Oh, mis kena talveke!

Mis siin pattu salata, mina olen igatahes mattunud umbe magusasse rahulollu. Milline suurepärane aasta algus! See valge värk on muidugi ka täitsa tore, aga no mõelge ometi, missugune kokkuhoid küttekuludelt. Ja ei mingit lume rookimist! Värskelt sadanud kerge lumega on ehk täitsa vahva, kui avaneb võimalus oma liiga pehmete vormidega keret veidikene liigutada, aga kui sadanud on rasket sulalund või hoopistükis kõvasti tuisanud, siis ei ole see lumelabidaga vehkimine enam üldsegi lõbus. Ükskord pärast sellist aktsiooni sain ma omale sellise tervisehäda, et ohohhoo - hüüa või taevast appi. Taevas mind tookord muidugi ei aidanud, hoopis skalpelliga vehkiv arstitädi. Säh sulle lumelükkamist! Nüüd on juba naljakas meenutada, aga no tol korral olin ma küll valmis oma surmaotsusele ise autogrammi viskama - saaks vaid vaevast lahti. Aga üldse mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada, vaid ikka rõõmust. Siirast rõõmust selle üle, et ainult kaks korda päevas on vaja ahju kütta (meil pliiti pole, mis kogu aeg huugaks) ning selle üle, et kui kusagile sõita tahta, siis lähed istud lihtsalt autosse ja... sõidadki. Kogu lugu - ei mingit pool tundi varem auto sooja panekut või jäätunud klaaside kraapimist. Väkk, kuidas ma seda külmunud autoga sekeldamist ei salli. Praegu on ikka NIII HEA! :)
No ja siis see aiaisu värk. Kui ikka sõrmed juba kahtlaselt sügelema hakkavad, siis võib õues vabalt kuskile peenrasse kummardada ning rahuliku südamega rohima hakata. Või kui rohida tõesti ei viitsi (pole ju vaja end tööga kohe ää tappa!), siis võib seal peenraserval ka niisama kõõluda ning heldinult sügisel mahalõigatud taimepealsete kontsusid vahtida. Ka mõned viimased `parim enne` väljanägemise ületanud püsikute lägased lehed, aitavad hädalist tema hädas. Muudkui kükitad seal ning suurest tuustiarmastusest pakatades tõded, et no... küll mul on ikka armsad lilled! Mis sellest, et väljas on jaanuarikuu. :D

Ja üldse olen ma nüüd kolm päeva riisunud, tundes samal ajal suurt rõõmu liigutamisest ning loomulikult sellest, et aed saab kenamaks. Uskumatu kui mõnus võib olla üks vihatud aiatöö, kui seda aprilli asemel näiteks jaanuaris teha. :) Ja kanad saab õuele rohelist nokkima lasta :) Ikka nii tore talv!
Ning päris viimane sügisene aiatöö sai ka lõpuks tehtud:

Tema on Proua Smaragd ning meil on temaga omavaheline kokkulepe, et teda (ainsana) ma varjutan. Kord ma juba eksperimenteerisin temaga ja... ei iial enam. Nii ma talle tookord pühalikult lubasin ning olen siiani oma lubadust ka pidanud. Raske on, sest proua pole mitte lühikeste (ega ka kõige saledate) killast, aga kuniks ma suudan kuidagigi selle varjutuskanga talle ümber mässida, siis ma seda ka teen - olen selle talle võlgu.













Metsaäärde on ka mõnus jalutada, ei pea põlvi mitte lõua alla tõstma - täitsa inimese kombel saab mindud ning oma kätetööd imetletud.



No, kas pole kena??? Täitsa oma väikete kätega ise tegin, muidu passi siin talv otsa pruuni ja halli. Fui! "Värve on vaja!" ma ütlen.
Tegelikult peaksid need ohtrad dekoratsioonid põtru peletama. See hele "kard" on lambavill ning vanemad inimesed teavad rääkida, et lambakarjamaast pidid põdrad eemale hoidma. Eks paista, aga igatahes tasub proovimist. :)













 Seal metsaääres, vanal vahtratüvel, kasvab meil rohkelt igasugu huvitavaid seeni, kahjuks vist mitte midagi söödavat, aga niisama ka tore silma nuumata.

Tegelikult olid seal tüvel veel mõned toredad seened veel, aga neid ei saanud ma korralikult pildile. :( Nii et kui praegusele ilmale midagi ette heita, siis seda lõputut kaamost - kogu aeg on pime ning mõned tunnid päevast on isegi lausa hämar. :D Postituse pildid said seekord samasugused: hallid, niisked, nukrad. Tegelikult mulle need iiri talve pildid üldse ei meeldi. Kui väljas valitsevad hallid ja pruunid toonid, siis arvuti ekraanilt võiks küll midagi muud vastu vahtida. Aga...

...ega tali ilmselt taeva jää. Ning siis läheb valgemaks ning helgemaks :) Seniks aga naudime seda, mis on, see ka ju täitsa mõnus! :)