Kuidas ma aianduskoolis floristiks õppisin. Põrutame aga vapralt edasi

Ma mäletan siiani seda 12 märtsi õhtust koolist kojusõitu. Pime oli. Ja hullu vihma sadas. Tundus, et kõik inimesed põgenevad maailma lõpu eest. Iga kord, kui mu auto kojamees üle klaaside käis, nägin ma ainult klaasi peal peegelduvat ilutulestikku (ma arvasin siis, et see on vana klaasi viga, hiljem selgus, et viga oli hoopis mu silmades). Muul lühikesel hetkel nägin ma eessõitva auto punaste tulede kuma ja natuke seda valget joont seal paremas tee servas. Ühesõnaga - ma ei näinud põhimõtteliselt midagi! Ootasin hetke, millal saan suure tee pealt maha keerata, sest seal polnud teisi autosid, mis mind pimestanud oleks. Aga kui see oodatud hetk kätte jõudis, ilmnes et seal ei näinud ma päriselt enam mitte midagi - polnud enam seda valget pidevjoont, mille järgi natukenegi orienteeruda. Töristasin need kilomeetrid vaikselt ära, üritades teha vahet, kus lõppeb asfalt ja algab põld ja jõudsin Piibe mnt peale välja. Ning sattusin kogemata kombel mingi kihutava kolonni keskele. Mitte, et ma ise mingi ülikorralik oleks, aga no... kaine mõistus ikka kõigepealt! Arvestades nähtavust ja teeolusid, siis lõhnas see asi seal pigem enesetappu järele. 😂 Aga mul oli neid eesõitva auto punaseid tagatulesid hädasti vaja! Häid alternatiive ma ka ei näinud. Et otsiks koha kus saab peatuda ja ootaks vihma lõppu??? Aga ma nägin vaevu seda teeäärset pidevjoont, rääkimata siis kohast, kuhu saaks autoga ohutult seisma jääda. Ja isegi kui oleks õnnestunud leida koht, kus parkida, siis võis tugev vihm kesta veel tunde. Ma ei tahtnud kuskil teeääres tunde passida - ma tahtsin koju! Seega läksin selle hullusega kaasa ja andsin endale aru, et kui ma nüüd kenasti keskendun ja mul on õnne, siis jõuan ma täna ühes tükis koju. Ja kui õnne ei ole siis... ee... ei pruugi jõuda! 😂 Õnneks oli õnne! Tugev vihmgi jäi lõpuks vähemaks. :) Aga milline unustamatu sõiduelamus... 😂

Fragment ühest värvusõpetuse tunnitööst

Sealt edasi algas kõigi jaoks uus, huvitav ja hoopis teistsugune ajajärk. Inimesed istusid kodus (karantiinis), poes käidi skafandris, piima saamiseks lahjendati kohvikoort veega, vabal ajal hoiduti igasugustest kontaktidest (muuhulgas tegeleti igapäevaselt ka rahapesuga) ja liituti kibekiirelt FB-i grupiga WC-paberi ost/müük/vahetus/rent. Oi, see oli üks lõbus grupp! 😂. Ja mõned siin ärgitasid reede õhtuti oma lähemaid sõpru Messengeris ühiselt sisemist desinfikatsiooni läbi viima, st kodus üksi napsutama ja sellest siis pilte jagama. 😂  

Ja televiisoris näidati saateid sellest, kuidas inimesed üksi karantiinis istudes hulluks lähevad. Mäletate seda kõike??? Ja kui palju head huumorit iga uus päev tõi! Kõik need päevakajalised suurest ängistusest sündinud hitid ja naljakad meemid. 

Jah, mõnedel tuli vastu võtta ka väga raskeid ja ebameeldivaid otsuseid või planeerida oma senised tegevused täiesti ringi. Aga vahel peitubki asjade ilu hoopis läbielatud valus. Seda on vahel hea meeles pidada. :)

See aeg, kui korteriinimesed karantiinis istudes, igavusest oma pesumasinaid juppideks lahti võtsid, nautis meie pere kena kevadet ja aia- ja metsatööde tegemist. Ja saime lõpuks aru, et me oleme ikka hullult rikkad! Tahan lähen aeda, tahan tolgendan põllul, tahan kolistan metsas ringi! Ja kellelgi pole se´s asjas midagi kobiseda! 😛

Poolest märtsist olin ma järsku kahe kooli õpilane. Päriselt! Kuna kõik koolilapsed saadeti distantsõppele ja minu kutsekoolis õppiv poeg oli oma õppimistega juba eelnevalt korralikult jännis, siis tegin kõik, et teda uuesti ree peale aidata. 

Niisiis viisin ma ennast tema asjadega kurssi ja jälgisin kullipilgul, et ta oma tundides osaleks, tunnitöid teeks, tegemata asju järele vastaks ja oma MA-d parandaks. See kõik tähendas mulle hullu jebimist ja kellegi teise elu elamist, aga pidin seda tegema, sest ilma minuta poleks ta ealeski oma aju tehtud saanud.

Kuna meil on peres ainult üks arvuti, siis minu enda koolitööd ootasid - lapse asjad olid mulle olulisemad. Ja lapse minu kodutööde nimekiri oli muljelavaldav - alustades Exceli tabelitest, dokumendihaldusest ja lõpetades kahe suure ajaloo kontrolltööga (ja sinna vahele mahtus, oi kui palju veel!) Ja ausõna -  ajaloost ei tea ma MITTE MIDAGI, aga ma printisin välja kõik õppematerjalid, töötasin need läbi ja joonisin enda arust olulisemad kohad alla. Kui kell kukkus ja kontrolltöö küsimused järjest arvutis avanesid, siis tegime koostööd - mina lappasin ülehelikiirusel oma lapse õppematerjale ja otsisin meeleheitlikult õiget vastust ja tema... tegi õigesse kasti linnukese. Me olime suurepärane tiim - saime mõlemad rasked kontrolltööd tehtud! 😂 

Tõele au andes - ma poleks ilmselt ka suutnud 16-aastaselt kõiki neid tema asju iseseisvalt ära teha. Ikka täitsa rasked tööd olid!

Niisiis oli mul hullult hea meel, et meie aprillikuusse planeeritud sess ära jäi, sest lisaks kutsekoolis IT õppimisele olid mul ju ka aianduskooli kodutööd, aiatööd ja Väikemees. Uus sess tähendanuks automaatselt uusi (kirjalikke) koduseid töid ja neeed poleks küll enam kuskile mahtunud! Kevad on aednikule ju üks kibekiire aeg. 

Mai alguses sai neljasest Väikemehest viiene. 💙

Kasvatasin suviste iseseisvate tööde tegemiseks ette parkjuuri, astreid, pruudisõlgi ja lõvilõugasid...

Osa mandist 22. mail 2020

... ja leidsin naabri maa pealt säilikpuude alt u 3,5 meetrise metsiku õunapuu. Ma ei teadnud veel, et selle puu oksad hakkavad olema osa mu aianduskooli koolilõputööst, sest puu tõmmatakse aasta pärast, metsahooldustööde käigus maha. 😞 Siis näen ma võimalust anda selle puu elule veel mingi mõte.

 

 

 

Meie ärajäänud sess pressiti hoopis juulikuusse - selle üle me keegi loomulikult ei rõõmustanud. Kõikidel suvekuudel (ja puhkuse ajal) koolis käia - no mis saaks veel parem olla! 

Üks päev enne uue sessi algust istutasime veel Väikemehele õunapuu
`Kovalenkovskoje`. Aed õitses ja õlmitses, mitte ei tahtnud sealt kuhugi minna...

Ilus liivahunnik, eks?

5. (ehk juunikuu) sessi avatud kimp funktsionaalsel traatkarkassil ↓

Peidus olev karkass ise nägi välja umbes selline: 

Sama kimbu materjali suures osas taaskasutades, valmis ka suvine seade

Selle töö (osade meelest hirmuäratavaks) aktsendiks oli miski ritsika või tirtsu tühi, aga elutruu kest. Oli teine miski tuusti küljes, mille ma pargi alt korjasin. Pärast alles avastasin. Õpetaja uuris umbusklikult mitu korda, et kas ma olen kindel, et selline jube elukas seal pargi all elab? Ei, see on eelajalooline kivistis, mille ma kodunt kaasa haarasin ja kõigi suureks rõõmuks kimpu seadsin! 

Ma ei saanud aru, kus see vaene putukas siis tema arvates elama oleks pidanud - tolmulestade asemel voodiriietes või??? Minu meelest oli ta ülinunnu! Aga kahjuks kadus ta mul kojutranspordi käigus ära. 😞 Siiani otsin! Nii et kui keegi juhuslikult leiab, siis andku julgesti mulle teada. 😛

Üks asi oli nõutud lilleseadetöö valmis tegemine ja hoopis teine asi selle võimalikult heast küljest pildile saamine. Selle viimase peale kulus vahel samapalju aega, kui töö enda valmistamiseks (erineva valguse ja tausta proovimine, parima pildistamisnurga otsimine, kaamera seaded jne). 

JA PABERI PEALE EI TOHTINUD ASTUDA! Siiani meeles, kuidas üks õpetaja enesevalitsuse kaotas ja ühe õpilase peale paberile jälgede tegemise pärast karjus. Ups! Pole vahet, mis vanuses sa oled - koolivägivald saab su varem või hiljem ikka kätte! 😂  Ma ise muidugi valiksin alati selle "hiljem" variandi... 😜

Pildistama minnes selgus tihtipeale, et sama plaaniga inimeste järjekord lookleb rõõmsasti stuudio uksest välja. Jess! Sinna me vahetunnid tihtipeale kulusidki...

5. sessi ruumikujunduse tunni grupitöö ↓

Hetk meie grupi II grupi tööst (nii ilus selge mõttega lause, eks!). ↓ Minu arust tegid nad selle kõik pärast ringi...? Aga mingit muud pilti mul nende tööst pole. Lihtsalt ettekujutuseks, et millega me seal tundides üldse tegelesime.

Üks asi, millest mul koolis käies kahju oli, on see, et teiste tehtud tööde vaatamiseks nii vähe aega jäi. Kuna enamuse aega oli enamikel meist ikka korralik tamp taga, siis vahest polnud aega ka enda töö vääriliseks pildistamiseks (oma lõputööst pole mul nt ühtegi enda tehtud pilti 😂), rääkimata siis veel teiste tööde vahtimiseks. Stuudios õpetaja fotokaga pildistatud asju sai õnneks hiljem vähemalt järgi vaadata, aga paljusid töid nägingi esimest ja viimast korda ainult korraks koridoris.

Mõned meite urniseaded ↓ Endal läks mul see töö totaalselt metsa. Õpetajast polnud ka mingit tolku! 😂

Kuna plastvahus pruudikimpude ühispilti mul pole, siis peate minu kimbuga leppima, ↓ sest neid tegime me ka. 😛

Pealt

Alt

 

 

 

 

 

 

Mingis mõttes olid minu jaoks kõige mõnusamad ja pingevabamad, aga ka kõige igavamad tunnid koolis need, mis olid aiandusega seotud. Et kuidas siis igavad??? No teinekord oli ikka täiega igav, sest mõelge nüüd ise:

Te oskate sokki kududa. Ja kinnast. Sõrmkinnast! Ja nüüd olete te tunnis ja kuulate kuidas kõige lihtsamal viisil varrastele silmuseid luua. Juube igav, eks! Ja tõestamaks, et te tegelikult ka kinnast kududa oskate, peate te paberile panema ühe beebikinda mustri. Suurepärane - mul on ju hullult palju vaba aega!

Minu muster sai siis selline:  

Pärast töö esitlemist ja kiituse kätte saamist käis õpetaja veel spetsiaalselt minu laua juures mingeid peenra ääri kontrollimas. ??? Et äkki ma sellega ikka panin puusse!? Aga vot ei pannud! 😂 Lolliks peavad mind vä - 20 aastat koon juba neid kindaid siin, mõni asi üks veike muster nüüd paberile panna!

Tegelikult oli see "mustri" paberile panemine ikka üksjagu tüütu töö. Enda tarbeks saad sa sellesama istutusplaani palju lihtsamalt tehtud, aga kooli tarvis oli rohkem vaeva näha ja...  päris elus päris tuustidega peenra servas seista ning neile seda kõikse parimat kohta tunnetada, on ikka kõige mõnusam. Kõik algab lihtsalt eelnevast õigest taimevalikust! 😛

Oma reedese koolipäeva suutsime me jälle kuidagi ära jebida (klienditeeninduse tegime neljapäeva õhtul, ja sisehaljastuse kujunduses saime ilmselt koduse töö) Jess! See reedene koolipäev ongi alati saatanast!

Juuli (ehk kuues) sessioon algas meil plastvahus pärja tegemisega. Kuna see oli selline vähe suurem töö, siis enamus tegi seda paari-kolmeste gruppidena.

Meie oma tuli umbes-täpselt selline: 

Foto on paarilise tehtud. (Nime igaks-juhuks praegu ei kirjuta. Küll ta siis kisab, kui kuulsust juurde tahab. 😛)

Pildistamise raske töö ↓

See oli üks igati nauditav tegemine (kuigi meil jäi tööst lilli puudu 😂), mille tulemusel sündis hulk täitsa toredaid pärgasid - üks uhkem, kui teine! Panen mõned pildid veel. ↓ Nutke või naerge!

Pakkimisõpetuse osas olid meil vist kõigil hulga suuremad ootused-lootused. Aga parem midagi, kui mitte midagi! ↓😂

Tibake värvusõpetust veel ↓

Ja dekoratiivse karkassiga kimpe tegime.

Taaskasutus - miskid kuivanud kontpuu oksad

Oma kimbust endast ei õnnestunud mul loomulikult ühtegi normaalset pilti saada. Ma ei tea, kas viga oli tegijas vä...? 😛

 Kellegi teise nunnukas ↓

Lähivaade ühe teistest, kõvasti kogenuma ja andekama õpilase tööst ↓ Ja antagu mulle see kohutav pildikvaliteet andeks! 😂

Neljapäeval oli meil mingis Mäesalu tunnis miski tähtis töö. Pärast seda nägin ma ühe õpilase ehedaid emotsioone - siirast rõõmu, et tal seda tööd tehes, vähemalt oma nimi meeles püsis. Ta käed värisesid. Rääkisime koolist, tervisemuredest, ja kooli pakkutavatest emotsioonidest. Ma sain teada, et tal on väga tõsine diagnoos ja tundsin hoobilt, kuidas mu enda mured muutusid järsku nii tühiseks. 

See oli viimane kord, kui ma teda päris elus õpilasena nägin. Aga emotsionaalse toena oli ta meiete kõrval siiski lõpuni välja. :)

Kuna mul olid reedesed majanduse-ettevõtluse tunnid üle kantud ja klienditeenindus õnnestus sealt reede pealt jälle kuidagi ära liigutada, siis kujunes mu koolinädal taaskord meeldivalt lühikeseks. Kodus ootasid ju lilled ja liblikad... 

Ja kuidagi ootamatult oligi esimene kooliaasta läbi saanud...