Kui seda aeda vaid ees ei oleks....

See füüsiline aed oli siin juba enne meid. Ja aed on aus! Korralik tugev punutud võrkaed, piisavalt kõrge ja vastupidav. Selline, mille vastu võivad lapsed rahumeeli palli lennutada või rattaga kukkuda. Ja naabrimees võib sinna traktori kaarutajatpidi kinni jääda - ikka seisab püsti. Patt oleks ka väita, et see aed väike on - ei ole. See aed hoiab majast eemal võõrad koerad, haiged rebased ning kährikud ning, mis siin salata - ka võõrad inimesed. Aga ometi....

... on see aed üks kuramuse pidur ning minu aia kõige suurem häbiplekk. :(
Võrgul endal pole väga vigagi, aga need aia postid.... Oi, Issand! Kui kuskil oleks kõige võikamate aiapostide edetabel, siis seal ma ruuliksin RAUDSELT esiviisikus. Ja mida rohkem ma neid poste vaatan, seda halvem mul hakkab. Tegelikult on need postid hea näide endisaegse taaskasutusoskuse kohta - kasutatud on nii vanu elektriposte, kui ka igasugu erinevaid metallist torusid. Väravatega on umbes sama lugu - kõik on erinevad :D

Aia nurgapost:

Tegelikult oli meil plaanis seda füüsilist aeda nagunii kolmest küljest laiendada, sest sellesse olemasolevasse formaati me enam ei mahu. Uusi puid istutan ma nagunii aiast välja ja ka niidame seda aiavälist osa. Ja uus plaanitav istutusala laiendus jääks aia taha. Niisiis jookseks sellest peenrast läbi võrkaed. Sellise lähenemisega võiksin ma vabalt pääseda mõnda iluaianduse käsiraamatusse - nt peatükki "SUURED aiaprohmakad".
Tegelikult on paljud valed teod  ja otsused sündinud just seda aia praegust asukohta silmas pidades. No, et teeme kempsu ja kompostikasti aia äärde - hea kindel värk ju! On, on - täpselt niikaua kuni aeda liigutama hakata. Siis selgub, et need kaks, mõningast privaatsust eeldavat ehitist, paiknevad keset õue :D Oi-jah...
Keset eesaia lagedat ala, kus huvilised saaksid muidu joosta, mängida või niisama töllerdada on võrkaia näol mingi neetud takistus. No, tegelikult on seal eesaias ju värav ka - ainult viis minutit traatidega pusimist ja... ongi igatsetud vabadus käes!
Aga ka pool minu pesunööridest paikneb praegu aiast väljas. Aed jooksebki nööride alt julmalt läbi ja nii ma siis lippan raske pesukorviga lähima värava poole.

Niisiis oleks suurem aed igati suurepärane mõte.  Ainult, et uus aed tuleks vanast 2-3 korda suurem, mis iseenesest on ju tore. Tore EI OLE, aga rahas mõõdetav number, mis selle eest välja käia tuleks :( Lammutame vana toimiva asja ning teeme uue, et aasta otsa makarone süüa??? Või kaks! Tegelikult oleks meil selle rahaga palju targematki teha.

Uus aed tähendaks ka seda, et aiaääre trimmimiseks kuluks praegusega võrreldes kõvasti rohkem aega (mees KINDLASTI rõõmustab) Ja see pole veel kõik! Sissesõidutee ääres peab jääma aed umbes samale kohale, aga mul on seal SUUR vana tamm (vt teist pilti uuesti) ja keldrimägi. Mõlemad pea-aegu vastu aeda ja no... ei ole hästi. Võimsa tamme ilu ei saa seal aia ääres imetleda ja keldripealset on kevadel väga raske puhastada, sest ruumi selle jaoks lihtsalt pole. Ja... see võrkaed kuidagi ei sulandu siia, on teine nagu võõrkeha. Võiks ju lattidest aia ka teha - odavam ei tuleks, aga sobiks paremini, jänkut see muidugi kinni ei peaks :(
Tegelikult sooviksin ma oma territooriumil lihtsalt rahulikult ringi töllerdada, ilma et peaksin kogu aeg lähimat mulku otsides, jänesehaake tegema.

Aga mis siis, kui ei olekski mingit füüsilist aeda? Täiesti teostatav mõte ju. Ja mis peamine - odav! Ja poleks mingeid aiaääri, mida korras peab hoidma. Ja tamm saaks aiaääre ahistavast kütkeist lõpuks ometi vabaks. Ning ma ei peaks kevadel keldrimäe ümbrust riisudes enam aia äärtpidi roomama.Vääägadi hea mõte! Ainult et...

...siis on kohe teised probleemid. Esiteks, igasuguste (mets)loomade invasioon. Olen ma ikka selleks valmis, et rebane lapse maasikapeenrasse rammusa julkari teeb?
Või, et õhtul pimedas pesukorviga õue joostes kährikule pähe astun? Ühel aastal käisid kährikud mul igal ööl metsiku õunapuu alt õunu õgimas. Olid teised mingi aiaaugu leidnud, kust end õhtuti sisse pressisid. Ja selle kraami kirjeldus, mis nad endast sinna õunapuu alla (õunade peale ja vahele) maha jätsid, ei kannata trükimusta. Põdra pabulad on selle kõrval ikka kõrgem kunst! Õnneks leidsin ma lõpuks selle aiaaugu siiski üles. :) Aga need õunad jäidki sügisel koristamata, ma lihtsalt ei suutnud seda "kokteili" isegi vaadata, mis sinna puu alla nende külaskäike meenutama jäi.

Huvitav, ja mida jänes sööks, kui ta mu aeda pääseks?  Kõike??? :D

Veel meenub aastatetagune lõbus lugu sellest ajast, kui aia taga heinamaal veel lehmi karjatati. Laps tuiskas ühel hommikul kisaga vannitoast kööki: "Emme, emme, meil on lehm!" Mis mõttes LEHM? Vannitoas või??? Jumal tänatud - vannitoas ei olnud. Oli hoopis vannitoa akna all. Pikutas seal mõnusasti. Teine oli veel! See nosis, kaela küünitades, parasjagu mu flokse. Hästikasvatatud loom oli - peenrasse ei trüginud, püsis kenasti murul :). Eks lapsed olid õhtul värava lahti unustanud ja lehmad loomulikult just siis, oma aiast putku pistnud. Seda tuli hiljemgi ette :D Lehmi nüüd enam ei ole.

Küll aga on põdrad ja kitsed. Ja need on ikka väga näljased loomad! Mina vastukaaluks olen jälle niii kitsi - mitte ei tahaks oma puid ja põõsaid neile vabatahtlikult loovutada.

Kõige suurem hirm on mul üldse oma väikse poja pärast. Mitte, et ta mul kuskile ära kaoks, vaid hetkel kaitseb see võrkaed teda ka võõraste koerte võimalike rünnakute eest. Mitte, et meil siin hordide kaupa mingeid võõraid koeri liiguks, aga... väikese elevandi suuruses penisid on ette tulnud küll! Ja kui asi käest läheks, ei ole mul mingit kasu sellest et koera omanik koera tegude eest vastutama peab. Lõpuks sõidutan ikkagi MINA oma lapse EMO-se ja MINA pean tohterdama tema haavasid ning temaga arstide vahet jooksma. Ning MINU LAPS on see, kes armidega elama peab. Mõttekoht, eks?!

Aga kuidas siis kõik teised hakkama saavad, kel aeda polegi...

Ups, see tuli nüüd küll pikk monoloog. Ja poolte asjadeni ma veel ei jõudnudki! :D
Virtuaalne soe käepigistus minu poolt kõigile finišeerijaile :)