neljapäev, 17. detsember 2020

Jaanalind ja pesukaru ehk... järg hirmsatele hiirejuttudele

Hiirefoobia all kannatajatele ütlen kohe ära, et hiirtest ma seekord ei kirjuta. Ainult see üks väike lausejupp, mis juba eelmises postituses mainitud sai, et hiiri meil hetkel ei ole. Ja nagu välja tuleb, ei ole asi selles, et hiired ilmast otsa oleks saanud või neile siin süüa ei jaguks. Asjadel on alati põhjus! Isegi, kui me ei tea täpselt, mis see on.

 

Ühel öösel ärkan ma mingi imeliku klaasise hääle peale. Selline veider hääl nagu keegi kraabiks klaasi. Jään tähelepanelikult kuulatama. Aga ei miskit. Ilmselt nägin ma seda siis ikkagi unes. Jään juba pea-aegu uuesti magama, kui see imelik heli kordub. Ma ikkagi ei näinud seda unes! Ja sealt edasi algab kohe mingi suurem müdistamine. Nagu keegi... roniks mööda maja seina üles. Ausalt öeldes on tekkinud müdin nii suur, et ega ma täpselt aru saagi, et kus ja kes see nüüd maja kallal madistab. Aga ühel hetkel kannab töö vilja ja on aru saada, et meie pööningule on kutsumata külaline saabunud. Lärmakas külaline. Esimene kahtlusalusena kangastub mulle millegipärast... jaanalind. Sest jaanalind on SUUR  ja RASKE. Raske sammuga. Ja pööningul liikudes ajab ta vahepeal mööblit ümber. Vähemalt sealt kostuva kolina järgi tundub küll sedasi. Ja vahepeal see jaanalind siblib hirmsasti seal üleval. Kõht on vist tühi - otsib satikaid. Talvine aeg ka, eks neid ongi raske leida. Kui siblimine juba igasugused piirid ületab, siis torkab mulle pähe veel teine hea kahtlusalune - pesukaru! Just! See ju kraabib. Ja see seal üleval kraabib kohe südamest. Vahepeal tundub et "see" ronib meil kuskil seina sees (vaene jaanalind!) ja siis tundub, et "seda" polegi üks, sest "see" on korraga mitmes kohas. Hakkan juba vaikselt kahtlustama, et äkki ma näen ikkagi und. Ja siis... hakkab "see" urisema. Sellel hetkel ma välistan jaanalinnu! Täiesti sürr - keegi, kes on meie seina... sees?... uriseb... Kuna meespool mu kõrval on juba mõnda aega kahtlaselt vaikne, küsin sosinal, et kas ta kuuleb ka seda, mida mina. Jaatav vastus süstib minusse eneseusku, et mu mõistusega on siiski kõik korras. Mõnda aega see salapärane keegi veel kolistab ringi ja siis saabub jälle öine vaikus, justkui poleks eelnevat üldse toimunudki. Uni on muidugi rikutud...

                                           *                                   *                                    *

Kaks õhtut hiljem, kui meespool töölt koju tuleb, näeb ta parkimisplatsil mingit looma minu auto taha jooksmas. Alguses vaatab veel, et kass... selline imelik... madalate jalgadega...

Selle peale hakkan internetist uurima, et kellega tegu võiks olla, sest pesukaru oleks mees ju hoobilt ära tundnud. Sõelale jäävad tuhkur ja kivinugis. Kanakasvatajale on mõlemad halvad variandid.

                                           *                                   *                                     *

Öösel ärkan jälle selle tuvastamata eluka laamendamise peale. Ainult et... ta ei laamenda maja kallal. Kuur! Ja selles on mu kanade elamine! Kuna kuur asub suhteliselt lähedal magamistoa aknale, siis tegelikult on magamistuppa kuulda, kui kukk nt hommikul kireb. Kuulatan hoolega. Paanikat kanalas pole, aga mingi asi ajab neid seal ärevusse. No niisama ma ka oma kanu sulle kinkida ei kavatse! Ronin voodist välja ja valmistun võitluseks. Ning kirun käesolevat aastaaega - kaks paari pikki pükse, kaks paari sokke, soe sall ja müts, soojad kindad jne. Selle ajaga on see elukas mu kanad juba ilmselt maha murdnud, kui ma kogu selle kupatuse selga saan... Aga ma ei tohi ju külmetuda ja ma ei tea, kaua ma seal väljas passima pean. Õue jõudes mõtlen veel, et kas peaks maja kõrvalt labida ka igaks-juhuks haarma? Ehh, sellega on nii kehv kedagi pooleks lüüa - haaran vajadusel parem peenraserva lõikamise labida, see selline kergem ja käepärasem! 😂 

Meite kanade elamine on tehtud eraldi boksina vanasse kuuri. OSB plaadist. Ja väljaspoolt vahtplastiga soojustatud. Sealt on võimalik ennast ilmselt läbi närida küll, aga niisama lihtne see ei ole. Ventilatsiooniavad on meil metallist restiga kaetud. Õueluuk on ka korralik, sealt juba niisama läbi ei tule. Aga kõige nõrgem koht kogu selle kanala juures on kanala uks. See on... ma isegi ei tea, mis materjalist. Aga talviti keerab see uks ennast veel tiba kõveraks ka ja ukse ja uksepiida vahele tekib väikene ava, mis mulle muret teeb. Kui seal vahel kraapima hakata ja ukse materjali tükid lendama hakkavad siis.... 

Avan kuuri ukse ja... hingan kergentatult välja. Ütleme nii, et olen lausa meeldivalt üllatunud - uks on vastu pidanud! Jess! Igaks-juhuks heidan siiski pilgu ka kanadele - kõik on elusad ja terved. :) Aga terve uksetagune on täis vahtplasti tükke, kraabitud on ikka südamest. Eriti usinasti just sellesama ukse kallal. Ja ukse kohal - sealt on ennast lausa kahe lae vahele kraabitud - ta vaeseke ju ei teadnud, et see teda ta eesmärgile kuidagi lähemale ka ei aita. 😀 Kahju kohe teisest, nii palju tööd ja... tulemust ei miskit.

Kanala uksetagune läbu

Ukse kohale kraabitud auk, mis viib kanala lae peale
 

Käin ka mujal kuuri all uurimas, ega pahalast kuskil peidus ole - aga nägemata minust ta jääb. Vähemalt on kanadega kõik hästi ja kehvake uks pidas ka üle ootuste hästi vastu. Aga õhtul tuleb kõike seda parendama/tugevdama hakata. Ega see viimaseks korraks tal jää!

Kobin tagasi tuppa voodisse. Aga stressihormoon on juba oma töö teinud...

                                             *                                 *                                 *

Hommikul ärkan selle peale, et see jube elukas on jälle mu magamistoa lae peal midagi kaevamas või kraapimas. Izzand - millega ma selle ära olen teeninud? Ma tunnen, kuidas ma olen kuskil sügavas paksus udus ja kogu mu keha valutab. Eriti kael ja õlad (mulle tekitab vähene uni füüsilist valu). Ma peaks tõusma, aga ma ei suuda... Paks udu on... hästi paks. Ja valus on. 

Lõpuks teadvustan ma omale, et mees pani hommikul ahju kütte ja seda oleks nüüd liigutada vaja. Appi! Kui ma ahju õigel ajal kinni ei pane, siis pole kütmisest mingit kasu ja seda tuleb uuesti kütta. Küttepuud aga ei tule ise metsast koju kuuri. Ajan ennast vaevaliselt voodist (ja udust) välja. Liigutan ahju ära ja viskan pilgu aknast õue. Ja mida ma näen...? Või õigemini keda?

Jaanalind see igatahes ei ole! Pesukaru ka mitte. Üks pruunika karva (sügavamalt paistab sellist heledamat tooni), koheva saba ja madalate jalgadega tegelane jalutab minu kivilas ringi. Kas me just ei lugenud, et tuhkrut ja nugist väljaspool jooksuaega valges ei näe? Aga kes see siis on, kes just sauna taha kadus??? Uskumatu, kui kiiresti mu udune ülakorrus jälle tööle hakkab. 😂 Kiirkorras ajan end riidesse ja torman pildimasinaga õue. Aga ei miskit! 😦 Jälle lipsas käest. Käin terve aia läbi ja mitu tiiru ümber vana sauna. Ja kui sisse vaadata otsustan, hakkab mingit imelikku krabinat kuskilt ülevalt kostma. Ma juba vaimusilmas kujutan ette, kuidas sealt hämarast lae alt mulle üks kena krae kõri kallale kargab. Teen ruttu paar klõpsu ja lasen jalga - liiga hirmus mõte! 

Õhtul valmistusime mehega sõjaks. Tugevdasime vineeriga ust ja uksepiita, et sealt vahelt kraapima ei ulatuks. Ukse kohale tekitatud augu panime ka kinni. Ma olen alati mõelnud, et kui kaotada, siis vähemalt võideldes! Ja seda, et vabatahtlikult ma oma kanu ühelegi röövloomale ei kingi, otsustasin ma kohe kanu pidama hakates. 

                                              *                                  *                                 *

Sellest on nüüd nädal möödas. Siiani on vaikus. Ehk käis vaid mitu päeva järjest külas, ei kolinud kohe sisse.

Ega me kindlalt teagi, mis loom see siis oli (või on). Aga armsake oli. Ja sobis hästi mu kivilat kaunistama. 😛 Tuhkrut tuvastatakse vist tema valge näo(maski) järgi, aga ma ei mäleta seda. Kohevat pruuni kasukat mäletan. Tegelikult kuluks selline ilus ja armas hiirekütt aeda vägagi ära - kui ta ainult neid kanu ei ihaleks. Muidu tundub küll, et kevadeks on kõik lillesibulad, mis vähegi süüa kõlbavad ka ära söödud. Aga pole hullu - ostame uued! Ennegi ostetud. 😂

Ahjaa, ükspäev nägin kogemata "Eia jõulud Tondikakul" filmi lõppu. Ja seal see meie külaline lumel ringi lippas. Aga nagu needus kohe - valget näomaski ei pannud ma tähele. 😂 Kes seda nägu ikka vahib - karv, karv on oluline!

Praegu õitsevad peenras lumeroosid ja üks segane roosa idahüatsint. Kaamos on - ei saa ma seal pimedas häid pilte. Siis ei näita ka midagi 😛

1 kommentaar:

  1. Ehh, tuletab kangesti meelde mu hiljuti loetud raamatut "Kärp" (Harri Jõgisalu, 1981).

    VastaKustuta