Kuidas ma aianduskoolis floristiks õppisin. Põrutame aga vapralt edasi

Ma mäletan siiani seda 12 märtsi õhtust koolist kojusõitu. Pime oli. Ja hullu vihma sadas. Tundus, et kõik inimesed põgenevad maailma lõpu eest. Iga kord, kui mu auto kojamees üle klaaside käis, nägin ma ainult klaasi peal peegelduvat ilutulestikku (ma arvasin siis, et see on vana klaasi viga, hiljem selgus, et viga oli hoopis mu silmades). Muul lühikesel hetkel nägin ma eessõitva auto punaste tulede kuma ja natuke seda valget joont seal paremas tee servas. Ühesõnaga - ma ei näinud põhimõtteliselt midagi! Ootasin hetke, millal saan suure tee pealt maha keerata, sest seal polnud teisi autosid, mis mind pimestanud oleks. Aga kui see oodatud hetk kätte jõudis, ilmnes et seal ei näinud ma päriselt enam mitte midagi - polnud enam seda valget pidevjoont, mille järgi natukenegi orienteeruda. Töristasin need kilomeetrid vaikselt ära, üritades teha vahet, kus lõppeb asfalt ja algab põld ja jõudsin Piibe mnt peale välja. Ning sattusin kogemata kombel mingi kihutava kolonni keskele. Mitte, et ma ise mingi ülikorralik oleks, aga no... kaine mõistus ikka kõigepealt! Arvestades nähtavust ja teeolusid, siis lõhnas see asi seal pigem enesetappu järele. 😂 Aga mul oli neid eesõitva auto punaseid tagatulesid hädasti vaja! Häid alternatiive ma ka ei näinud. Et otsiks koha kus saab peatuda ja ootaks vihma lõppu??? Aga ma nägin vaevu seda teeäärset pidevjoont, rääkimata siis kohast, kuhu saaks autoga ohutult seisma jääda. Ja isegi kui oleks õnnestunud leida koht, kus parkida, siis võis tugev vihm kesta veel tunde. Ma ei tahtnud kuskil teeääres tunde passida - ma tahtsin koju! Seega läksin selle hullusega kaasa ja andsin endale aru, et kui ma nüüd kenasti keskendun ja mul on õnne, siis jõuan ma täna ühes tükis koju. Ja kui õnne ei ole siis... ee... ei pruugi jõuda! 😂 Õnneks oli õnne! Tugev vihmgi jäi lõpuks vähemaks. :) Aga milline unustamatu sõiduelamus... 😂

Fragment ühest värvusõpetuse tunnitööst

Sealt edasi algas kõigi jaoks uus, huvitav ja hoopis teistsugune ajajärk. Inimesed istusid kodus (karantiinis), poes käidi skafandris, piima saamiseks lahjendati kohvikoort veega, vabal ajal hoiduti igasugustest kontaktidest (muuhulgas tegeleti igapäevaselt ka rahapesuga) ja liituti kibekiirelt FB-i grupiga WC-paberi ost/müük/vahetus/rent. Oi, see oli üks lõbus grupp! 😂. Ja mõned siin ärgitasid reede õhtuti oma lähemaid sõpru Messengeris ühiselt sisemist desinfikatsiooni läbi viima, st kodus üksi napsutama ja sellest siis pilte jagama. 😂  

Ja televiisoris näidati saateid sellest, kuidas inimesed üksi karantiinis istudes hulluks lähevad. Mäletate seda kõike??? Ja kui palju head huumorit iga uus päev tõi! Kõik need päevakajalised suurest ängistusest sündinud hitid ja naljakad meemid. 

Jah, mõnedel tuli vastu võtta ka väga raskeid ja ebameeldivaid otsuseid või planeerida oma senised tegevused täiesti ringi. Aga vahel peitubki asjade ilu hoopis läbielatud valus. Seda on vahel hea meeles pidada. :)

See aeg, kui korteriinimesed karantiinis istudes, igavusest oma pesumasinaid juppideks lahti võtsid, nautis meie pere kena kevadet ja aia- ja metsatööde tegemist. Ja saime lõpuks aru, et me oleme ikka hullult rikkad! Tahan lähen aeda, tahan tolgendan põllul, tahan kolistan metsas ringi! Ja kellelgi pole se´s asjas midagi kobiseda! 😛

Poolest märtsist olin ma järsku kahe kooli õpilane. Päriselt! Kuna kõik koolilapsed saadeti distantsõppele ja minu kutsekoolis õppiv poeg oli oma õppimistega juba eelnevalt korralikult jännis, siis tegin kõik, et teda uuesti ree peale aidata. 

Niisiis viisin ma ennast tema asjadega kurssi ja jälgisin kullipilgul, et ta oma tundides osaleks, tunnitöid teeks, tegemata asju järele vastaks ja oma MA-d parandaks. See kõik tähendas mulle hullu jebimist ja kellegi teise elu elamist, aga pidin seda tegema, sest ilma minuta poleks ta ealeski oma aju tehtud saanud.

Kuna meil on peres ainult üks arvuti, siis minu enda koolitööd ootasid - lapse asjad olid mulle olulisemad. Ja lapse minu kodutööde nimekiri oli muljelavaldav - alustades Exceli tabelitest, dokumendihaldusest ja lõpetades kahe suure ajaloo kontrolltööga (ja sinna vahele mahtus, oi kui palju veel!) Ja ausõna -  ajaloost ei tea ma MITTE MIDAGI, aga ma printisin välja kõik õppematerjalid, töötasin need läbi ja joonisin enda arust olulisemad kohad alla. Kui kell kukkus ja kontrolltöö küsimused järjest arvutis avanesid, siis tegime koostööd - mina lappasin ülehelikiirusel oma lapse õppematerjale ja otsisin meeleheitlikult õiget vastust ja tema... tegi õigesse kasti linnukese. Me olime suurepärane tiim - saime mõlemad rasked kontrolltööd tehtud! 😂 

Tõele au andes - ma poleks ilmselt ka suutnud 16-aastaselt kõiki neid tema asju iseseisvalt ära teha. Ikka täitsa rasked tööd olid!

Niisiis oli mul hullult hea meel, et meie aprillikuusse planeeritud sess ära jäi, sest lisaks kutsekoolis IT õppimisele olid mul ju ka aianduskooli kodutööd, aiatööd ja Väikemees. Uus sess tähendanuks automaatselt uusi (kirjalikke) koduseid töid ja neeed poleks küll enam kuskile mahtunud! Kevad on aednikule ju üks kibekiire aeg. 

Mai alguses sai neljasest Väikemehest viiene. 💙

Kasvatasin suviste iseseisvate tööde tegemiseks ette parkjuuri, astreid, pruudisõlgi ja lõvilõugasid...

Osa mandist 22. mail 2020

... ja leidsin naabri maa pealt säilikpuude alt u 3,5 meetrise metsiku õunapuu. Ma ei teadnud veel, et selle puu oksad hakkavad olema osa mu aianduskooli koolilõputööst, sest puu tõmmatakse aasta pärast, metsahooldustööde käigus maha. 😞 Siis näen ma võimalust anda selle puu elule veel mingi mõte.

 

 

 

Meie ärajäänud sess pressiti hoopis juulikuusse - selle üle me keegi loomulikult ei rõõmustanud. Kõikidel suvekuudel (ja puhkuse ajal) koolis käia - no mis saaks veel parem olla! 

Üks päev enne uue sessi algust istutasime veel Väikemehele õunapuu
`Kovalenkovskoje`. Aed õitses ja õlmitses, mitte ei tahtnud sealt kuhugi minna...

Ilus liivahunnik, eks?

5. (ehk juunikuu) sessi avatud kimp funktsionaalsel traatkarkassil ↓

Peidus olev karkass ise nägi välja umbes selline: 

Sama kimbu materjali suures osas taaskasutades, valmis ka suvine seade

Selle töö (osade meelest hirmuäratavaks) aktsendiks oli miski ritsika või tirtsu tühi, aga elutruu kest. Oli teine miski tuusti küljes, mille ma pargi alt korjasin. Pärast alles avastasin. Õpetaja uuris umbusklikult mitu korda, et kas ma olen kindel, et selline jube elukas seal pargi all elab? Ei, see on eelajalooline kivistis, mille ma kodunt kaasa haarasin ja kõigi suureks rõõmuks kimpu seadsin! 

Ma ei saanud aru, kus see vaene putukas siis tema arvates elama oleks pidanud - tolmulestade asemel voodiriietes või??? Minu meelest oli ta ülinunnu! Aga kahjuks kadus ta mul kojutranspordi käigus ära. 😞 Siiani otsin! Nii et kui keegi juhuslikult leiab, siis andku julgesti mulle teada. 😛

Üks asi oli nõutud lilleseadetöö valmis tegemine ja hoopis teine asi selle võimalikult heast küljest pildile saamine. Selle viimase peale kulus vahel samapalju aega, kui töö enda valmistamiseks (erineva valguse ja tausta proovimine, parima pildistamisnurga otsimine, kaamera seaded jne). 

JA PABERI PEALE EI TOHTINUD ASTUDA! Siiani meeles, kuidas üks õpetaja enesevalitsuse kaotas ja ühe õpilase peale paberile jälgede tegemise pärast karjus. Ups! Pole vahet, mis vanuses sa oled - koolivägivald saab su varem või hiljem ikka kätte! 😂  Ma ise muidugi valiksin alati selle "hiljem" variandi... 😜

Pildistama minnes selgus tihtipeale, et sama plaaniga inimeste järjekord lookleb rõõmsasti stuudio uksest välja. Jess! Sinna me vahetunnid tihtipeale kulusidki...

5. sessi ruumikujunduse tunni grupitöö ↓

Hetk meie grupi II grupi tööst (nii ilus selge mõttega lause, eks!). ↓ Minu arust tegid nad selle kõik pärast ringi...? Aga mingit muud pilti mul nende tööst pole. Lihtsalt ettekujutuseks, et millega me seal tundides üldse tegelesime.

Üks asi, millest mul koolis käies kahju oli, on see, et teiste tehtud tööde vaatamiseks nii vähe aega jäi. Kuna enamuse aega oli enamikel meist ikka korralik tamp taga, siis vahest polnud aega ka enda töö vääriliseks pildistamiseks (oma lõputööst pole mul nt ühtegi enda tehtud pilti 😂), rääkimata siis veel teiste tööde vahtimiseks. Stuudios õpetaja fotokaga pildistatud asju sai õnneks hiljem vähemalt järgi vaadata, aga paljusid töid nägingi esimest ja viimast korda ainult korraks koridoris.

Mõned meite urniseaded ↓ Endal läks mul see töö totaalselt metsa. Õpetajast polnud ka mingit tolku! 😂

Kuna plastvahus pruudikimpude ühispilti mul pole, siis peate minu kimbuga leppima, ↓ sest neid tegime me ka. 😛

Pealt

Alt

 

 

 

 

 

 

Mingis mõttes olid minu jaoks kõige mõnusamad ja pingevabamad, aga ka kõige igavamad tunnid koolis need, mis olid aiandusega seotud. Et kuidas siis igavad??? No teinekord oli ikka täiega igav, sest mõelge nüüd ise:

Te oskate sokki kududa. Ja kinnast. Sõrmkinnast! Ja nüüd olete te tunnis ja kuulate kuidas kõige lihtsamal viisil varrastele silmuseid luua. Juube igav, eks! Ja tõestamaks, et te tegelikult ka kinnast kududa oskate, peate te paberile panema ühe beebikinda mustri. Suurepärane - mul on ju hullult palju vaba aega!

Minu muster sai siis selline:  

Pärast töö esitlemist ja kiituse kätte saamist käis õpetaja veel spetsiaalselt minu laua juures mingeid peenra ääri kontrollimas. ??? Et äkki ma sellega ikka panin puusse!? Aga vot ei pannud! 😂 Lolliks peavad mind vä - 20 aastat koon juba neid kindaid siin, mõni asi üks veike muster nüüd paberile panna!

Tegelikult oli see "mustri" paberile panemine ikka üksjagu tüütu töö. Enda tarbeks saad sa sellesama istutusplaani palju lihtsamalt tehtud, aga kooli tarvis oli rohkem vaeva näha ja...  päris elus päris tuustidega peenra servas seista ning neile seda kõikse parimat kohta tunnetada, on ikka kõige mõnusam. Kõik algab lihtsalt eelnevast õigest taimevalikust! 😛

Oma reedese koolipäeva suutsime me jälle kuidagi ära jebida (klienditeeninduse tegime neljapäeva õhtul, ja sisehaljastuse kujunduses saime ilmselt koduse töö) Jess! See reedene koolipäev ongi alati saatanast!

Juuli (ehk kuues) sessioon algas meil plastvahus pärja tegemisega. Kuna see oli selline vähe suurem töö, siis enamus tegi seda paari-kolmeste gruppidena.

Meie oma tuli umbes-täpselt selline: 

Foto on paarilise tehtud. (Nime igaks-juhuks praegu ei kirjuta. Küll ta siis kisab, kui kuulsust juurde tahab. 😛)

Pildistamise raske töö ↓

See oli üks igati nauditav tegemine (kuigi meil jäi tööst lilli puudu 😂), mille tulemusel sündis hulk täitsa toredaid pärgasid - üks uhkem, kui teine! Panen mõned pildid veel. ↓ Nutke või naerge!

Pakkimisõpetuse osas olid meil vist kõigil hulga suuremad ootused-lootused. Aga parem midagi, kui mitte midagi! ↓😂

Tibake värvusõpetust veel ↓

Ja dekoratiivse karkassiga kimpe tegime.

Taaskasutus - miskid kuivanud kontpuu oksad

Oma kimbust endast ei õnnestunud mul loomulikult ühtegi normaalset pilti saada. Ma ei tea, kas viga oli tegijas vä...? 😛

 Kellegi teise nunnukas ↓

Lähivaade ühe teistest, kõvasti kogenuma ja andekama õpilase tööst ↓ Ja antagu mulle see kohutav pildikvaliteet andeks! 😂

Neljapäeval oli meil mingis Mäesalu tunnis miski tähtis töö. Pärast seda nägin ma ühe õpilase ehedaid emotsioone - siirast rõõmu, et tal seda tööd tehes, vähemalt oma nimi meeles püsis. Ta käed värisesid. Rääkisime koolist, tervisemuredest, ja kooli pakkutavatest emotsioonidest. Ma sain teada, et tal on väga tõsine diagnoos ja tundsin hoobilt, kuidas mu enda mured muutusid järsku nii tühiseks. 

See oli viimane kord, kui ma teda päris elus õpilasena nägin. Aga emotsionaalse toena oli ta meiete kõrval siiski lõpuni välja. :)

Kuna mul olid reedesed majanduse-ettevõtluse tunnid üle kantud ja klienditeenindus õnnestus sealt reede pealt jälle kuidagi ära liigutada, siis kujunes mu koolinädal taaskord meeldivalt lühikeseks. Kodus ootasid ju lilled ja liblikad... 

Ja kuidagi ootamatult oligi esimene kooliaasta läbi saanud...

Kuidas ma aianduskoolis floristiks õppisin. Algus

Enne kui päris kevad kätte jõuab, oleks viimane aeg üks vana võlg kaelast ära saada. Ma muidugi pikalt kaalusin, et kas ja kuidas oma kooliajast üldse kirjutan, aga kuna see võttis mu (aia)elust ikkagi suuure ampsu ning aitas mind minu teel edasi, siis ma siiski kirjutan. Ja ilmselt on mul vaja see enda seest lihtsalt ka välja kirjutada. Et päriselt punkt panna.
Miks alles nüüd???

Sest parem hilja, kui mitte kunagi...

...ning sest mina olen üks nendest, kes vajab pausi peatükkide vahele. Et asjad seeduksid ja paika loksuksid. 

Kuna selle kahe (õppe)aasta sisse mahtus tegelikult uskumatult palju, siis ma ei üritagi siin k õ i k e seda kirja panna (ega kõiki tehtud töid ette näidata). Palju tähtsam on lugu ise. No ja... las see jääb siin siis mulle (ja lastele) mälestuseks sellest eluetapist. 😛

Et kõik ausalt ära rääkida siis...
... tegelikult olid mu paberid eelnevalt sisse antud hoopis ühte teise kooli, ühele teisele erialale. Aga seda gruppi ei avatud. Ka teisel poolaastal mitte. Pärast mõningast sisekaemust jõudsin ma hoopis floristi erialani. Ma olin selle eriala teadmistest oma elus puudust tundnud ja see haakus mu teiste huvidega. Enda suureks rõõmuks leidsin ühe Euroopa Liidu poolt rahastatava aianduskoolis toimuva algajate floristikakoolituse. Jess - selle ma võtan! Ja võtsingi! Koolitus on tegelikult väga hea variant mingi huvipakkuva asjaga esmast tutvust teha. Sest kui sa ei ole elus veel kunagi lennukiga lennanud, kust sa siis tead, et see sulle üldse meeldib??? Ja mina ei olnud oma elus veel ühtegi spiraalkimpu teinud! Küll aga oli mu arvutis album kõikide minu elust läbi jalutanud kimpude piltidega. 😀

Edasi juhtus see, et... mind unustati ära. See on siiani üks esimesi asju, mis mulle seoses aianduskooliga meenub - ühe inimese tegemata töö. Hiljem selgus, et seal oligi huvitav asjaajamine 😃
Nujah... mis seal´s ikka! Kuna minu põgus tutvumislend Kärdlasse (ehk 6-päevane koolitus) oli ära jäänud, aga ma endiselt tahtsin floristikaga tutvust teha, siis ei jäänudki mul suurt muud üle, kui pikamaa lend Sydneysse (ehk 2 aastat sessoonõpet Räpinas, florist, tase 4 õppekaval). Kui nii, siis nii!

Lillede sedamisest polnud mul loomulikult halli aimugi. 😂

Ja ees ootavast ohtrast turbulentsist ja vabalangemisest samuti mitte...   😂          

Ma läksin õppima, kuigi teised seda eriala väga ei soovitanud; mul on allergiline nohu ja igasugused (õie)tolmud panevad mu nina jooksma; mul on käte ekseem ja taimemahlade jm ainetega kokkupuude võib tekitada vastiku sügeleva lööbe (ning lõpuks on siis juba ka puhas vesi ärritaja9. Lisaks on mul krooniline haigus, mille tõttu ei tohi ma (alakeha) külmetada, (aga need pagana floristid veerand aega kuskil märjas võpsikus ju ragistavadki!) ja... ärevushäire (õnneks ilma paanikahoogude ja suhtlemise kartuseta). 😂 Päris hea algus, eks! 😛

Kuna olukord oli täpselt selline nagu see oli, siis mingeid suuri eesmärke ma endale ei seadnud. Plaanisin koolis käia täpselt sinnamaani, kuni saan (või viitsin) ja huvitav on. Alustuseks näiteks... ühe sessi...          

Enne kooli algust jagas üks pedagoog mulle tarkust, et ärgu ma mõelgu, et oma kodused tööd peab inime kõik ISE ära tegema - tähtis olla hoopis õigete inimeste ligi hoida, et küll need siis juba teevad, mis vaja... 😂 Pekki! Ma sain aru, et ma olen TERVE OMA ELU valesti toimetanud!  😂

Igatahes, värsketest teadmistest innustatuna, üritasin ma juba esimesel koolipäeval terasid sõkaldest eristada, et end kiiresti "õigete inimeste" kintsu külge klammerdada. Ainult et kõigil olid nii targad näod, kuidagi ei osanud valida...   

Elus peab ikka õnne ka olema ja vaat - õnne mul oli - kogu selle kahe õppeaasta jooksul! Esimese asjana vedas mul toanaabriga - puhas jackpot! Temaga olime me meeldivalt ühel lainel ja ta kuulus kindlalt "õigete inimeste" hulka. Grupiga vedas mul ka, sest teisi nii kokkuhoidvaid, abivalmis ja meelivalt segaseid tüüpe annab ikka otsida. Ja lisaks oli mul ka õnne kohtuda Õnnega 😃 Temaga olime me tegelikult mingis mõttes seotud, aga ma pidin minema teise Eesti otsa kooli, et temaga inglise keele tunnis, ühes pingis istudes, tuttavaks saada. Tasus minna küll! :) 

Traaditööd

Päris esimene spiraalkimp. On ikka kole küll! :D

Pärast kimpude tegemist

Ja päris esimene plastvahus seade :)

Oma esimese koolipäeva õhtu veetsin ma ühikas tekikuhja all lõdisedes. Mul oli rämedalt külm, süda oli paha ning pea lõhkus valutada. Migreen! Ma ei teadnud veel, et sellest saab minu uus truu kaaslane sel teel.

Et kohe alguses nahavahe korralikult kuumaks saada, alustasime tsentraalperspektiivi joonistamisest :P

 ↓ Tundmatu õpilase seade, mille kiirel pildistamisel sain õpetaja käest tiba nagu õiendada, et ma ei oskavat üldse õigesti pildistada. Ma ei viitsinud temaga pikalt-laialt oma pildistamispõhimõtteid lahkama hakata ja lihtsalt kehtestasin ennast (õpetaja natuke nagu solvus selle peale :D), sest tema ei teadnud, MILLEKS ma neid pilte tegin. Mina teadsin! Mul oli vaja lihtsalt kiireid klõpse, sest sellel esimesel sessil tundus mulle see töö täitsa tip-top. Ajapikku õppisin ma aga nägema seal vigu. Niisiis, need kiired klõpsud andsid mulle tulevikus teada, kui palju ma vahepeal arenenud olin. Ei mingit suurt kunsti - puhas info!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Koridori kunst. Ei olnud meie tehtud - me ei osanud veel miskit!

Kõigest sellest hoolimata otsustasin ma esimese, suhteliselt segase, nädala lõpuks, et kui ma vahepeal just trammi alla ei jää, siis tulen ikka järgmisele sessile ka. Sest nagu meite Väikemees ütleb: "Elu ei peagi kogu aeg kerge olema." 😛 Ja Väikemees on mul üks tark mees! 💗

 „Trammi alla" ma tegelikult siiski jäin! Sellest järgnevast, üks-hoop-teise-otsa eluperioodist, võiks vabalt raamatu kirjutada (aga ma praegu siin ei hakka…). Nii palju raskust, valu ning lõputut sügavat vajumist pole vist varem õnnestunudki kogeda. Hästi lühidalt ja kokkuvõtlikult öeldes, põdesin ma läbi oma elu kõige kurnavama haiguse (arvake ära, kes palavikuga ladina keelt ja inglise keele sõnu õppis? 😛), millele järgnes minu vanima pojaga toimunud tõsine intsident (sellele ajajärgule mõtlemine ajab mind siiani lahinal nutma).

Me kogesime küll väga palju muret ja valu sel eluperioodil, aga ka imelisi (ja naljakaid) hetki. Näiteks siis, kui värskelt haiglast koju saanuna, palus poeg minult teenet. Ma mõtlesin, et äkki tal on raha vaja või midagi... Aga tema tahtis hoopis surnuaeda vanaema hauale minna. Ise ta sinna sõita ei näinud. Kuna ta oli ikka südamega asja juures, siis otse loomulikult oli ta eelnevalt ka lähimas keskuses inimesi hirmutamas küünlaid ostmas käinud. No see väljanägemine oli tal ikka üpris jube... Teinekord võiks noor inimene enne ikka mõelda, kui sellist tempu teeb - nõrgema pumbaga kaaskodanikud võivad sedasi südari saada! Jumale tänu, et seekord ainult tugeva tervisega inimesed poes juhtusid olema. 😂

Ma imetlen südamest oma poega, kes selle jubeda eluetapi püstipäi läbi tegi. Vahepeal tundus, et tema on rohkem mulle toeks, kui mina talle. 😂 Täna oleme me kõik portsu vägevate õppetundide võrra rikkamad. Teate küll – ilus ja hea ei aita sind (mentaalselt) edasi – valu ja kannatused teevad seda! 

Ja ma tahan veelkord tänada südamest Kristiinat tema palvete eest - need läksid asja ette! :)

Neli päeva enne minu teist sessi võeti pojal "rauad" suust (mitte et ta arstile muidugi ka mingit muud valikut oleks jätnud  😃) ja ma sain rahulikuma südamega tagasi kooli minna. Oleks rauad jäänud, poleks ma läinud. Ma poleks lihtsalt suutnud. Aga nagu ma juba kirjutasin – elus peab ikka õnne ka olema!

Koolis selgus, et vaatamata sellest, et ma astusin sinna põhimõtteliselt tänavalt, polnud ma erialaselt sugugi lootusetu juhtum. 😛 Aga terve esimese aasta ei suutnud ma kellegile öelda, et ma floristiks õpin - ma õppisin ikka floristiKAT!

Karkassil kimp

Lilleseade tundides oli minu jaoks kõige raskem see lõputu kiirus. Klassi astudes ei teadnud sa kunagi, kas täna on pulm, matus või hoopis veidrikust sõbra sünnipäev. Juba (ilma et sa millegist aru oleksid saanud või vähemadki plaani omaksid) oli vaja joosta külmikusse, parki või põllule mingit manti tooma. Oot-oot, las ma elan nüüd kõigepealt rolli sisse... Ja siis pärast veel 2x samapalju juurde jebida, sest ikka jäi väheks. Kogu sellest kokku kahmatud kraamist (sujuvalt varastad veel naabri laualt lisa...) tuli siis, vastavalt püstitatud ülesandele, valmistada kunstipärane värvus- ja kompositsiooniõpetusele vastav töö.

Vorm-liiniline kimp. Väga raske oli asjale pihta saada

Taustal on näha õpetaja näidistöö, esiplaanil naabri oma

Dekoratiivne, vorm-liiniline või vegetatiivne disain. Radiaalse, paralleelse või vaba varte asetusega. Suured õied, keskmised õied, väiksed õied. Vorm, maht, tasakaal ja propotsioonid. Kuldlõige ja Fibonacci jada - no neid ei või kindlasti unustada! Harmoonia ja kontrast. 

Avatud või suletud töö? Rahulik või rahutu rütm? A mis siin domineerib? Staatiline või dünaamiline? Aktsenti pole! Nüansse on kuidagi vähevõitu... A kus siin kasvupunkt on??? Materjali paigutuse ja värvuslahenduse kirjeldus, palun! Külmad või soojad toonid? 

Ja KESKUS - et jumala eest keegi keskust ei unustaks! 

Struktuurist ja faktuurist ei hakka rääkimagi, normaalne inimene ei saa nagunii enam ammu midagi aru...

Kompositsiooniharjutus, kust juba kumab mu lemmiktonaalsus

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 Naabrinaistel ka ↓ →

 

 

 

Kõike seda tuli teha aja peale ja minusugusel tavaliselt üldse esimest korda elus. Ja soojalt oli soovitatav teha ikka korralik teos! Kas need meie praemunad ja nokkloomad just sellesse kategooriasse kuulusid - ei tea, aga mingi ime läbi kõik tehtud sai. Ise ka imestan! 😂 

Spioonifoto klienditeeninduse kodutöö tarvis

Kolmandale jaanuaris toimuvale sessile pidime kaasa võtma kodus vitsavõrule valmis tehtud pärja. Ma enne kodus natuke harjutasin

Päris esimene - pilt on tegelikult tagumiselt poolelt - sealt oli ilusam! :D

Tuppa ukse peale sai teine tehtud (sellest pole piisavalt head pilti) ja kooli läks juba kolmas katsetus, selline korralik pudelihari. 😛

Nende pärgadega meenub mulle, et ühel kaaskannatajal oli elupuust tehtud pärg täiesti läbi kuivanud, nii et see pudises juba ainuüksi peale vaatamisest. Siiani on mul meeles, kuidas ma ei suutnud naeru pidada, kui grupikaaslase kuivanud pärg otse mu vastaslaual seisis (ja mulle näkku irvitas!) ning kuidas õpilane kõik lahtipudenenud kraami kenasti pärja alla peitu lükkas. Hea lükke! Ehk õpetaja ei märka? Proovima igatahes peab! 😂

Enam-vähem sellised nad said: ↓

Pajuvitstest pärja tegemist õppisime samuti jaanuaris. See oli minu meelest väga mõnus tegemine. Tulemus tuli selline... liiga korralik mo meelest. ←

Naabrimutil tuli nt selline ↓ Ma kategooriliselt keelasin tal sinna ühtegi oksa  juurde panna - rikub veel hea asja ära! 💚

Pajuokstest tegime ka palle, pilte mul neist pole - ripuvad teised meitel suveköögi laes. Pallid, ma mõtlen! 😛

Sellele otsusele jõudsin ma ka, et tahaks ikka teise õppeaastasse välja jõuda (Küll hädamaanduda  jõuab!) ja selle tarvis oli mul lihtne strateegia - mina teen kõik, mis mina suudan ja ülejäänu on universumi kätes!

4. sessi joonistamise tunnist koju saadetud pildid ↓

Mäsu ruumikujunduse tunnis

Väike terraariumitegu

Neljandal sessil tuli meie ellu Covid-19. Meie sess jäi just sellesse koroonakriisi alguse nädalasse. Ilmselt olid kõik tundmatu viiruse ees mingil määral hirmul (ja tublimad hoidsid hoolega silma peal nakatunute arvu tõusul 😂). Neljapäevaks 12. märtsiks oli olukord selline, et kibekiiresti organiseeriti asjad ümber, et reedel enam keegi nägu näitama ei peaks. Kui õhtul peaminister eriolukorra välja kuulutas, olin mina juba kodus.

Pärast seda ei käinud ma enam ühelgi reedet koolis (va. sellel päeval, kui tunnistuse järgi läksin).

Järgneb...

... kui inime kirjutada viitsib ja bloggerivihast üle saab 😛

Uuel aastal uue hooga... ehk ilus talv ja... ilus elektriarve! :P

Tadaa! Plaanisin, mis ma plaanisin, aga midagi ei läinud nii, nagu ma plaanisin! Aga ma valetaksin, kui ma ütleksin, et see mind kuidagi üllatas. 😂

Ühesõnaga - nagu lupsti ongi pool jaanuari kohe läbi. Ma isegi ei tea, kas selle üle kurvastada või rõõmustada, aga ma tean, et siiani on see talv olnud ikka väga ilus (kui palju lund ja imelisi päikeseloojanguid oleme me nautida saanud). Ja olgu kohe öeldud, et ma ei armasta talve silmaotsaski! Iiri oma sobib minule suurepäraselt - saab rahulikult jaanuaris oksi lõigata ja lehti riisuda ega ei pea kevadel ennast ribadeks tõmbama. Nii et kõik see külm ja lumi on tegelikult väkk, aga ikkagi... hullult ilus ka. 😂 Ja jõulude aeg peab ju nagunii lumi olema - kuidas see jõuluvana saan muidu liikuma saab, ah? Jää veel kingitustest sedasi ilma! 😛 Aga seekord läks sellega ka superhästi. Ning kõik, kes räägivad, et õigeid talvi meil ju enam pole... Aga mis see siis on???

Aed puhkab

Päris maal on maailm praegu päris valge - maa on valge, taevas on valge, põllud on valged ning isegi külatee on täpselt sama valge, kui ümbritsev valge maailm (auuu, kus sa üldse oled siin???) Lumised väljad ja puudesalud on kõik nagu kuskilt imelisest (talve)muinasjutust välja hüpanud. Ja eraldi seisvad, jäise koorma all ägavad üksikud puud näevad tihtipeale välja nagu mitte just kõige sõbralikumad muinasjututegelased. Kaugelt võib vaadata, torkima ei tasu igaks-juhuks minna, sest jumal teab... Miski kole multikas ja peksija paju meenuvad kohe millegipärast... 

Niisiis, hoolimata sellest, et talv on mulle a b s o l u u t s e l t vastukarva, olen ma aru saanud, et isegi minus elab üks väike põhjamaa inime, kes omamoodi armastab kogu seda valget maailma ning patt oleks hetkel viriseda. Oleme parem päriselt kohal ja naudime olukorda!

Ja sealt edasi... jõuame sujuvalt selleaasta jaanuari kuumima teemani ehk elektriarve juurde. Kuna meie majast kolmandikku kütab külmaga siiski elekter, ja seda ostame me börsihinnaga siis... no ei olnud meeldiv kohtumine. Nendel, kes arvega kohtusid, ma mõtlen (siseringi nali - mees saab aru! 😜).

Aga vaadakem siiski asja positiivset külge! 

1. Covid ei ole enam uudis ega jututeema nr. 1

2. Keegi ei ole selles supis üksi - teised börsilt elektri ostjad ulbivad ka sealsamas (meeldiv vennastumise tunne tekib kohe + siiras rõõm, kui keegi sai sinust veel suurema elektriarve) 😂

3. Inimesed suhtlevad omavahel rohkem (Kuule, mis sinu eelmise kuu elektriarve ka oli??? Jõuad ära maksta? Hüvitist plaanid taotleda? Huvitav, mis firma õhksoojuspump vähem elektrit võtab??? Kus see lähim supiköök asuski???)

4. Pereringis on tekkinud uus huvitav elektrihinnahuumor. 

Just selle vennastumise tunde ja tekkinud huumori pärast on mul tegelikult kohe natuke kahju inimestest, kes börsilt elektrit ei osta. No mõelge vaid, millest te ilma jääte! Teistel siin on peaaegu nagu Eesti taasiseseisvumine nr. 2 käsil. Sööme kõik koos kasvõi kartulikoori, peaasi et elektri eest makstud saaks! Toetame ühisel jõul Eesti Energiat! Ja saame hakkama! KÕIK KOOS!

Ja no millal veel saab oma kallile abikaasale hommikul enne tööle minekut julgustavalt öelda: "Ole tugev ja kannata ära - elektriarve vajab ikkagi maksmist!" või õhtul "Täna süüa ei tee, elekter on sigakallis!", "Puhtaid riideid ei ole, ootame pesu pesemiseks odavama elektriga päeva.", "Kartulid keevad pool tundi, riis 10 minutit - järelikult sööme riisi!", "Lähme varem voodisse - saab tuled varem ära kustutada." 😜 Ja poes saab mehele nähvata (kui ta sõrmed hirmkalli mahla järele küünitavad):"Lollakas, elektriarvet mäletad vä? Vett jood!". Jne, jne...

Õnneks tundub, et mingid väikesed elektriarved lähikuudel meid ei ähvarda - saab seda huumorit ja ühtekuuluvustunnet edasi nautida. Nii et, kallid sõbrad, kes veel fikseeritud hinnaga elektrit ostavad, tulge meie sekka - seltsis segasem! 😝 Meiega koos on teravad elamused garanteeritud! Ärge olge outsiderid! 😂

Meie saame tegelikult hakkama. Aga mismoodi paljud teised saavad... ei kujuta ette. 😞 Huvitaval ajal elame (meenub kohe üks sellenimeline raamat ja see, et huvitav aeg oli üks... ütlemata s..t aeg).

Aednik aga naudib praegu tubaseid toimetusi. Ja lugemist. Selleaastane aiatööde nimekiri sa tehtud ja natuke seemneid tellitud (peaksid juba kohal olema, aga... kurjad talvemuinasjututegelased on need vist konfiskeerinud. Ohtlik värk - midagi tahetakse külvama hakata - see ei lähe praegu mitte!). Paljud puud-põõsad on raske külmunud lumekoorma all lääbakil, aga seda juba niisama maha ei sopsuta. Loodus toimetab omaviisi ja aednik respekteerib, et kõik siin maailmas ei ole sugugi tema kätes. Ja ei peagi olema - see on ka ütlemata hea tunne! :)

Järgmise korrani! :)

Poolest maist poolde oktoobrisse. Nagu niuhti!

Täna öösel nägin ma und. Istutamisest. Suurest plaanimisest ja täpsest rihtimisest. Ja õudsest avastusest, et istutada plaanitud serbia kuuske oli välja kaevamisel nii hullult vigastatud, et istutada polnudki enam midagi. Ma nutsin. Kohe lahinal. Sest kuidas saab üks inimene niii loll ja südametu olla, et isegi kuuske ei oska välja kaevata! Ja kust ma nüüd uue ilusa kuuse leian? Äkki ei leiagi??? Ja mis mu suurest plaanimisest ja täpsest rihtimisest siis üldse kasu oli? Ning nii see ahastuses mina seal unenäos nutta lahistaski. 😂

Hommikul tuli mõte, et täna on vist see päev, kui tuleb natuke blogistada. Ammu juba plaanin, aga ikka on hädapärasemaid tegemisi. Eks see sellisel kujul blogi pidamine vist natuke eilne päev ole ka. Et tegelikult peaks blogistamise asemel vist pigem vlogistama või midagi... 😀  Aga eks saurused toimetavad ikka sauruste kombel 😛

Blogisse tulles nägin, et oma viimase postituse olen ma kirjutanud maikuus ehk viis kuud tagasi. Nagu ikka, on kõigel siin elus alati põhjus, nii ka sellel. Kool vajas lõpetamist (tegelikult on plaanis sellest kooliajast ikka ka kirjutada) ning pärast seda hakkas mu elus piltlikult öeldes üks suur tule(kahju) kustutamine. Siiani kustutan. Küll need lõpuks kustutatud saavad!

Aga muidu... on sellese vahepealsesse aega mahtunud palju ilusaid hetki. Toredaid hetki. Ja õpetlikke hetki. Hetki, millal sa tunned, et elu on lihtsalt imeline, imeline, imeline... 

 

Ja mõnda neist (aia)hetkedest tahan ma ka teiega jagada :)

(Ja kui pildid on kehvad, siis on see loomulikult tingitud mu kehvast pildistamisoskusest, aga osalt ka mu uuest huvitavast nägemisest. Või siis... nägematusest... 😂 Aga elate üle - on nagu on! 😛)

Alustuseks - kevad ise on juba niii imeline aastaaeg. Kogu see tärkamine-ärkamine ja uus algus, õnnehormoonide laksu all olek, need lõhnad ja hääled. Mul ei olnud küll eriti aega seekordset kevadet näha ja nautida, kuid see isegi ei loe. Ta kinkis mulle siiski mõningaid meenutamisväärseid hetki.

Mai lõpus täitus meie aia kõige vanem õunapuu üleni õitega. Mmm.... 

Ma tean küll, mis te mõtlete! Et kus siin see imeline hetk nüüd siis on??? Aga vaat minul oli! Esiteks, ei õitse see puu sugugi mitte igal aastal. Teiseks, nagu ma ütlesin, on see õunapuu meie aia vanim. Ehk suurim. Ehk selline, mis annab juba korraliku õunapuu mõõdu välja ja mille all kannatab kenasti istuda ja kogu seda etendust nautida. Saate aru küll - kõik see päikesekiirete murdumine, õhus leviv imeline odöör ja zumm-zumm värk. Selle nimel tasub elada, ma ütlen! Edasi läks see imeline asi muidugi täiesti mitte imeliseks, sest kui see imeline hetk oli kätte jõudnud, pidin mina hoopis Räpinasse kooli minema. 😭 Milline karjuv ebaõiglus! Loomulikult ei tahtnud kuskile kooli - ma tahtsin oma õunapuud ja zumm-zumme nautida! Neli päeva hoidsin koolis hinge kinni, et kas selle palavaga mu tupsununnu ikka jõuab mind ära oodata või viskab enne õite kroonlehed maha. Õnneks jõudis! 

See aasta oli ka hää liblika ja sirelase suvi. Mulle küll ei meenu sellist suve, kus mingil hetkel oli võimatu majja siseneda, ilma et ukse avades ja sulgedes õhuvooluga suuremat seltskonda sirelasi tuppa ei satuks. Ega ma muud teha osanudki, kui loota, et nad teise või kolmanda korraga siiski taaskord tee õue leiavad. Terve aed oli neid ja nende toimetamist täis.

Selle pune ↑ puhma olid liblikad ikka korralikult ette võtnud. Kõikidest püüdlustest hoolimata ei õnnestunud mul kõiki erinevaid liblikaid sealt kokku lugeda - nii vilgas elu käis. Seitse erinevat liiki õlmitses seal kindlasti, edasi läks lugemine alati sassi. 😃 Ma armastan neid väikesi tegelasi. Ja seda, et nad mu aeda armastavad. Vaat kui vähe on õnneks vaja...

Ja üle saja aasta sai ühel õhtul (männi)surusid nähtud (sellest mul loomulikult pilte pole). Ilmusid teised järsku põrisedes nagu mingid imelikud haldjamaailma tegelased minu Weinheim Big Blue-d ründama. Lummatult vahtisin nende toimetamist, kui nad just niisama äkki nagu nad ilmunud olid, minema lendasid. Aga millised põrisevad nunnupallid! 💚

Ja siis need linnud... Mul oli meeles, et kuhugi olen ma nende kohta kirjutanud, et... Kirjutasin jah! Ühte blogi postitusse, mida ma lõpetada ei jõudnud. Niisiis teen ma sealt nüüd ühe copi-paste lõigu. Sest nii jõuab mõte vast kõige paremini kohale 

Ja ühel õhtul, kui kuldnokad meite vahtra otsas kambakesi mokalaata pidasid, tundsin ma, et ma võiksin nende nimel tappa. No vähemalt kärbseid ja sääski notiks nii, et silm ka ei pilguks! Aga natuke hirmutav tunne tekkis, et... vist mitte ainult... 😂  Ma lihtsalt seisin seal lummatult ja tundsin, et nad on mulle nii äraütlemata olulised. Ja sugugi mitte vähem tähtsad, kui ma ise. Ainult, et nemad ei saa enda eest ise kõneleda, erinevalt minust. Oi, see maailm on ikka imeline paik - aga ainult siis, kui me elame siin kõik koos! Sest ma ei taha üksi. Sest ma ei saa üksi! Ja isegi kui saaks, siis... mis elu see oleks?

Ma mäletan seda tunnet siiani. :) Ja endiselt on natuke hirmus. 😂 

Aga kuldnokad said oma lapsed kenasti üles kasvatatud. Ja rästad ka (musträstas äkki??? No selline pruuniträpsuline oli pigem). Rästaste pesa oli nii madalal, et sinna me saime mööda jalutades sisse kiigata. Alguses olid munad, sest ehmunud hauduja lendas iga kord minema, kui me juhtusime mööduma. Ja siis koorusid väikesed abitud linnulapsed, kes iga väikese liikumise korral oma tudisevate peade küljes olevad nokad laiali ajasid. SÜÜA! Mõne ajaga õppisid nad selgeks, et iga tegelase peale kes mööda jalutab, pole mõtet oma energiat raisata - sealt ei kuku neile midagi! Niisiis nad lihtsalt jälgisid meid. Ja need jälgivad pead kasvasid kiiresti suuremaks. Ühel hetkel uperdasid need tegelased juba mööda muru ja kadunud nad järsku olidki.

 Edasi hakkasid kaduma lapse kuumaasikad. Ja kirsid kadusid täiesti ära. Ja nagu sellest veel vähe oleks, siis ühel hetkel, kui ma mõtlesin, et NÜÜD lähen ma oma `Jonkheer van Tets`-i esimest korda maitsama, siis polnudki midagi enam maitsta. Kõik oli juba ära maitstud! Vaat siis ma mõtlesin küll, et kas see on siis tänu või miski??? See van Terts oli mul saagi all lookas ja mulle ei jäetud mitte ainumast marjagi. Seakari, ma ütlen! Soenda siin selliseid oma rinna peal. 

Vaarikad kippusid ka kaduma. Ja veel üht-teist. Ühel hetkel, kui ma need tegelased oma viinamarjade kallalt leidsin, siis läksin ja sättisin sinna hunniku katteloori peale. Mitte et see neid väga takistanud oleks. Sealt loori alt kostus pidevalt mingit vitsutamist. Ühel päeval õnnestus mul sealt loori alt üks väike näljane ahv kätte saada. Nonii - mul oli talle kohe ühete ja teist öelda. Käisin seda jubadat õgardit toas lapsele näitamas ja siis pidasin talle pika loengu tänamatusest ning halbadest kommetest. Olin täitsa veendunud, et vähemalt tänaseks jätab ta mu viinamarjad rahule. Lasin ta uuesti lahti ja... arvake ära, kuhu ta esimesena lendas??? 😂 No on ikka elukas! Käisin teda siis sealt viinamarjalast uuesti ära ajamas. Olin selline SUUR ja HIRMUS. Või vähemalt üritasin olla. Vist ei tulnud väga hästi välja - keegi ei kartnud! 😂 Siis ma mõtlesin küll, et kasvata siin nagu omi lapsi neid rästapoegi. Et isegi kui nad hinge täis ajavad, siis annad ikkagi andeks - NII NUNNUD teised ju! Tegelikult mulle ikkagi tundub, et ta kuulas mind, kui ma keelasin tal kõiki viinamarju nahka pista - sest lõpuks jagus meiegi neid viinamarju vitsutamiseks. 💚

Suvel kui kõik on roheline ei saa arugi, kui palju linde siin selles aias tegelikult pesitseb. Alles sügisel, kui pesad puude otsast alla kukkuvad või kui lehtede langemine need nähtavaks teeb, olen ma meeldivalt üllatunud, et neid nii palu oli. Südame teeb soojaks, et minu aed ei sobi mitte ainult minule, vaid lindudele ka. See teeb mind väga rahulolevaks. Ja sunnib veel rohkem pingutama, et neil ka edaspidi pesakohti jaguks. 

Alles paar päeva tagasi, kui poest koju sõitsin, paterdas ühel hetkel tee peale nurmkanade perekond. Jätsin auto seisma ja lasin neil rahulikult üle tee minna. Neid oli üheksa. Talvel käis üks kamp järjepidevalt mu aias söömas. Alguses oli neid terve posu, lõpuks oli järgi vaid üks. Seda enam olin rõõmus üheksat lindu nähes. Nad tegid mu väsitava ja närvilise päeva kohe hulga ilusamaks :)

Jube mage tunnistada, aga nii mõnedki ilusad hetked sai rooside seltsis veedetud. Piisas juba sellest, kui meeldivalt lõhnav sort sai koju taritud. Iga kord, kui nendest mööduda oli vaja, siis sai neid ikka paitatud, õite ilu nauditud ning nina õielehtedes üks sügav hingetõmme tehtud. Mmmõnus...Küll on tore, et sellised imelised lilled olemas on. Ja hullult hää, et minusugusel okkavihkajal ka ikka valikut on. 

`Schneewittchen`

Kanada roos `Louise Bugnet`

Üks tore kohtumine oli mul see suvi veel. Nimelt minu
sünnipäeval käisime me end lihtsalt niisama Läänemaal tuulutamas. Umbes-täpselt Haapsalu kandis. Ja vot umbes-täpselt seal kandis jäi mu Väikemehele miski imelik elukas silma. Kui lähemalt vaatama hakkasime selgus, et polegi elukas  - suur seatigu on hoopis! Mina polnud enne päris elus seatigu näinud. Ja kui inimene pole midagi enne näinud, siis tahab ta seda ka kindlasti oma käega katsuda. Nii ma siis lasingi tal oma käe peal ringi roomata (või voolata???). Mulle hullult meeldis see tegelane! Nagu miski nunnu laiguline ja limane lemmikloom. 😂 Ja kuigi ta mulle hullult meeldis, siis lasin ma ta siiski temale tuttava põõsa alla tagasi roomama/voolama. Las rõõmustab sealseid inimesi edasi. Ja mina sain selle kohtumise näol omale toreda sünnipäeva kingituse  :)

NB. Suur seatigu pole mingi invasiivne võõrliik, vaid täitsa meie oma kodumaine ja aiapidajale suhteliselt ohutu tegelane. 

Ja sellesügisesi jõhvikal käimisi olen ma ka väga nautinud. Kuna ma pole suurem asi higistaja, siis käin ma jõhvikal kilepükstega - hea mätta otsas ukerdada, märja tagumiku või põlvede pärast muretsemata. Korralik kontakt maaga peab ikka olema! 😂 Kõik need sügise lõhnad ja hääled... Ja rahu... Ainult mina, minu mõtted ja jõhvikad. Okey - pröökav hiireviu ka! Minu meelest maitsevad praksuvad jõhvikad natuke nagu raba. Nendel on mingi imeline metsik maik. Üks äraütlemata oluline mõte tekkis mul muidugi neid korjates ka: et kui raba mulle sedasi midagi endast annab, siis... mida ma peaksin talle vastu andma? Ma pean veel muidugi juurdlema selle küsimuse üle. Ja ma leian selle vastuse! Ja siis ma maksan ka oma võla.

Imelisi hetki oli muidugi üksjagu veel, aga need pole enam väga aianduslikud.

Näiteks hilisõhtune juhuslik kohtumine Kuremaa tuuleveskiga. Milline veski! Milline avarus. Milline vaade! Loojuva päikese kuma ja hobused all koplis. Ja soojus. Milline ebatavaline soojus. Sellele järgnes südaöine hamburgerite pugimine ühes Jõgeva tanklas. Isegi see oli imeline. Mitte need burgerid loomulikult! 😂 Vaid see troopiline soojus, mis väljas valitses. Ei mingeid sooje kampskuid ega salle, vaid lühkarid ja plätud. Ja ritsikad, kes hullunult tankla muruplatsil "saagisid". Ma jätsin selle hetke meelde, et külmadel talvepäevadel selle mälestusega sooja sees hoida

Ja üks laps sai ka vahepeal täisealiseks kasvatatud. Hullult hea meel ikka, et me kõik sinnamaani vastu pidasime! 😂

Ühesõnaga - ei ole mina vahepeal sugugi jõude istunud. Ma olen kogenud ja kasvanud. Iseasi, kas keegi sellest muidugi lugeda viitsib - kõigil ju oma kogemised/kasvamised. :)

Aga kõige toredam on see, et aed on täitsa elus ja... mina ka. Ja tasapisi toimetan edasi, et meil endil, lindudel ja liblikatel ning igasugu muudel putukatel-mutukatel oleks üks tore koht, kus pesitseda. :)

Järgmine kord siis jälle! Äkki saab isegi kiiremini, kui viie kuu pärast 😛