Laupäev, 31. märts 2018

Värvime verandat ja teeme kiiremaid ringe tünniautoga


Kuna väljas pole endiselt suurt midagi teha (ja hangede vahel seismine ei ole just minu tugevaim külg), siis veedame me Väikemehega endiselt suurema osa päevast toas. No umbes nii, et väikemees tegeleb pahanduste tegemisega ning mina siis jooksavalt nende pahanduste tagajärgede likvideerimisega. Ja mis siin pattu salata, Väikemees on minust tihti mitme pahanduse jagu ees. Või... avastan ma pahanduse alles, siis kui väike inimene ise juba õnnist lõunaund magab ja minul peaks justkui aeg enda asjatoimetuste jaoks olema. Aga võta näpust!
Ükspäev verandal (vist mingeid retsepte uurides) kuulsin ma teatavat häält. No sellist, mida tekitab miski, kui seda mööda seina tõmmata. Selles mõttes, et mööda seina "sõidavad" meil nagunii kõik asjad, aga... mingi häirekell hakkas peas lööma. Tõstsin silmad ja... voilaa... lapsel oligi rasvakriit käes. Pagan! Eks me verandal tapeedirullile ikka joonistame vahetevahel ja... ega väike inimene rumal pole, teab küll kuidas asju kõrvale nihverdada. :D Sein oli õnneks siiski puhas, aga mööda kappi jooksis küll pikk roheline joon. Edasi sai laps riielda ja mina kappi nühkida. Õnneks tuli kergelt maha, aga selle nühkimise käigus leidsin uusi rohelisi jooni põrandalt ja lillepostamendilt. Tegin puhtaks. Ja lapse panin magama.
Plaanisin just metsaäärde, pajutudusid otsima minna (kuna seal on vesine, siis ei tahtnud enne koos lapsega minna), kui nägin silmanurgast et...  ka mööda valget aknalauda jookseb pikalt jäme tumeroheline joon. Asja lähemalt uurima asudes, langes tuju nulli. Rohelisi jooni jagus nii mõlemale aknalauale, aknaraamidele, valgele lilleriiulile, kahele lillepotile, puidust nurgapostile, veelkord põrandale, uksepiidale, puidust kirstule... Millal ta seda kõike jõudis???
Ega seal verandal väga palju rohkem asju polegi. :D Metsa ma muidugi ei jõudnud. Kõike puhtaks küürida samuti mitte - plastikust aknaraamidele näiteks oli see rasvakriit juba sisse imbunud. :( Kõik kirjutusvahendid on saatanast! 


Hiljem kui köögis süüa teha üritasin, käis Väikemees mind korduvalt kutsumas oma tünniautoga sõitma. "Tünniauto" tähendab kõige kitsamasse ja käidavamasse kohta, Väikemehe poolt põrandale kuhjatud pleedide ja tekkide hunnikut, millega me saame siis mõned kiiremad ringid teha. Ja kolme poja emana ei kõlba mul sellisele kutsele eitavalt vastata. Kuna tavaliselt piisab lihtsalt tünniautos istumisest ja "ilus olemisest" (huvitav, kas ma peaksin mures olema???) ja kartulid said ka just kooritud, siis võtsin kutse vastu ja prantsatasin pehmesse hunnikusse. Et asjade käiku veidi kiirendada, olin valmis juba "kohalt võtma", kui Väikemees järsku kisa tõstis ja mind rebima kukkus. No mis nüüd? Selgus, et ma olin... valepidi roolis. 😂 Pane veel ema rooli, eks! Keeranud ennast näoga sõidusuunas ning näidates üles initsiatiivi otsast alustada, sain teada, et tünniautol... pole rattaid. Mis mõttes pole rattaid? Mis sa mind siia üldse kutsusid, kui su autol isegi rattaid pole??? Ja oligi kätte jõudnud see hetk, kui emme töö oli olla "lihtsalt ilus", see aeg, kui laps palehigis autole rattaid paigaldas.
Mõned asjad olen ma suutnud ikkagi oma lapsele selgeks teha. Ja üks neist on see, et EMME EI REMONDI AUTOT! Selle jaoks on meil issi! Või suur vend. Või veel suurem vend. Onu Sven. Aga mitte emme! Emme ei loe isegi enam autode raamatuid ette, sest emmet ei huvita autod. Emme võib lugeda lapsele loomalugusid, kokaraamatut, kudumisõpikut vms, aga ei midagi neljarattavedudest, käigukastidest ega sõiduautode mudelivalikust. Sest emme tahab olla emme! 💃👸 Õnneks laps saab aru.
Niisiis pärast seda, kui ühest liivavormist ja ühest visplist olid saanud autole rattad, saime me sõitmisega lõpuks pihta hakata. Sõitmise juures on oluline aspekt see, et rõhku tuleb panna ohtrale roolikeeramisele. Rooliks oli mulle antud haamri vars, mida pidi siis edasi-tagasi keerutama. Pärast minutilist ema süles sõitu, nõudis Väikemees jälle remondipeatust, sest meil ei pidavat tagumisi rattaid olema. Aga on neid üldse vaja või??? Siiani saime ju kenasti hakkama!
See aeg, kui Väikemees tünniautole tagumisi rattaid alla sättis, panin mina kartulid tulele. Ja veel enne, kui mina oma tööga lõpetada jõudsin, oodati mind juba tagasi - isegi auto uks suleti daami järel. 😛 Sõit võis jätkuda. Laps sättis end millegipärast hoopis armatuurlauale istuma ja keeras minu eest rooli. Kes siis sedasi sõidab??? Mina nõuan omale vähemalt käigukangi, vähemaga ma ei lepi! Ei jäänudki lapsel muud üle, kui emale käigukangi otsima hakata. Õnneks leidis laps vispli. Oi, aga see oli enne esiratas ju! 😱 Aga samas... kolm ratast oli veel ju alles! 😎 Pärast mõningast sõitu nõudis laps jälle peatust, et käigukasti parandada. Juudas, nagu mingi Moskvich, mida peab kogu aeg kuskilt näppima, et üldse liiguks! Hm... miski imelik hääl. Appi, mu kartulid keevad üle!
"Tead, sa siin remondi seda tünniautot, ma teen meile niikaua süüa." :)

                                              *                              *                                *

Täna pean ma hakkama verandal garderoobi ust plätserdama. Väikemehes tekitas juba teipimine nii suurt elevust ning ta teatas entusiastlikult, et tal on ka üks väike pintsel! Ühesõnaga... saab põnev olema. 😃

1 kommentaar: