Ühel palaval päeval... Lepiku-Mardil

Kuna oma aiast pole hetkel midagi suurt ja olulist kirjutada, siis olen endiselt avatud talude lainel. Tegelikult võiks selle postituse nimi vabalt olla ka "Küsi ja sulle antakse!" või "Tuulutame kübarat" Aga kõigest järgemööda, eks!
Nagu ma juba eelmises postituses kirjutasin, siis õnneks olid sellel korral talud avatud kahel päeval. Ja kui esimesel päeval pühendusin ma Väikemehe vajadustele, siis see teine päev oli plaanitud läbinisti aianduslikuks. Jess! Päris viimasel hetkel liitusid minuga veel kaks huvilist ja nii võis sõit Pärnumaale alata. Plaanis oli jõuda vähemalt kahte aeda külastama. Esimesena suundusime targu Lepiku-Mardi kollektsioonaeda, kuna oli karta, et seal võib minna aega. Aega läks tõesti. Kohe mitu tundi...

 Kui ma nüüd HÄSTI lühidalt nähtu kokku võtan, siis minu märksõnadeks on:

• SUUR iluaed
• Gigantne kiviktaimla
• PÜSTIHULL perenaine

Esimese heatahtliku hoobi tagumikku andis see aed mulle oma mastaabiga, sest seda 3-l hektaril laiuvat, suurte istutusaladega ala, hooldatakse ainult oma perega. No, palju õnne! 😂 😅 Seal jagub nii põnevat liigirikkust, avarust, kui mõnusaid varjulisi puudealuseid. Varjatud vaateid... mmm...
Ja siis see kolossaalne kiviktaimla (jälle obadus mu tagumiste põskede pihta!), seda peab lihtsalt ise nägema (ja sisusse süüvima  😜).

Selle ogaliku nime ma ei leidnudki :(

Nii sini-sinine :)

Nimi kadunud :D

Nagu plastikust vaip

 

Üleüldse... see on selline aed, mille istutusaladesse võiks vähemalt nädalaks kaduda, ja ikka leiaks veel midagi uut ja huvitavat.

Oh sa, tupsununnu! 😍

Ja siis see perenaine... Ee... kuidas seda nüüd öeldagi? Et on tõsiselt haige ja ravimid on muutunud järjest kallimaks ning raskesti kättesaadavamaks? Sest see aiahaigusega nakatumine on ikka kole asi - eriti selles staadiumis. Või siis öelda otse välja, et perenaine on püstihull, sest milline normaalne inimene rajaks omale sellises formaadis kiviktaimla või põllule soo? Või oli see hoopis raba??? Sest kuidas sa ikka edasi elad, kui isiklikku sood ei ole, eks!? Täitsa hull inime ju! 😂
Kes irooniat ei mõista, võivad nüüd südametilkade võtmise pausi teha... 😛

Mis teeks, mis teeks? Ah - teeks õige raba!

Mida ma just ütlesin, on see, et perenaine on tõeline aiafanatt, kes tahab proovida pea-aegu KÕIKE oma aias kasvatada. Ja jumala eest, mis saaks meil selle vastu olla? Sest kuidas muidu ma teaksin, et mu aias ei kasva põhimõtteliselt MITTE MIDAGI, või vähemalt on mul tulevikus HÄDASTI vaja soetada omale:

• siberi männasmailane
• kolmeroodne hõbeleht `Schwefellicht`
• kuning-karusõrg
• kerakellukas
• muutlik kirbutatar
• hürkaania tarinõges
• purpur-käokannus
• luuderohi, mis seal aias puid vallutas
• Jne, jne, jne...

Tegelikult tundsin ma seal aias suurt rõõmu, et sellised entusiastid nagu Viivi (ja paljud teised) on olemas ning nad ei ole mitte koid oma teadmisi ja kogemusi ka teistega jagama. Ma tean - ma olen üks isekas ahv. Aa... õigus - ma olengi ju ahv! 😛
Ja mis seal salata - suurt rõõmu tundsin ma ka teadmisest, et minuga ikka niii halvasti (veel) ei ole. Annaks Jumal, et nii hulluks ei lähe ka!  Sest kui ma vaatasin perenaise istutamata potsikute väljanäitust, siis... ahastus kippus peale ja... enda mõnikümmend ootel potsikut/notsikut tundus selle kõrval kohe köki-möki. 😂 (Nojah... mõneks ajaks oli sellest täitsa kasu, siis hakkasin ma ennast jälle nagu täielik rongaema tundma, kes oma lapsi ÜLDSE ei armata. Peaks vist tihemini käima seal...)

Natuke istutamist 😛

Ühesõnaga, seda kohta peab ise külastama (aga leppige aeg ikka eelnevalt kokku!), sest isegi kohal käies ei jõua ühe palava päeva jooksul igale poole (ja perel on tuleviku tarbeks veel põnevaid mõtteid varuks...). Peremehe korraldatud pargituur jäigi mul sellel korral olemata, aga ega kahte head asja korraga ei saa ka. Ja pealegi - ma tulen kindlasti tagasi! Sest... see koht on seda kindlasti väärt; ehk kiidab perenaine jälle mu kübarat ja...

Palju avarust

Mitte ainult taimed...

Mõni aeg tagasi kurtis üks tuttav aednik, kes oma aias ka gruppe vastu võtab, et maailm on muutunud - ühele ei kõlba üks, teisele teine ja inimeste imelikel soovidel pole otsa ega äärt. Et vanasti olid vaid sai ja piim laual ning kõik kiitsid.
Eee... Mm... Ülla-ülla, olen ka üks neist uue aja nuhtlustest! 😛
Nimelt... tollel päeval seal Lepiku-Mardil... Jube palav oli ja... Kaugelt tulek... Kõht läks tühjaks ju... Seal oli üks tädi, kes müüs pisikesi magusaid ampsupirukaid (Euro tk) ja... pudeliga veini. Ja kui perenaisega sai hingetõmbepausi aeg juttu veeretatud ja uuritud, et kas seal lähedal kusagil saab ka (kiiresti ja) maitsvat süüa - aeg surus takka ju - siis ilmnes, et häid valikuid polnud. Aga ma ei tahtnud kuivi magusaid ampsupirukaid ja... veini... 😂. Oleks nagu midagi soolast tahtnud... lõhesaia või... pitsat? Kohutav, milline inimene - täitsa häbi kohe enda pärast! Aga nii kui ma olin selle hüpoteetilise mõtte suu kaudu lendu lasknud, teatas perenaine, et: "Pitsat saab küll!" Tal pidavat toas sügavkülmas olema - vaja ainult ahju pista! 😂 Mis ma selle perenaise kohta enne ütlesingi??? Ühesõnaga, selle vankri veeremist mul enam peatada ei õnnestunud ning mõne aja pärast toodigi mulle soovitud pitsa, mida me siis kambakesi hävitama asusime. Tavaline poe oma... aga maitses näljaga taevalikult. 😋 😍 Hea, et janu ei olnud, muidu oleks vein ka ehk lõpuks joodavaks muutunud. 😛 Aga jäätisekokteili eest oleksin ma sellel hetkel küll väikese varanduse võinud välja käia. Aga vaat seda neil ei olnud! 😂

Teised muidugi sedasi ei käitu. Sööte-joote, mis ette antakse ja ei vingu. Aga mina... ma vana ahv ju - ma võin! 😜 Samas... võin ma kõik selle tapva palavuse süüks ajada - normaalsete temperatuuride juures olen ma täitsa talutav inimene. Enam-vähem! 😛

Ee... ma tahtsin lihtsalt öelda, et... maitsva toidu peale tulen ma ka kohale... 😋 😀
Ja mis kübarasse puutub, siis ilma selleta oleksin ma tol päeval juba esimese tunni ajaga täitsa küpse olnud. Kübaraga pidasin ikka kõva kolm tundi vastu - alles siis hakkasin imelikke asju suust välja ajama. 😛