Ühel päeval Põltsamaal... ehk väike roosipostitus

Juba mitu aastat pidasin plaani, et suvel üks Põltsamaa roosiaia tuur teha, aga alati sai suvi enne otsa, kui minu plaan teoks. Ja tegelikult oli asi ka seekord juba väga sedamoodi, et tuleb see käik taaskord ajapuudusel järgmisesse aastasse lükata. Ja ilmselt see ka nii oleks läinud, kui... poleks olnud Tädi Evet.
Tädi Eve on üks tore tädi, kes on viimastel aastatel avastanud enda jaoks aianduse. Ja tal oli augusti alguses mõte uuesti Maie Aeda vaatama minna (viimati käisimegi koos ju). Mul aga polnud plaanis sellel aastal enam kuskile t a g a s i minna - ainult edasi - niisiis tegin ettepaneku Maie (igati külastamist väärt) aia asemel hoopis Põltsamaa roosiaeda sõita. See mõtte meeldis Tädi Evele nagu liimipaber kärbsele, sest roosihaigusesse on ta juba nakatunud ja ühes õiges aias pole ju mitte kunagi liiga palju roose.

Ja minul polnud üldse midagi teha vaja - Tädi Eve sõidutas mind rõõmsasti kohale ja tagatipuks tegi aiakülastuse pileti veel kah välja, sest mul jäi rahakott autosse. Ma olen ikka tõeline sõber, eks ole! 😛

Esialgu kahtlesin, kas see nüüd mingi mõistlik aeg rooside vaatamiseks üldse on, sest paljud sordid on augustiks ju õitsemise lõpetanud ja lisaks oli eelmised päevad korralikult vihma kallanud. On seal üldse midagi vaadata???
Siis aga mõistsin, et tegelikult on see PARIM aeg, millal valida roosisorte enda aeda. Sest mulle tundub, et neid on minu hingele ikka vaja ja... ma olen neetud maksimalist. Nii et kui juba roos siis...  kasvagu hästi, õitsegu pikalt ja rohkelt, lõhnaku ja nähku ka pärast vihmavalangut hea välja - vaat siis olen ma rahul! Või siis peab sel roosil minu jaoks mingi muu põrutavalt hea või oluline omadus olema. Külmakindluse teema jätan ka praegu kõrvale (tegelikult on see loomulikult oluline!), sest peale vaadates, oskan ma öelda, kas konkreetne sort puudutab mind või mitte, aga mitte seda, palju ta külma kannatab.

Esimene asi, millesse ma seal aias kinni jäin, oli hoopis heas vormis villane lodjapuu. Minu aia villane lodjapuu kasvab vahtra all ja pole üldse selline iludus (huvitav, kas seemnetega on mõtet jännata?). Pildi panin mõeldes oma kooli grupikaaslastele, kellel polnud tunnis aimugi, milline see villane lodjapuu välja näeb. Vaat selline nunnukas ongi. 😎

Olgu nende roosidega, kuidas on, aga need budleia põõsad tegid mind küll kadedaks. Tahan ka nii rikkalikku õitsemist! 😭 ↓

Hea idee rooside toestamiseks ↓

Tädi Eve ei tea, kuhu poole joosta 😛

Isegi vetsus ei saanud ilma pildistamata käia 😂

Ja nüüd siiski rooside juurde, korrates igaks-juhuks veelkord üle, et pildid said tehtud 10. augustil ja eelnevatel päevadel oli korralikult sadanud.
NB. Tegemist ei ole ilupiltidega!  Ja... eks ta üks roosamanna tuleb mul... 😛

"Burgundy Ice"

Mmm... ma ei tea... viimasel ajal koperdan igal pool selle sordi otsa ↑

"Pullman Orient Express"

"Leo Ferre"

"Golden Wings"

"Mein Schoner Garten"

"Astrid Lindgren"

Sellesse Astrid Lindgrenisse jäin ma ikka totaalselt kinni. Eriti hästi oli seda müügiplatsil näha: Oo, mis kaunis roos... aaa, see on ju Astrid Lindgren.... Teises müügiplatsi otsas leian jälle ühe ilusa roosi  nimega Astrid L... ja kasvuhoones koperdan ka ühe suurepärase lastekirjaniku nimega roosi otsa 😀

"Jazz"

 Jazziga on mul ka omad suhted, on teine juba mitmes aias mu tähelepanu köitnud.

Punaseid roose ma väga ei armasta, aga üks natuke oranžikas Amsderdam võiks siiski vabalt peenart ehtida ↑

"Edgar Degas"

"Astronomia"

 Ja rikkalikku õitsemise all pidasin ma midagi sellist silmas ↓

Märkmikusse olen kirjutanud selle sordi kohta: madal kompaktne põõsas,läikivad lehed, isepuhastuv, vähe ogasid. :)

"Gemma"  - lähemat ka :)

"Masquerade"

"Fantasia Mondiale"

 Fantasia Mondiale kohta sai märkmikusse kirjutatud: virsiku tooni, ilusad pikad ja väheste ogadega varred, õrnalt lõhnav. :)

"Botticelli" jäi samuti oma õierohkusega silma. Lõhnab ka ↓

"Botticelli"

"Botticelli" lähemalt :)

"Avec Amour"

Mmm... küll mõni võib ikka ilus olla... ↓

"Lady Emma Hamilton"

"Goldmarie"

"Bengali"

 "La Perla"

Ja viimasena näitan ühte pea-aegu okasteta roosi, mida nii minu, kui ka Tädi Eve (huvipakkuvate roosisortide) nimekiri sisaldas - Kanada roos "Louise Bugnet" ↓Teda käisime lausa spetsiaalselt pargirooside alalt otsimas. Õnneks nägime ikka õied ka ära.






Ja sellega tegelikult said ilusa väljanägemisega sordid otsa, ülejäänud olid suuremal või vähemal määral sellised:

"Amalia Renaissance"

"Lea Renaissance"

Paljukiidetud "John Davis"

Tegelikult on mul täitsa hea meel, et neid heas seisukorras roose nii vähe oli - ongi lihtsam valida 😀

Pärast jätkus meie palav päev Põltsamaa vahel töllerdades, turisti tehes.

Ja erinevate lillepoodide külastamine kuulub mul ju lausa kohustuslikku programmi ↓

 Ja miks mitte oma aias sellist väikest armast tigu omada... ↓ 😛

Ühesõnaga, oli väga tore päev - aitäh, Eve! 😍
Teinekord jälle!

No vaatame, kas ma nüüd saan nende suviste heietustega lõpuks ühele poole? Sest tegelikult on minu südames uus kevad juba alanud. Aeg näitab, milline see olema saab. 💚

Robotid vallutavad aia... ehk Väikemees teeb suuri plaane

Alustuseks pean mainima, et mulle täitsa meeldib see tänavune talv - saab rahulikult riisuda, maad kaevata ja muid aiatöid teha. Kui nii edasi läheb, siis võib täitsa juhtuda, et ma jõuangi kevadeks kogu põllul, kile all, olnud maa kaevatud ja umbrohu juurtest puhastatud (neetud osi!) ning see omakorda tähendab, et mul on vaba maad (suve)lillede kasvatamiseks. 🌱🌻🌼 Ja tilli... kõvasti tilli oleks vaja külvata - ALATI jääb puudu!
Kuna ajaga on mul praegu, nagu on, siis pole ma mingeid suure aiaplaane selleks aastaks teinud (38 kirja pandud aiatööd, ei lähe arvesse! 😛). Aga ega loodus tühja kohta salli - minul suuri aiaplaane pole - aga Väikemehel on!

Ja plaanid tekkisis tal juba esimesel jaanuaril. Nimelt see aeg, kui tema ema aiaajakirjade seltsis taastus magamata ööst ja rahulikult mitte kui midagi tegi, jäi laps ühte Minu Aed ajakirja kaanepilti kinni, hakates rääkima sellest, et ta tahaks et meil ka s e l l i n e ilus värviline aed oleks. Mis mõttes ilus värviline aed, kas meil pole siis või??? Tegelikult oli seal kaane peal lihtsalt üks sügiseselt värviline võpsik, mille ees sillutisel on hunnik krüsanteemi potte ja ilukõrvitsaid. Aga Väikemees oli juba sõiduvees... Säravate silmadega seletas ta, et kevadel on nüüd vaja hästi palju(!) igasuguseid ilusaid lilli istutada (häda pärast pidi külvamine ka kõlbama) ja igasuguseid ilusaid kõrvitsaid on ka hädasti vaja. Sest siis on meie aed sama ilus nagu seal pildi peal olev. Ja igasugu puid ja põõsaid peab ka kindlasti istutama! Siis saab tema sinna onni teha või niisama end ära peita. Ja pildi joonistas ka, et kuidas ta seda puude asja täpselt ette kujutab

Need horisontaalsed jooned on aed :)

Ega´s midagi - sellise suure ja ootamatu avanemise puhul külvasime pidulikult portsu herneid, et lapsel oleks huvitav millegi söödava kasvamist jälgida. Puid ei hakanud kohe istutama. 😜
Ma olin üpris veendunud, et sinna see neljase Väikemehe suurejooneline plaan jääbki (sest talle meeldivad tegelikult hoopis torud, roostetanud autod, vanaraud... 😀), aga... ma eksisin.

Edaspidi on ta korduvalt teema jutuks võtnud ning mulle omaalgatuslikult ka aiateemalisi pilte joonistanud.
Nt lilli, sest neid pidi ikka veel liiga vähe olema  👍😂

 Või siis üks natuke täpsem aiaplaan, kuidas asjad meil t e g e l i k u l t peaksid olema 😀

Ja see ↓ EI OLE lõvi! See on päike, sest kuidas need ilusad lilled üldse siis kasvavad, kui päike ei paista, eks!

Ja see...

... on üks tore robot. Mitte ei mätsi, jah? Aga no mõelge - kes meist nooremaks läheb??? Ja mis saaks veel parem olla, kui üks sõbralik ja töökas robot, kes sinu eest kõik vastikud aiatööd ära teeb. Mmm...

Selline isend ↑ tundub suureks abiks olema rohimisel, eriti just kuskil kitsastes kohtades, suurte puhmaste vahel, kuhu mu suur tagumik hästi mahtuda ei taha 😀
Ja keerukamate probleemide jaoks aias, kus ikka mõistust on vaja kasutada, on suureks abiks selline robot. No sellele ↓ on ju kohe kulbiga antud... 😂

Kuna Väikemees põeb mul joonistamishaigust, siis kahjuks ei leia ma nende sadade piltide seast praegu üles ühte toredat punast robotit, kes mh. ka arstiabi andis. Ma ei tea, kuidas teiega, aga... minule oleks küll sellist aias vaja...

Vähemalt korra iga päev mõtlen ma, et Jumal tänatud, et me selle kolmanda lapse tegemise ikka ette võtsime. Kuidas me küll ilma Väikemeheta elaksime, oleksime või edasi läheksime. Lapsed annavad elule mõtte. Suuna. Sihi. Lapsed teevad väikesed asjad suureks. Ja võimatud asjad võimalikuks.

Ma olen Väikemehe plaanidega täitsa päri, et rohkem puid ja põõsaid oleks vaja. Kahjuks meie liivasel maal võtab nende kasvamine kaua aega (va. männil ja kasel). Aga pole hullu, lapsed annavad jõudu ja jaksu, et edasi pusida - aega küll võtab, aga asja saab! 😅

NB. Lilleseemned põllule said juba ostetud. Ja puid ja põõsaid istutame kindlasti ka, aga seda kõrvitsate asja pean ma nüüd natuke veel kaaluma  :)

Ükskord suvel. Maie juures

Mäletate, ma paar postitust tagasi kirjutasin oma eelmise aasta avatud talude päevast. Sellest, et neid Lepiku-Mardi tuuste võib jäädagi vahtima. No... me siiski ei jäänud. Sest eelmisel õhtu nägin ma FB-s kogemata mingit uudist (ilmselt sekkusid kõrgemad jõud), et ka Maie Aed Paikusel on sellel päeval avatud ja... minu aju genereeris hoobilt uue plaani. Mmm... ma pean sinna saama! Ja mul on väga hea meel, et ta seda tegi. 😍

 
Maie lopsakas inglise stiilis aed asub tiheasustusalal, seega on see pindalalt väike (1200m2). Samas, sisult on see PALJU suurem. Umbes nagu naiste käekott, mis tagasihoidlikest mõõtmetest hoolimata mahub kõik eluks hädavajaliku.
(Samal väljasõidul imestas reisikaaslane, et miks mul küll käekotis nuga leidub. Mis mõttes, miks mul nuga on??? Millega ma neid ripsmeid siis teie arvates koolutan? Pastakaga vä??? Ja millega ma vorsti lõikan? Kultuurne inimene ikkagi latist ei hammusta ju. Ja üldse... kunagi ei tea, millal midagi võib vaja minna, nii et lisaks noale on mul kotis ka käärid, kruvikeeraja, küüneviil, pudeliavaja, eee... saag? ja... veinikorgitser. 😂 Ja kogu see kupatus mahub mulle vajadusel kenasti pihku ära. 😛 Lisaks muu elutähtis mant: veepudel, mälupulk, huulepulk, plaastrid, pastakas (viimatiste kogemuste põhjal ülioluline vidin, kui vaja liiklusõnnetuse teate blanketti täita! 😂), haaknõelad, juukseklambrid, soojad sokid 😛 jne, jne...)
Ja Maie aeda mahtus ka KÕIK oluline ära - eesaed, tagaaed, kasvuhoone, viljapuud, aiamajake, hubased istumiskohad, aiatiik, jne! Ainukesena puudusid sealt veel laste mänguväljak ja batuut. Aga need ei oleks sinna ka kuidagi sobinud... Fuhh!

"Aed" hakkab juba aia taga :)

Olgu kohe öeldud, et see aed puudutas mind. Ja ega ma täpselt teagi, miks. See oli selline aed, mille iga vaade vajaks pikemat analüüsi, et milles see seletamatu "miski"  siis täpsemalt seisneb?
See aed on musternäidis sellest, mida kirjutavad targad raamatud aiakujunduse algtõdedest. Seal aias oleks väga hea viia läbi näiteks kompositsiooniõpetuse loengut või rääkida pinnakattetaimede kasutamisest. Või varjatud vaadetest... Avatud vaadetest... Laenatud vaadetest? Erinevatest aiaruumidest, liikumisest ja... taimedest muidugi ka. Neid pole seal nii palju, kui Lepiku-Mardi aias, aga kõik need mis on, on hoolega valitud. Ja seda valikut tasub kõrva taha panna, sest paljudki neist taimedest on veel suhteliselt vähetuntud, aga igati avastamist väärt.

Kaval "sein", mis varjab paljunduspeenart

Pärast aia- ja müügiplatsikese külastust suunati meid sujuvalt naabrite aeda, mis sulandub Maie aiaga kenasti ühte. Üks toetab teist ja teine esimest.

Kahjuks oli seal peres tekkinud vist mingi tervisemure vms, nii et aia perenaisi (kuskilt aiaajakirjast on meelde jäänud, et ema ja tütar, vist) me kahjuks ei näinud ja ilusa aia eest kiita ka ei saanud. Kiidan siis nüüd: Ilus, ilus, ilus... 👍

Isiklik lemmikvaade - hää rahulik, ei aa vanainimest närvi 😛

Kivid... mmm...

Mulle kohutavalt meeldis selle aia (aia)tööriistade hoiustamise ala, millest näitan ainult killukest. Selles kohas tekkis kohe selline imelik kodune tunne, et haaraks siit kohe midagi näppu ja... hakkaks hullult tööd rabama. Või oot-oot, mis siin nendes tünnides on - nõgeseleotis ikka ju!? Kindel, et midagi kasta pole vaja???

Polegi muud nentida, kui et ma külastan Maie (ja võimalusel ka tema naabrite) aeda kindlasti ka tulevikus. Aga selleks, et sealt võimalikult palju õppida, peab pikemalt süvenema. Ja tunnetama. Erinevatel kuudel. Ja see tunnike sõitu on seda õppetundi väärt küll. Lihtsalt nii... eneseharimise mõttes. :)