Hautame tomatiseemneid ehk... kas aedlejaks sünnitakse?

Inimesed usuvad erinevaid asju. Ühed usuvad, et kõik tähtsamad sündmused meie elus, on juba eelnevalt ettemääratud (see oleks ikka jube igav, eks!), teised jällegi, et iga inimene loob oma saatuse ise. Ning kolmandad usuvad, et tegelikult on kõik toimuv hoopis puhas juhus. Võta nüüd kinni, mis see tõde on - ilmselt segu sellest kõigest. Aga kui ma nüüd relva ähvardusel nende kolme vaatenurga vahel valima peaksin, siis... valiksin ma ilmselt selle viimase.
Mõelge ise - lapse soo otsustab puhas juhus. Juhus valib meile ka koha ja pere, kuhu me sünnime; meie kasvatajad, õpetajad, esimesed sõbrad, eeskujud. Tihtipeale on ka edasised valikud juhuslikud: koolid, eriala, esimene töökoht, partner (näe, siin mingi normaalne mees ripakil - võtan ää! 😜). Ja lapsi ei saa me ka kataloogist valida - tuleb, mis tuleb! Jne, jne...
Aga ometi...
                                         *                               *                                 *

Nagu ma juba eelmises postituses hädaldasin, siis mingit kevade ootuse õhinat mul sellel aastal pole ja selles osas ei ole endiselt midagi muutunud. Ja mis kevadest siin ikka rääkida, kui suurem osa maast on valge lumevaibaga kaetud ja hommikul on 17 kraadi külma. Külmast põhjatuulest ei hakka rääkimagi.






Aga mis tubasesse aedlemisse puutub, siis sellega on küll kõik korras ehk... mul on imelikud isud.
Kõigepealt tuli mul isu oma pelargoonide kallal toimetada - oi, kuidas mulle pelargoonide hais meeldib. Tuuseldasin ja... tõmbasin muudkui ninaga - said teised kenasti tagasi lõigatud ja pistikud tehtud.
Siis külvasime me Väikemehega herneid (lolli järjekindlusega üritan ma temas aiandushuvi tekitada) ja uhasime neid sinna külvinõusse ikka nii, et mustas. Aga kahjuks idanesid need hullult kehvasti, ei teagi milles asi oli (vana seeme?). Mõned varred me põske pistmiseks ikka saime - olid maitsvad küll. Aga oleks rohkem tahtnud!
Vahepeal leidsin sahvrist siilikübara seemned, need tuli ka kindlasti mulda pista hoolimata sellest, et mul pole õrna aimugi, kui kauges minevikus need üldse korjatud said. Aga jumal teab, äkki just sellest seemnekülvist tärkaks mingi eriti toredat. Niisiis - mulda! Nojah, siiani pole sealt peale umbrohu veel miskit tärganud :D Aga lootus püsib!
Ja siis... tuli vastupandamatu isu tomateid külvata. Inimene, mis sul viga on? Endal pole enam kasvuhoonedki! Pärast kirud ennast maapõhja, sest sul pole neid pagana taimi kuskile maha istutada. Lihtsalt... NIII tohutu isu tomatitaime lõhna järele tuli (ma tean - täiesti napakas!). Võiks vabalt paar taime ju osta ka, aga keegi vist ei müü nii vara veel, aga nii õudselt ju isutab. Ja me olime just Väikemehega seenmekaste sorteerides leidnud paki, jumal teab mis ajast pärit tomatiseemneid "Terma" ja ma mõtlesin, et kui need juba mitu aastat üle realiseerimistähtaja on, siis ilmselt sealt ei tärkagi midagi või, kui tõesti paar tükki tärkaks oleks eriti vahva (ma oleksin nagu kass faasseni naistenõgese taime kallal! 😀) ja need mahutaks hädapärast verandalegi ära - hea madal sort ju! :D Nii me koos Väikemehega kogu selle vana lahtise paki sisu mulda kupatasime. Või no... sellesse Biolani "musta mulda", muud parajasti polnud, kui mind see lämmatav ISU tabas.
Ja no, et asjade käiku veidi kiirendada, sai see potsik leige ahju otsa tõstetud. Meil on ahiküte ja sellist idanemiseks vajalikku stabiilselt sooja kohta niisiis keeruline leida. Ja nii ma olengi idanemise kiirendamiseks neid potsikuid varemalt ühe sooja ahju otsast, teise sooja ahju otsa tõstnud. Tuleb lihtsalt tähelepanelik olla ja jälgida, et potsikud õigel ajal köetava ahju otsast ära tõstetud saaks, sest lõpuks läheb seal ahju otsas olemine ikka päris kuumaks. Ja trantsportimise aeg saab alati pilgu potsikusse visata, et kuidas seal need asjalood edenevad. :)
Nojah... see kõik on siiani päris kenasti toiminud ja ilmselt toimiks ka praegu, aga... minuga koos on siin üks väikene inimene ja... väikene inimene nõuab alati tunduvalt häälekamalt tähelepanu, kui ahju otsas kükitavad seemnepotsikud. Ühesõnaga - seemned läksid mul meelest. Kui meelde tulid, olid ahi juba jahtunud, aga ma teadsin, et eelnenud oli külmale veebruarile kohane korralik kütmine. :( Mõtlesin, et mis siis ikka, olidki vanad seemned ju (aga salamisi olin ikkagi lootnud...). Tõstsin oma hautatud seemnetega potsiku jälle teise ahju otsa sooja ja lootsin, et see ainumas seeme, mis veel ehk ellu jäi, nüüd ometi idaneks. Ja siis... unustasin uuesti. Nojah... niipalju siis sellest! Tõstsin potsiku ahju otsast kummuti peale, omamata vähimatki lootust, et pärast sellist kuumtöötlust sealt iial enam midagi tärgata võiks. Oeh, ma tahtsin ju Väikemehele näidata, kuidas tema külvatud seemnetest PÄRIS tomatitaim kasvab. :(
Paar päeva hiljem, kui plaanisin selle potsiku sisu tühjendama hakata, vaatas mulle sealt vastu elu - ei olnud üks, ega kaks. Palju oli!



Oh, te minu tupsununnukesed! Illikukukesed. Ee... teid on mõnikümmend tükki rohkem, kui ma arvestanud olin... 😮
Tänaseks on suuremad (8 tk) neist ümber istutatud (mmm... milline aroom!), kehvemad välja rohitud ja... edasi ma pean nüüd natuke mõtlema :D
Eile tabas mind kohutav peilillede külvamise hoog. Ee... jälle see lõhnavärk - ma lihtsalt PEAN saama peiulillesid mudida. Ja võimalikult kiiresti! Vaat, see on see, kui kolm aastat pole saanud oma aedlemise vajadust korralikult rahuldada - nüüd võtab juba silme eest mustaks vaikselt. :D No ja... mõned ma siis ikkagi külvasin - mudimiseks! 💚💚💚
Ahjaa, kurki proovin ka esimest korda toas kasvatada - ikka väikemehe rõõmuks - loodetavasti õnnestub. Ma küll ei tea, kuidas kõik need potsikud ühel päeval mu verandale ära mahuvad, aga see pole ju mingi takistus, eks. :D
Ja see fooliumiga aknast tuleva valguse tagasi peegeldamise nipp on täitsa toimiv - on valgem tõesti!

                                             *                           *                            *

... ehk kõik siin elus siiski pole juhuslik. Kes teab, ehk on mõni asi meile siia maailma juba sündides, kaasa antud.
Või ehk polegi sellel kõigel tähtsust. Vast on kõige tähtsam hoopis rõõm tomatitaimedest. Ja tühja neist tomatitest endist (kes neid ikka sööb?), peaasi et paitades lõhnaks... 😍