuidagi erinevaid linde vaatamast. Vahepeal tegime koogisöömispausi ja siis vaatasime linde jälle edasi. Ja jänkusid. Ja lambaid. Jne...
Ja me polnud ainukesed.
Üks oluline kitsaskoht, millel ma tahaksin eraldi peatuda, on avatud talude päevadel parkimine. Mina olen juba kogenud avatud talude külastaja, aga tihtipeale on jäänud mulle mulje, et talu avanud pererahvas pole ise iial seda üritust väisanud ning arvavad, et viiest parkimiskohast kuskil kraavipervel või kolahunniku kõrval on küll ja veel.
Väga hea, kui parkimiskohad (või parkla) on kuidagi tähistatud. Ma pole kohalik ja mina ei tea, kust siit mingid piirid jooksevad või kelle maale ma enda auto jätta võin, või ei või. Palun, tee see info ka mulle üheselt mõistetavalt selgeks - ma ei ole mõtete lugeja! Ja mõtle, kus on sul see koht, kuhu parkida korraga 20 autot, nii et samal ajal oleks tagatud ka nt päästeauto ohutu juurdepääs. Ja ära arva, et siia pärapõrgusse ei tule nagunii keegi. Me tuleme - aga sina pead olema selleks valmis! Ja pole üldse hullu, kui me külastajana peame natuke kaugemalt jalutama, lihtsalt - mõtle asjad läbi. Lahendused on alati olemas, leia need üles. Suhtle julgelt naabritega, jne.
Kui ma nüüd tulen tagasi selle konkreetse talu juurde siis, mäletate, ma kirjutasin, et parkimiseks oli palju ruumi...
Noo... ma pole tegelikult päris kindel, et see asi neil päris NIII oli mõeldud 😂 Parkimiseks oli meil tõesti tookord terve heinamaa. SUUR heinamaa! Ainult et... ühtegi lubavat (ega keelavat) silti ei olnud. Et kui pole keelatud, siis on lubatud??? Mnjah... ainult et... sellel heinamaal oli hein maha niidetud. Heinamaad ju selleks ongi, eks! Aga see kuiv hein oli ikka veel sealsamas maas. Ootas (ilmselt) kaarutamist. Ja meie sõitsime selle peal... Targemad on ilmselt juba aru saanud, kuhu ma rihin. Kuiv kohev hein... madalad sõiduautoautod... tulised summutajad... kardaanid (kes ise ei tea, googeldab nüüd 😛)...
Ilmselt poleks ma kogu sellele kooslusele üldse mõtlema hakanud, kui poleks lahkudes märganud, et nii mõnegi auto rattakoopasse oli kogunenud korralik posu pikka kuiva heina. Ja mu mees tuletas mulle pärast kodus meelde, et sõiduautod pole tegelikult ikkagi heina sees sõitmiseks mõeldud. Päriselt vä??? 😱 Ennegi põua aegu kuumast summutajast maastikutulekahjud alguse saanud.
Nii et ilmselt parkisid inimesed massiliselt kas lihtsalt vales kohas (aga ega mujal polnud ruumi ka) või oli tegemist korraldaja poolse möödapanekuga. Võta nüüd kinni.
Aga avage oma talusid ikka ka edaspidi. Me armastame seda päeva. Ja tuleme teile ikka külla. Aga mõelge asjad korralikult läbi. Vahest ei ole üldse palju vaja, et asjad hästi toimima saada. Ja külastage ise ka avatud talude päevi, see annab hoopis teise vaate asjale.Ja palju kasulikke mõtteid. :)
Järgmise korrani! :)
wow, valged paabulinnud, need on imeilusad :)
VastaKustutaOeh, ma ei taha mõeldagi, keda imeilusat (ja hädavajalikku) seal talus veel oli :D
KustutaSee oli yleni väga ilus talu.
VastaKustutaArvata võib, et hein jäi maha yksnes ajapuuduse tõttu.