Tantsud ümber kuuseriisikate

Mõni aeg tagasi mainis üks aedleja oma blogis, et ei tea eriti (oma seenemetsa) kuuseriisikate kasvukohti ning palus seejärel vihjeid kodukoha leiukohtade kohta. Pean tunnistama, et mul on kuuseriiskatega umbes samasugune suhe, st et mina hirmsasti tahaksin suhet, aga... riisikad, sunnikud, pipardavad. Ma olen olnud kenasti kannatlik kosilane (st korilane) ning vaikselt lootnud, et ehk mõtlevad lõpuks siiski ringi ning... annavad kätte. Häh! Tühi lootus! Mingi vanasõna oli vist ka selle kohta: tasa sõuad, kuuseriisikateta koju jõuad??? 😂  Ma olen muidu täitsa kannatlik inimene - muudkui kannatan ja kannatan... kuni ühel hetkel saab kannatus otsa. Niisiis otsustasingi möödunud sügisel ühel kenal õhtul, kui mu kuuseriisika himu juba talumatult suureks oli paisunud, et pole mul siin aega ühti terve elu tagasihoidlikult loota ning oodata. Ei-ei, lendan kohe julmalt (seentele) peale ja murran maha! Ja ma teen seda nüüd kohe! Seega teatasin eksprompt peale õhtusööki mehele, et lähen nüüd metsa kuuseriisikale. Ta mõõtis mind esialgu pika pilguga ning päris seejärel, et kuhu ma sedasi vastu ööd siis minema hakkan. "Riisikale, ütlesin ju!" vastasin. "Ja mis mõttes vastu ööd??? Kell on alles seitse. Poisike ju!"
"Päev otsa on sadanud!" ei jätnud ta järgi.
"Milleks mul need vihmariided siis on? Koidele söötmiseks või???"
"Ise sa ei tohi ju külmetada!" kõlas etteheide.
"Ma panen jope alla. Ausõna!"
"Ja telefoni võtad ka kaasa!!! Ning kuhu sa üldse minna plaanid?"
"Ee... vaatan. Kuskile, kus on... ee... kuused???"
Mees põrnitses mind nagu süüdimatut jõnglast, keda pole mõtet ümber kasvatama hakata - nagunii ei õnnestu.

Haarasin kiiresti vihmariided, kummikud, ämbri ning - oh imet - isegi telefoni, sest tegelikult mul siiski oli ajaga juba kitsas ning loopisin selle kõik kiiruga autosse (sest minu kodumetsas kuuseriisikaid ei kasva) ning asusin teele. Ega mul polnudki mingisugust sihti, et kuhu metsa nüüd põrutada. Mõtlesin, et sõidan, kuhu rattad viivad ning vaatangi jooksvalt. Kuuseriisikatega on õnneks see tore asi, et need kasvavad ainult seal, kus noored kuusedki, seega võib probleemile vabalt ratsionaalselt läheneda. Vaat kollariisikaid või kukeseeni ma kahjuks sedasi leida ei oska, aga no kuuseriisikaid??? Esialgu keerasin paremale ning sõitsin u 10 km, seejärel keerasin vasakule ning hoolikalt teeäärset metsa seirates, sõitsin veel u 10 km. Kuna aeg surus korralikult kannaga kuklasse, siis keerasin auto ringi ning sõitsain tagasi parimasse kohta, mida teel olles märganud olin. Kiiruga toppisin end seenelise kostüümi ning "lendasin peale". Metsaalune oli loomulikult "mõnusalt" tilkuv, aga häda oli härjagi kaeva ajanud, mis siis veel minust rääkida. Igatahes... seenejumal otsustas sellel õhtul mulle, minu suures hädas, halastada. Jess! Päris kuuseriisikad! Niii ammu pole saanud. :) Ussitanud, sunnikud! A mis see paar ussi ikka teeb? Õnneks mõned olid ikka korralikud ka :) Osa ussitanuid seeni panin korvi koos mullase jala ja natukese pinnasega, et kodus oma kuuseheki alla poetada. Korralikke kahjuks ülearu palju polnud, aga vähemalt järgmisel päeval sain oma päeva alustada korraliku pannitäie praetud kuuseriisikatega. Mmm... Nii nämma! Täpselt seda mul vaja oligi.

Paar päeva hiljem naabrite juures lobisedes, mainis naabrimees möödaminnes, et tal kasvavad mingid seened kuuseheki ümbruses. Et vist kuuseriisikad. Linnainimeste seenetundmisesse suhtun ma mõningase ettevaatlikusega. Seda suurem oli minu üllatus, kui vaatama minnes selgus, et tegemist oli tõesti pesuehtsate kuuseriisikatega. Ning neid pesitses seal terve hulk. No tere talv, sedasi külje all mul! Ja ega sellega mu imestamised veel lõppenud. Järgmiseks pakkus naabrimees neid imemaitsvaid seeni mulle. 😋  Vaat millised naabrid on meitel! 💚💚💚 Ma olin muidugi pakkumisest väga meelitatud (ning süljenäärmedki hakkasid juba vaikselt tööle) ja tunnistasin talle ausalt, et ma ÜLIMALT hea meelega teeksin nende hekiümbruses puhta töö, aga...  ma ei saa ikkagi aru, miks seeni sööv inimene peaks ennast vabatahtlikult sellisest maitseelamusest ilma jätma. See pole ju mingi maitsetu kukeseen, mida turult ka osta saab. Eriti veel, kui enne pole kuuseriisikaid proovitudki?

Niikaua kuni riisikapilte pole, peate kukeseentega leppima :P

Tuli välja, et tema proua ei pidavat oma mehe seenemääramise võimekust väga usaldama :D Ega mul siis muud üle jäänudki, kui et pidin minema veenma naabriprouat, et need seened tema hekis on PÄRISELT KA kuuseriisikad ning need PÄRISELT KA on ülimaitsvad (hulga paremad, kui need paljukiidetud kukeseened!) ning, et kui nad need mulle lubavad, siis nad on PÄRISELT KA opakad. Asi töötas - naabrimees lubati "seenele". :D Pärast muidugi mõtlesin, et oleks vist ikka pidanud ütlema, et tegu on eriti mürgiste seentega ning et mahatrampimisest ka mingit kasu pole - isegi aurud tapavad! Et korjaku ikka eriti hoolikalt kõik kokku ja toogu aga mulle - küll mina juba kahjutuks teen! 😂 Et kõik head mõtted alati ka liiga hilja tulevad... 😁

Nüüd siis kevadel kõik kuusehekke istutama (kui kuskilt muidugi kuuseistikuid saada õnnestub)! Meil on juba istutatud, aga pisike veel. Naabrite oma on u 2,5 m, seega terve elu neid seeni ootama ei pea. Igatahes jälgin ma suure huviga naabrite edasisi (seene)hekiarenguid :) Ja tookord metsast toodud ussitanud "kraam" sai ka loomulikult meie heki alla sokutatud. Ehk on mingit kasu. Kiirendab protsessi??? Aga naabrid meil kindlasti nii ei teinud! Neid lihtsalt kuuseriisikad armastavad. Õnneseened! :)
Ja veel. Korjatud korvitäit riisikaid proovisid naabrid siiski linnas  - seal pidi arstiabi lähemal olema 😄