Mõni päev on ikka õige hull :D

Sellistele päevadele eelneb tavaliselt veel omakorda toimekas päev, kus tulitavate jalgade pealt on voodisse kukutud alles peale südaööd. Mmm... voodi on hea... voodi on mõnus. Siia plaanin ma nüüd pikemaks ajaks vedelema jääda... 😴
Hommikul ärkan ma plaanitust varem mingi veidra heli peale. Miskit toimub mu akna all. Rebane on kanaaias???

Kargan püsti ning siis hakkab meenuma eile väsinud peaga mehega peetud vestlus, mille käigus ma lubasin tal kanaaeda (ajutiselt) suuremaks teha, et linnud värskele rohule saaksid. Polegi rebane - mees kurivaim hoopis! Ainult et... ma olin unustanud selle põhjuse, miks see laiendus siiamaani veel tegemata oli. Nüüd tuli meelde - nimelt on seal laiendataval alal sõstrapõõsad, kus marjad viimati veel toored olid. Ja kanad armastavad sõstraid väga. Aga mina armastan ju ka! Niisiis jooksen ma uneuimasena hommikumantlis õue oma usinale mehele teatama, et ta JUMALA PÄRAST kanu uude aeda veel lahti ei laseks. "Ma korjan enne need sõstrad ära!" Siis kobin ma tuppa tagasi ja hakkan tasapisi ärkama...

Ma teadsin eelmisel päeval, et täna tuleb korralik tööpäev, aga sõstrakorjamine mul nüüd küll plaanis ei olnud. Mees tuleb tuppa hommikust sööma ning last valvama, mina kobin hommikusöögita õue marju päästma. Põõsad tilguvad öisest vihmast ning igasugune sodi jääb näppude külge vastikult kinni. Väkk! Märjad marjad tähendavad seda, et homseni ei kannata nendega oodata - ma pean neid kohe täna aurutama hakkama. Täiesti plaaniväline töö. :(
Kui marjad korjatud, saan lõpuks tuppa hommikusöögile. Mees läheb meile koppa tooma, minule jäävad pesamuna,... pudelite steriliseerimine ja... sõstrad.
Veidi värskeid rabakaid peale ja saangi aurutaja ääreni täis (vaat, kui hea, et ma eile suhkrut ostsin!) Kui mahl pudelites, siis vaja väljas mehega plaani pidada, et kuhu ja kui palju mul mulda (ja liiva) vaja on. Ja üldse on vaja meestel (eriti kopaga meestel!) pidevalt silma peal hoida, muidu toimetavad omapäi ja siis ei ole naine jälle tehtuga rahul. :D

Aga vahepeal saan põllult ikkagi kartulid toodud, Võhmast soetatud serbia kuuse maha istutatud ja naljaviluks kolmemeetrise lodjap-põisenela peenrast välja kaevatud. Oot-oot, kus ma selle nüüd siis panen??? Viimaseid jõuvarusid rakendades saan põõsa kärule tõstetud ja selle ka PEA-AEGU aiast välja kärutatud - jään väravas suure vahtra okstesse korralikult kinni :D No, tule taevas appi, ega ma kraanaga tule (ainult kolmemeetrise põõsaga). Lase nüüd ikka elada! Pressin ennast kuidagi puu alt läbi, põisenelas vajub kärus lääbakile...
Ahjaa, kuhugi peaks selle nüüd maha ka istutama. Aga kuhu? Paneks õige sinna! Kärutan põõsa "sinna", pargin käru ning hakkan eemalduma, et koha sobivust distantsilt hinnata, aga tuuuuul puhub põõsa jälle pikali. Mul ei jagu fantaasiat horisontaalasendis põõsa vertikaalasendisse kujutlemiseks ning silmanurgast märkan ma hoopis, et meie naabritega kahasse JUST istutatud noored kased on... justkui pooleks. Lähemale minnes selgub, et ... minu silmanähemisega on endiselt kõik korras. Pagana elukad! Selle tõdemuse käigus avastan teiste (söömata) kaskede alt hunniku kaseriisikaid. Suurepärane, VEEL lisatöid! Korjan seened kiiruga kokku ning naasen oma uut kodu ootava põisenela juurde. Mulle meenub, et too väljavalitud koht on juba septikule broneeritud, niisiis kärutan põõsa "sealt" minema endisele papliplatsile, tõstan looreha najale seisma ja lahkun, et õhtuks süüa teha. Vaat, kartuleid peab kahjuks inimene keetma, aga kana teeb ennast õnneks ahjus täitsa ise valmis :)
Veel kaevan ma ühe (jäneste rünnakust) peenras kosunud pärna välja ja kärutan selle ka platsile.

Vahepeal on mees tublisti mässanud: toonud, viinud, täitnud, silunud ja papli kändu saaginud.
"Ee... kuule..  äkki "istutad" ühe ebajasmiini ka ümber??? Too on minu jaoks NATUKE liiga suur."
Mees harutab ja kisub võrkaia lahti ja teeb nii nagu naine ütleb, et enne ikka kopaga uude kohta nii- ja naasuurune auk ja siis... "Ära sa hargiga küll võta, võta ikka kopaga!" Niisiis peab asi meil esimese korraga õnnestuma (hargiga tõstes oleks KOGU kuiv muld juurte ümbert maha varisenud)

Päris kenasti saame kahepeale selle asjaga hakkama (tänasel päeval on ebajasmiin endiselt seda nägu, nagu ta olekski kogu aeg seal tee ääres kasvanud - ilmselt kevadel ta enam NII rõõmsat nägu ei ole, aga eks paista).

Pärna olen ka vahepeal mulda saanud. Vihma hakkab sadama, niisiis kobin tuppa seeni puhastama/kupatama. Oi, ja süüa tahaks ka jubedalt - lõuna jäi ju vahele :D Õnneks on keegi kena inimene kana ahju pistnud :) Mees viib kopa ära (Oi, aga mul oli ju palju rohkem plaanis!).
Sügisel on see paha asi, et NII vara läheb pimedaks, eriti veel kui pilves ka on. Sellest hoolimata lähen ma veel pärast õhtusööki välja oma põisenelat maha istutama (mees küsib selle peale, et kas mul on täna kindel plaan end surnuks töötada :D) Vihma ladiseb. Aga ma ei saa teda ju sinna niisama vedelema jätta! Istutada tuleb just värskelt kopaga silutud mullase maa peal, niisiis on kogu see ettevõtmine üpris koomiline. Pagana muld jääb labida, kinnaste, põlvede ja kummiku taldade külge kinni. Ja loomulikult liigun ma seal mullal, nagu lehm libedal jääl. :D Aga istutatud saan! Ja kuna vaba aega on laialdaselt käes (ning ma olen endiselt TÄIESTI elus), siis istutan ma ka päeval istutatud serbia kuuse veelkord ümber. No, meeter maad on vaja nihutada. :D Ja uue istutusaugu tarvis on vaja uuesti head mulda kohale kärutada...
Lõpuks ajab pimedus mind tuppa. Tra-ram-ba-ra - täitsa omal jalal tulen :D Jõuan isegi duši alla ning pärast seda söön kogemata ära KÕIK kupatatud seened. Ups! Ja see aeg, kui mees last vannitab, jõuan ma veel MG jalavanni ka teha. Õujee...
Lõpuks vajun ma (täiesti mõistlikul ajal!) voodisse.
Mmm... voodi on hea, voodi on mõnus ja ... homme ma midagi ei istuta... ega korja... Vist...