esmaspäev, 28. detsember 2020

Palun, ära teda magamistuppa küll lase ehk... öised seiklused Skungiga

Järgnev on järg sellele postitusele.

Kuulen läbi une, et meie vahepeal kadunud olnud külaline on jälle külla tulnud. (Kusjuures ma olen vahepeal asja uurinud - 95% tõenäosusega on tegu ikkagi metsstuhkruga.) Unesegaselt mõtlen kõva häälega: "Korras värk!". Üritan küll tuima näoga edasi magada, aga see pole enam võimalik. Kuulen kuidas ta mööda maja seina üles ronib ja siis pööningul kolistama hakkab. Löö või maha, aga see kõik kõlab siiski nagu meil tegutseks seal mööblit ringi paigutav pruunkaru, mitte väike armas kärplane. Mees avaldab arvamust, et ilmselt ta plaanib ikkagi püsivalt meie juurde sisse kolida. Ma ei rõõmusta millegipärast... 

Kuulame mehega mõlemad tema mööbeldamist ja ei tea, kas nutta või naerda. Selline armas nunnu loom, võta või kaissu, aga kombeid pole ollagi! Meitel oli kindel plaan kell viis hommikul alles teist külge keerata, aga nüüd... Mees arvab, et peaks politsei kutsuma - räige öörahu rikkumine ikkagi. Mul hakkab film jooksma... lõbus film... 😂 

Kuna mees on juba jupp aega üleval, teab ta rääkida, et külaline on juba tükk aega väljas kolistanud (ilmselt kanala kallal siis, aga kuna kanad on rahulikud, siis on ilmselt kõik ok). No vot, maga veel hambad laiali - ei tea maast ega ilmast midagi. Järsku läheb kolin eriti imelikuks, mille peale teatab mees, et... ta on meil nüüd... köögis! 

Tõmban ila kurku. - "Ta ei saa ju!"

                               - "Aga kõlab vägagi sedamoodi!"

Mees ajab hommikumantli selga ja valmistub kööki minema (see on meil kohe magamistoa kõrval).

- "Kuule, sa ei plaani ju ometi seda ust lahti teha! Siis on ta ju meil magamistoas! Äkki läheb ise ära?"

Mees avab ivake köögi ust ja paneb köögist tule põlema. Issand, kas sa pead selle uksega sedasi vehkima, ma ei soovi selle elukaga oma magamistuba ja voodit jagada! Mees lipsab kööki ja suleb enda järel ukse...

Ja siis jõuab mulle kohale, KUI ÜBERHALB oleks see, kui see elukas päriselt meie köögis oleks. Teda ei saa ju kätte! See tähendab seda, et ta lihtsalt laamendaks, lõhuks ja si..ks seal niikaua, kuni me mingit lahendust otsiksime. Pluss... see on ju TUHKUR! Ehk et, kui ta tunneb ennast ohustatuna (mida ta kindlasti minu köögis olles tunneks!) siis laseb ta käiku oma rämeda haisurelva, mille odööri pidi kuni kilomeetri kaugusele tunda olema. Mees kolistab köögis. Hakkan naerust klõksuma - sellised asjad ei juhtu ju päriselt! Need juhtuvad raamatutes, või filmides. Aga mitte päris elus. Päris inimeste köögis ei ole ju Hr. või Pr. Skunki. Huvitav, kas meie maja kindlustuslepingus on punkt metslooma tekitatud haisukahjustuse kohta??? Või kuhu me siis koliksime? Seniks kuni... siin jälle elada kannatab.

Mees lülitab köögikubu ventilaatori tööle. Natukese aja pärast ilmub ta köögi uksele.

- "Noh??? Said Skungi kätte?"

- "Ta oli meil ventilatsioonitorus."

- "Issand! Ega ta sealt ju kööki lahti ei pääse?!"

- "Õnneks on kubus klapid teistpidi."

Tänan mõttes oma kubu klappe - olge te jumalast kiidetud - säästsite meid praegu halvimast! 

Seekord on mees see, kes end riidesse ajab ja õue Skunki taga ajama läheb. Täitsa korraliku kombeka ajab omale selga, ma tema asemel kasutaks mingit ühekordset kileülikonda või midagi...

Edasine ajab mind jälle hirmsasti naerma - ümber maja toimuks nagu mingi politseireid. Tuled sähvivad, pööningul ja ümber maja ajatakse taga kurjategijat, tema jälgi või muid võimalikke kuriteo märke. Proovi sa sedasi rahulikult toas silma looja lasta - kogu aeg on tunne, et kohe siseneb mu magamistoa aknast prožektorite saatel mingi K-Komando tegelane. Ja seda peab ka ütlema, et ega mu mees seal pööningul oluliselt suuremat kära ei tee, kui too tegelane, kes kogu selle operatsiooni käivitas. Elu nagu seiklusfilmis... 😂

Pärast kogu seda haarangut, tuleb meesterahvas tuppa tagasi ja ronib jälle mo juurde voodisse (ei haise, kusjuures!) ning tunnistab, et kõigist pingutustest hoolimata jäi kurjategija siiski tabamata. Jäljed  näitasid, kust ta on aeda tulnud ja kust ta maja vundamendile ronis. All riidesse pannes olla veel kuulda olnud, kuidas meite Skunk üleval möllab - kohale jõudes ei leidnud ta aga kedagi. Korralikust otsimisest hoolimata. Kanad olla ka kõik elus, aga kanala vahelae peale on see elukas end küll jälle kraapinud. 

Nujah! Kuigi miljonid inimesed maailmas kuuluvad sellesse kuulsasse kella viie klubisse, siis kõigest hoolimata otsustasime me siiski uuesti magama jäämist proovida. Ja just siis andis meie tagaaetu endast pööningul uuesti märku. Näh, ta oli siiski kogu aeg seal peidus olnud! Selle peale läks mees ja pani köögis uuesti kubu tõmbama - et meie Skungil lolle mõtteid peletada. Õnnestus - sest uttu ta sealt pööningult tõmbas ja ülejäänud hommikupooliku valitses õnnis vaikus. Mmm... ei mingeid lärmakaid naabreid... ega K-komandot.

Kuna lumi oli õnneks endiselt maas, siis sain hommikul valges minna meie Skungi jälgi ajama. Tuli ta meile mööda naabrite kuuseheki äärt. Hüppas üles meetrise kivist väravaposti otsa ja... oligi aias. Vahepeal käis ta kanalas toimetamas (õnneks, ei midagi hullu) ja siis on suurem tammumine maja nurgas toimunud ning kaks lahmakat käpajälge vundamendi peal. Sealt ta siis üles ronibki. Kui tulles oli tal aega lahedamalt käes olnud, siis minekuga oli üpris kiireks läinud. Kaks oma pikka sammu sain ma ühe tema hüppe vaheks. Muljetavaldav saavutus! Lahkunud oli ta teiselt poolt kuusehekki, kui tulnud - ilmselt tahtis jälgi segada! Edasi oli ta mööda teeäärt jalutanud naabrite aia lõppu, sealt keeranud aia taha ning siis kenasti värava alt sisse pugenud. Ma viisaka inimesena jäin siiski varava taha vahtima. Aga põhimõtteliselt oli ta keeranud otsaga meie poole tagasi - ilmselt magas parajasti kuskil naabrite kuuri all magusat und ja nägiunes meie kanu. 

Jäljed vundamendi äärel

Niipalju tegi mees küll, et leidis üles selle koha, kust ta ilmselt pööningule sisse pääses. Üldiselt on meil rästaalune kinni, aga ühe imeliku augu oli ta leidnud. Kus oli vana aknaklaasi ruut. Ärge küsige! Ma ei ole ise seda auku näinud, aga vanas majas elades õpid sa mitte millegi üle imestama. Igatahes seletab selle klaasi olemasolu kuuldud klaasikraapimise heli. 

Augu lappis mees ära (kirjelduse järgi üks väga imelik auk ikka 😂) ja meil on nüüd teoreetiline lootus, et see hirmus Skunk ehk enam ei pääse meie pööningule. Ja ventilatsioonitorudesse. Ja ei saja mulle WC ventilatsiooniavast alla, kui ma seal... no saate isegi aru. Kindel siin millegile muidugi olla ei saa, aga lootus sureb viimasena! 😛 

Kuna tol hommikul, kui ma pilte tegin oli tuul juba lahtist lund jälgedele lennutanud, ja valgusega oli ka nagu oli, siis piltidega on kahjuks kaput. On nagu on. Ja seekord on nii!

1 kommentaar: