Siis kui hundid uluvad...

Mõni aeg tagasi ühel õhtul teatas mu mees, et oli hommikul tööle minnes huntide ulgumist kuulnud. Õnneseen! Ja missugune kitsipung! Ise kuulab ja teisi ei või kutsuda. Mulle meenus kohe kevadel aset leidnud üllatuskontsert: lippasin õhtul kiiruga õue pesude järgi ning olin juba tagasiteel toa poole, kui hundid otsustasid järsku laulma hakata. Nii ma seal keset õue oma pesukorviga lummatult seisin. Nagu heal kontseril ikka vajus silm kinni, et võimalikke segajaid vähem oleks ning teosest ükski osa kahe silma vahele ei jääks. Ja teos oli uhke! Valju, mitmehäälne, ohtrate niutsatustega, puhta ja selge kõlaga. Hundi ulus on midagi niii ürgset ning sõnulseletamatult ilusat, et võiks kohe kuulama jäädagi. Ning  kogu see hundikoor tundus olevat justkui kusagil... siinsamas... et tarvitseb mul vaid veidi küünitada ja... Täpselt niisama järsku, kui see kõik alanud oli, see ka lõppes. Äkilisest lõpust veidi üllatunud, kuid siiski totter naeratus näol, tulin tasapisi siia maailma tagasi ning märkasin, et olin oma pesukorviga juba huntide hääle suunas astuma hakanud. Arutlesin endamisi veel, et ei tea kuhu ma selle korviga ikkagi minna plaanisin - ronida üle 1,5 meetrise võrkaia???  See, et siinkandis hundid liiguvad on ammu teada, meie elamine on lihtsalt keset küla ning siia nende ulgumine tavaliselt ei kosta. Kahjuks! Ja ega lauluhooajal väga väljas passi ka. Aga vahest läheb ikkagi õnneks ning ka meie saame huntide hääleharjutustest osa, aga siiani olid nende hääled kostunud ikka kusagilt kaugelt. Seekord tundus see lihtsalt olevat kusagil niii lähedal, et nõrgema närvikavaga inimesel oleks ilmselt sellise "äkkrünnaku" peale pesukorv üldse käest kukkunud :D Aga mina olin hoopis ütlemata... tänulik :)

Tegelikult on meie kandis vähemalt üks asjalikult ulguv jahimees ka olemas, seega uurisin tuppa jõudes oma mehelt lõbustatult, et äkki on võimalik, et ma ei kuulnudki üldse hunte vaid hoopis filigraanset etteastet kohalikult jäägrikoorilt. Et ehk saavad ulgumishuvilised jäägrid kord nädalas kohalikus rahvamajas hundikoori proovis kokku ning harjutavad kokkuulgumist. Kõige suurem hundiulgumise spetsialist oleks samas ka koorijuht ning tema juhatuse ning õpetuse järgi sünniks lõpuks hästi kokkukõlav mitmehäälne teos. Koor on juba kogunud kuulsust ning fänne kõikjal maailmas ning inimesed on silmagi pilgutamata valmis maksma kopsakaid summasid nende kontserdile pääsemise eest. Mina küll oleksin!
Mees muidugi tõmbas mu kõrgelennulisele mõttele vee kolinal peale, väites et nii need asjad siiski pole. :D Njah, tegelikult ühel talveõhtul magamistuba õhutades jäin ma kuulama väljast kostuvat veidrat...  röökimist. Et natuke nagu koera või hundi ulgumine, aga... selline imelik. Surev koer? Väga valjult surev koer??? Kui kuuldust mehele rääkisin, ütles ta et see on ilmselt mõni jahimees, kes metsas ulub :D Loodan, et see oli siis üks väga algaja ulguja, sest kõlas küll väga koledalt :D
Alguse juurde tagasi tulles, siis järgmisel päeval ilmus Maa Elu ning sealt sai lugeda, et põtru on meil Eestis u 12-13 tuhat  (no peaks ikka igasse asjalikumasse aeda jaguma!) ning hunte... 100-200 isendit kevadel. Ma tõmbasin omale võileiva kurku selle info peale (loll komme söömise ajal lugeda!) Ainult kuni 200???  😱 Appike! Polegi nagu miskit ju! :( Kole kurb hakkas ja söögiisu läks kah ära...

Ühtepidi on mul väga hea meel, et mina elan endiselt sellise koha peal, kus hunte veel kuulda on, aga... kauaks siis? Lööge nüüd või maha, aga minule igatahes tunduvad hundid äärmiselt sümpaatsed (ja salapärased) metsloomad ning mingit suurt hirmu ma nendega seoses ei tunne. Hulkuv koer kujutab endast palju suuremat ohtu!
Ükspäev ajasimegi lapsega siin just ühe jälgi:

Mõned asjalikud lingid ka. Nendele, kellel veel lugemata/vaatamata.
Looduskaitse 100 - Hunt
http://www.pollumajandus.ee/uudised/2017/03/20/hundid-soonud-lambad-terved-kuidas-huntidega-korvuti-elada
https://menu.err.ee/634997/zoosemiootik-laura-kiiroja-raakis-huntide-kasvatamisest

... mida inimene ei tunne,

seda inimene kardab.

Mida inimene kardab,

seda ta hävitab.