neljapäev, 23. veebruar 2017

Isiklikud kiiksud ja arengud seoses värvidega

Mulle väga meeldivad taimed ning vähemalt samapalju meeldivad mulle ka inimesed. Mõlema arengut on väga huvitav jälgida. Ja endamisi vaikselt imestada, kuidas asjad ning inimesed ajas ikka nii palju muutuvad. Mina ise kaasa arvatud...

Mitte kunagi pole mulle meeldinud see nn suitsutoon (lihtsalt segane värv minu jaoks) ega ka see "musta" tulbi värv. See viimane on ju nagu pime öö. Öö on meil siin igal öösel, mis tast siis veel aeda istutada? Et päeval ka öö oleks??? Seda värvi vaadates tuleb minul igatahes täiesti MUST masendus peale. Päriselt ka, väga rusuvalt mõjub. Kahte eelmainitud tooni õisi pole mu aias ka kunagi olnud.
Ka telliskivipunane pole mulle iialgi meeldinud ega vanaroosa (see-eest on väga nauditav suruda mõni telliskivipunase õiega tuust just sellise inimese pihku, kelle lemmikvärv see on). Mulle meeldivad rohkem sellised selged (helged) ja puhtad toonid.
Selline mõjub kuidagi raskelt:


Ja ALATI on mulle meeldinud kollane - puhas rõõmu värv ju. Aedlemise algusaastail sai aeda kõige rohkem just kollaseid õisi toodud, sekka veel oranže ja punaseidki. Head intensiivsed värvid - ka kolmesaja meetri kauguselt vabalt vaadeldavad :D Eks siniseid ja roosasid toone tuli muidugi ka, aga üksjagu vähem.


Valgetest õitest ei arvanud ma algusaegadel üldse midagi, see nagu polnudki mingi värv - see oli see, mis teistest värvidest üle jäi. Mäletan siiani, kuidas ma suure floksi puhma keset suve välja kaevasin, sest tolle õied osutusid MÕTTETULT valgeks. Õnneks viis ämm puhma oma aeda, aga eks ta sai mu lolluse üle ikka tükk aega imestada :D  Ega ma sellest floksist loomulikult lahti saanud, kasvatas teine mulda jäänud osadest kiiresti uued võrsed. Õnneks! :)

Igatahes ühel hetkel sai seda "rõõmu" liiga palju. Ütleks isegi, et asi hakkas juba vaikselt hüsteeriliseks kiskuma. Tõeliselt nauditav ikka küll, kui peenar on kollaseid õisi täis samal ajal, kui aia taga laiub õitsev võilillepõld. Kolm korda võite arvata, kumb ilusam oli...

Või proovige oranži õisi teiste vahele sobitada - nii või teisiti jääb karjuma. Ei-ei, karjumist enam ei taha. Tahaks rahu, vaikust, harmooniat. Tahaks midagi...
...valget :D


Valge on hea rahulik, tasakaalukas, hele ja puhas. Valget võid rahulikult ka öösel, taskulambi vihus vahtida - EI AJA masendust peale :D Valge ei lämmata, ei ahista ega karju kellegi kõrval. Valge on... lihtsalt ÜLIM!


Kõik need teised värvid justkui vajavad valget, aga valge on ilus ka uhkes üksinduses. Niisiis olen ma viimastel aastatel proovinud kollase värvi võidukäiku oma aias lõpetada, ja tuua oma aeda rohkem valget ja sinist (lillat). Lisaks kollasele vähendan ma ka tumeroosa, oranži ning punase osakaalu - heleroosa on nt täitsa hea aseaine. Eks paljud neist värvilistest jäävad ikka alles ka - need, kes hinge külge kasvanud ja ega nüüd päris ilma värvideta ka hakkama saa. :)

Pilt aastast 2013. "Väljakaevatud" valge floks päästab peenart. Eelmine aasta sellist pilti enam polnud, talv tegi monardadega oma töö... :(


Veel on mul viimasel ajal segased tunded seoses igasugu punaselehistega. Neid pole mul palju (õnneks!) ja tegelikult on ju igasugu punaste lehtedega taimed väga huvitavad, aga... no istuta kuhu tahad, ikka mõjub kuidagi morbiidselt. Täiesti vastupidiselt valgele. Sobivad kahekesi küll hästi kokku, aga valgete lehtedega taimi pole mul kuskilt võtta (kuuldavasti teistel ka mitte). Hõbe ajaks ka vist asja ära, aga ma pole miskit veel leidnud.

Näiteks mõni aasta tagasi ostsin ma kevadel spontaanselt iluõunapuu "Liset". Üldjuhul on mu ostud väga kaalutletud, aga "Liset" võlus mind oma noorte lehtede oranžikaspunase värvi, ebatavalise kuju ja läikega. Õied olid ostmise hetkel alles suletud, aga need polnudki minu jaoks nii olulised - pikalt ta ikka õitseb?!
Igati tore puuke on, kasvab usinasti, õitseb kenasti. Ainult, et... punane sindrinahk. :D Rohelise taustal! Ise ostsin - nüüd kannata, eks?! Ainult, et sellel ajal polnud mul punaselehiste vastu veel midagi :D Tegelikult on talle taustaks istutatud noor üheemakaline viirpuu, aga no tollel on ju ka ainult õied valged, lehed on ikkagi rohelised! Niisiis, terve möödunud suve jõllitasin seda punast Lisetti ning kannatasin tema tekitatava raskustunde all, käsi samal ajal sae järgi sügelemas. Püsti jäi! Esialgu.

Ma loodan, et ehk see punasekiiks läheb mul üle :D Võib-olla on see mingi ealine iseärasus. Vananemine? Lihtsalt hakkan peast segi minema???
Aga võib-olla ma hoopis... arenen - taandareng pidi ju ka areng olema...

2 kommentaari:

  1. Punase lehestikuga puud saab maast ja muust rohelisest "lahti kergitada" heleda lehestikuga põõsastega nt: kontpuude valkjad kultivarid ja või kollaka lehestikuga ebajasmiiniga, on ka enelad olemas, peaaegu kollaste lehtedega sõstraid ja vaarikaid jt. Kuigi hele põõsas süvendab tumeda tooni, siis see-eest lisab liikuvust, mis omakorda kergust. Punase lehestiku sügavust võib vaadata kui lõppmatust, kui tühjust või kosmost. Õunapuu lehestik on tegelikult ju "kerge"... võrreldes punaselehega sarapuu või pöögiga.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Selle peale ma ei tulnud küll, et neid nagu lõpmatust või tühjust vaadata. Tänan vihje eest! Kevadel kindlasti proovin seda uut vaatenurka :)

      Kustuta