Kuidas ma aianduskoolis floristiks õppisin. Algus

Enne kui päris kevad kätte jõuab, oleks viimane aeg üks vana võlg kaelast ära saada. Ma muidugi pikalt kaalusin, et kas ja kuidas oma kooliajast üldse kirjutan, aga kuna see võttis mu (aia)elust ikkagi suuure ampsu ning aitas mind minu teel edasi, siis ma siiski kirjutan. Ja ilmselt on mul vaja see enda seest lihtsalt ka välja kirjutada. Et päriselt punkt panna.
Miks alles nüüd???

Sest parem hilja, kui mitte kunagi...

...ning sest mina olen üks nendest, kes vajab pausi peatükkide vahele. Et asjad seeduksid ja paika loksuksid. 

Kuna selle kahe (õppe)aasta sisse mahtus tegelikult uskumatult palju, siis ma ei üritagi siin k õ i k e seda kirja panna (ega kõiki tehtud töid ette näidata). Palju tähtsam on lugu ise. No ja... las see jääb siin siis mulle (ja lastele) mälestuseks sellest eluetapist. 😛

Et kõik ausalt ära rääkida siis...
... tegelikult olid mu paberid eelnevalt sisse antud hoopis ühte teise kooli, ühele teisele erialale. Aga seda gruppi ei avatud. Ka teisel poolaastal mitte. Pärast mõningast sisekaemust jõudsin ma hoopis floristi erialani. Ma olin selle eriala teadmistest oma elus puudust tundnud ja see haakus mu teiste huvidega. Enda suureks rõõmuks leidsin ühe Euroopa Liidu poolt rahastatava aianduskoolis toimuva algajate floristikakoolituse. Jess - selle ma võtan! Ja võtsingi! Koolitus on tegelikult väga hea variant mingi huvipakkuva asjaga esmast tutvust teha. Sest kui sa ei ole elus veel kunagi lennukiga lennanud, kust sa siis tead, et see sulle üldse meeldib??? Ja mina ei olnud oma elus veel ühtegi spiraalkimpu teinud! Küll aga oli mu arvutis album kõikide minu elust läbi jalutanud kimpude piltidega. 😀

Edasi juhtus see, et... mind unustati ära. See on siiani üks esimesi asju, mis mulle seoses aianduskooliga meenub - ühe inimese tegemata töö. Hiljem selgus, et seal oligi huvitav asjaajamine 😃
Nujah... mis seal´s ikka! Kuna minu põgus tutvumislend Kärdlasse (ehk 6-päevane koolitus) oli ära jäänud, aga ma endiselt tahtsin floristikaga tutvust teha, siis ei jäänudki mul suurt muud üle, kui pikamaa lend Sydneysse (ehk 2 aastat sessoonõpet Räpinas, florist, tase 4 õppekaval). Kui nii, siis nii!

Lillede sedamisest polnud mul loomulikult halli aimugi. 😂

Ja ees ootavast ohtrast turbulentsist ja vabalangemisest samuti mitte...   😂          

Ma läksin õppima, kuigi teised seda eriala väga ei soovitanud; mul on allergiline nohu ja igasugused (õie)tolmud panevad mu nina jooksma; mul on käte ekseem ja taimemahlade jm ainetega kokkupuude võib tekitada vastiku sügeleva lööbe (ning lõpuks on siis juba ka puhas vesi ärritaja9. Lisaks on mul krooniline haigus, mille tõttu ei tohi ma (alakeha) külmetada, (aga need pagana floristid veerand aega kuskil märjas võpsikus ju ragistavadki!) ja... ärevushäire (õnneks ilma paanikahoogude ja suhtlemise kartuseta). 😂 Päris hea algus, eks! 😛

Kuna olukord oli täpselt selline nagu see oli, siis mingeid suuri eesmärke ma endale ei seadnud. Plaanisin koolis käia täpselt sinnamaani, kuni saan (või viitsin) ja huvitav on. Alustuseks näiteks... ühe sessi...          

Enne kooli algust jagas üks pedagoog mulle tarkust, et ärgu ma mõelgu, et oma kodused tööd peab inime kõik ISE ära tegema - tähtis olla hoopis õigete inimeste ligi hoida, et küll need siis juba teevad, mis vaja... 😂 Pekki! Ma sain aru, et ma olen TERVE OMA ELU valesti toimetanud!  😂

Igatahes, värsketest teadmistest innustatuna, üritasin ma juba esimesel koolipäeval terasid sõkaldest eristada, et end kiiresti "õigete inimeste" kintsu külge klammerdada. Ainult et kõigil olid nii targad näod, kuidagi ei osanud valida...   

Elus peab ikka õnne ka olema ja vaat - õnne mul oli - kogu selle kahe õppeaasta jooksul! Esimese asjana vedas mul toanaabriga - puhas jackpot! Temaga olime me meeldivalt ühel lainel ja ta kuulus kindlalt "õigete inimeste" hulka. Grupiga vedas mul ka, sest teisi nii kokkuhoidvaid, abivalmis ja meelivalt segaseid tüüpe annab ikka otsida. Ja lisaks oli mul ka õnne kohtuda Õnnega 😃 Temaga olime me tegelikult mingis mõttes seotud, aga ma pidin minema teise Eesti otsa kooli, et temaga inglise keele tunnis, ühes pingis istudes, tuttavaks saada. Tasus minna küll! :) 

Traaditööd

Päris esimene spiraalkimp. On ikka kole küll! :D

Pärast kimpude tegemist

Ja päris esimene plastvahus seade :)

Oma esimese koolipäeva õhtu veetsin ma ühikas tekikuhja all lõdisedes. Mul oli rämedalt külm, süda oli paha ning pea lõhkus valutada. Migreen! Ma ei teadnud veel, et sellest saab minu uus truu kaaslane sel teel.

Et kohe alguses nahavahe korralikult kuumaks saada, alustasime tsentraalperspektiivi joonistamisest :P

 ↓ Tundmatu õpilase seade, mille kiirel pildistamisel sain õpetaja käest tiba nagu õiendada, et ma ei oskavat üldse õigesti pildistada. Ma ei viitsinud temaga pikalt-laialt oma pildistamispõhimõtteid lahkama hakata ja lihtsalt kehtestasin ennast (õpetaja natuke nagu solvus selle peale :D), sest tema ei teadnud, MILLEKS ma neid pilte tegin. Mina teadsin! Mul oli vaja lihtsalt kiireid klõpse, sest sellel esimesel sessil tundus mulle see töö täitsa tip-top. Ajapikku õppisin ma aga nägema seal vigu. Niisiis, need kiired klõpsud andsid mulle tulevikus teada, kui palju ma vahepeal arenenud olin. Ei mingit suurt kunsti - puhas info!

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Koridori kunst. Ei olnud meie tehtud - me ei osanud veel miskit!

Kõigest sellest hoolimata otsustasin ma esimese, suhteliselt segase, nädala lõpuks, et kui ma vahepeal just trammi alla ei jää, siis tulen ikka järgmisele sessile ka. Sest nagu meite Väikemees ütleb: "Elu ei peagi kogu aeg kerge olema." 😛 Ja Väikemees on mul üks tark mees! 💗

 „Trammi alla" ma tegelikult siiski jäin! Sellest järgnevast, üks-hoop-teise-otsa eluperioodist, võiks vabalt raamatu kirjutada (aga ma praegu siin ei hakka…). Nii palju raskust, valu ning lõputut sügavat vajumist pole vist varem õnnestunudki kogeda. Hästi lühidalt ja kokkuvõtlikult öeldes, põdesin ma läbi oma elu kõige kurnavama haiguse (arvake ära, kes palavikuga ladina keelt ja inglise keele sõnu õppis? 😛), millele järgnes minu vanima pojaga toimunud tõsine intsident (sellele ajajärgule mõtlemine ajab mind siiani lahinal nutma).

Me kogesime küll väga palju muret ja valu sel eluperioodil, aga ka imelisi (ja naljakaid) hetki. Näiteks siis, kui värskelt haiglast koju saanuna, palus poeg minult teenet. Ma mõtlesin, et äkki tal on raha vaja või midagi... Aga tema tahtis hoopis surnuaeda vanaema hauale minna. Ise ta sinna sõita ei näinud. Kuna ta oli ikka südamega asja juures, siis otse loomulikult oli ta eelnevalt ka lähimas keskuses inimesi hirmutamas küünlaid ostmas käinud. No see väljanägemine oli tal ikka üpris jube... Teinekord võiks noor inimene enne ikka mõelda, kui sellist tempu teeb - nõrgema pumbaga kaaskodanikud võivad sedasi südari saada! Jumale tänu, et seekord ainult tugeva tervisega inimesed poes juhtusid olema. 😂

Ma imetlen südamest oma poega, kes selle jubeda eluetapi püstipäi läbi tegi. Vahepeal tundus, et tema on rohkem mulle toeks, kui mina talle. 😂 Täna oleme me kõik portsu vägevate õppetundide võrra rikkamad. Teate küll – ilus ja hea ei aita sind (mentaalselt) edasi – valu ja kannatused teevad seda! 

Ja ma tahan veelkord tänada südamest Kristiinat tema palvete eest - need läksid asja ette! :)

Neli päeva enne minu teist sessi võeti pojal "rauad" suust (mitte et ta arstile muidugi ka mingit muud valikut oleks jätnud  😃) ja ma sain rahulikuma südamega tagasi kooli minna. Oleks rauad jäänud, poleks ma läinud. Ma poleks lihtsalt suutnud. Aga nagu ma juba kirjutasin – elus peab ikka õnne ka olema!

Koolis selgus, et vaatamata sellest, et ma astusin sinna põhimõtteliselt tänavalt, polnud ma erialaselt sugugi lootusetu juhtum. 😛 Aga terve esimese aasta ei suutnud ma kellegile öelda, et ma floristiks õpin - ma õppisin ikka floristiKAT!

Karkassil kimp

Lilleseade tundides oli minu jaoks kõige raskem see lõputu kiirus. Klassi astudes ei teadnud sa kunagi, kas täna on pulm, matus või hoopis veidrikust sõbra sünnipäev. Juba (ilma et sa millegist aru oleksid saanud või vähemadki plaani omaksid) oli vaja joosta külmikusse, parki või põllule mingit manti tooma. Oot-oot, las ma elan nüüd kõigepealt rolli sisse... Ja siis pärast veel 2x samapalju juurde jebida, sest ikka jäi väheks. Kogu sellest kokku kahmatud kraamist (sujuvalt varastad veel naabri laualt lisa...) tuli siis, vastavalt püstitatud ülesandele, valmistada kunstipärane värvus- ja kompositsiooniõpetusele vastav töö.

Vorm-liiniline kimp. Väga raske oli asjale pihta saada

Taustal on näha õpetaja näidistöö, esiplaanil naabri oma

Dekoratiivne, vorm-liiniline või vegetatiivne disain. Radiaalse, paralleelse või vaba varte asetusega. Suured õied, keskmised õied, väiksed õied. Vorm, maht, tasakaal ja propotsioonid. Kuldlõige ja Fibonacci jada - no neid ei või kindlasti unustada! Harmoonia ja kontrast. 

Avatud või suletud töö? Rahulik või rahutu rütm? A mis siin domineerib? Staatiline või dünaamiline? Aktsenti pole! Nüansse on kuidagi vähevõitu... A kus siin kasvupunkt on??? Materjali paigutuse ja värvuslahenduse kirjeldus, palun! Külmad või soojad toonid? 

Ja KESKUS - et jumala eest keegi keskust ei unustaks! 

Struktuurist ja faktuurist ei hakka rääkimagi, normaalne inimene ei saa nagunii enam ammu midagi aru...

Kompositsiooniharjutus, kust juba kumab mu lemmiktonaalsus

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 Naabrinaistel ka ↓ →

 

 

 

Kõike seda tuli teha aja peale ja minusugusel tavaliselt üldse esimest korda elus. Ja soojalt oli soovitatav teha ikka korralik teos! Kas need meie praemunad ja nokkloomad just sellesse kategooriasse kuulusid - ei tea, aga mingi ime läbi kõik tehtud sai. Ise ka imestan! 😂 

Spioonifoto klienditeeninduse kodutöö tarvis

Kolmandale jaanuaris toimuvale sessile pidime kaasa võtma kodus vitsavõrule valmis tehtud pärja. Ma enne kodus natuke harjutasin

Päris esimene - pilt on tegelikult tagumiselt poolelt - sealt oli ilusam! :D

Tuppa ukse peale sai teine tehtud (sellest pole piisavalt head pilti) ja kooli läks juba kolmas katsetus, selline korralik pudelihari. 😛

Nende pärgadega meenub mulle, et ühel kaaskannatajal oli elupuust tehtud pärg täiesti läbi kuivanud, nii et see pudises juba ainuüksi peale vaatamisest. Siiani on mul meeles, kuidas ma ei suutnud naeru pidada, kui grupikaaslase kuivanud pärg otse mu vastaslaual seisis (ja mulle näkku irvitas!) ning kuidas õpilane kõik lahtipudenenud kraami kenasti pärja alla peitu lükkas. Hea lükke! Ehk õpetaja ei märka? Proovima igatahes peab! 😂

Enam-vähem sellised nad said: ↓

Pajuvitstest pärja tegemist õppisime samuti jaanuaris. See oli minu meelest väga mõnus tegemine. Tulemus tuli selline... liiga korralik mo meelest. ←

Naabrimutil tuli nt selline ↓ Ma kategooriliselt keelasin tal sinna ühtegi oksa  juurde panna - rikub veel hea asja ära! 💚

Pajuokstest tegime ka palle, pilte mul neist pole - ripuvad teised meitel suveköögi laes. Pallid, ma mõtlen! 😛

Sellele otsusele jõudsin ma ka, et tahaks ikka teise õppeaastasse välja jõuda (Küll hädamaanduda  jõuab!) ja selle tarvis oli mul lihtne strateegia - mina teen kõik, mis mina suudan ja ülejäänu on universumi kätes!

4. sessi joonistamise tunnist koju saadetud pildid ↓

Mäsu ruumikujunduse tunnis

Väike terraariumitegu

Neljandal sessil tuli meie ellu Covid-19. Meie sess jäi just sellesse koroonakriisi alguse nädalasse. Ilmselt olid kõik tundmatu viiruse ees mingil määral hirmul (ja tublimad hoidsid hoolega silma peal nakatunute arvu tõusul 😂). Neljapäevaks 12. märtsiks oli olukord selline, et kibekiiresti organiseeriti asjad ümber, et reedel enam keegi nägu näitama ei peaks. Kui õhtul peaminister eriolukorra välja kuulutas, olin mina juba kodus.

Pärast seda ei käinud ma enam ühelgi reedet koolis (va. sellel päeval, kui tunnistuse järgi läksin).

Järgneb...

... kui inime kirjutada viitsib ja bloggerivihast üle saab 😛