Ärgu tali veel lõppegu ehk suuremat sorti ahastus kevade ees

Ma olen ilmselt vist haige! Või ehk on mul hoopis kevadmasendus? Kas kevadel saab üldse masendus olla??? Või... ükspäev lõin ma oma põlve jube kõvasti vastu köögikapi käepidet ära (pirakas "pruunikas" tuli :D) ja ehk oli see mats ikkagi arvatust tugevam ja kupli all läks ka miskit paigast ära? Ee... ma olen segaduses. Ja ma ei saa aru! Ilmselt ikkagi kevadmasendus... Või keskeakriis... Või mõlemad.
Ühesõnaga... suur külm on selleks korraks möödas ja kevad koputab tasapisi juba uksele, aga... mul ei ole kevadeigatsust! Päriselt! Kohe üldse ei isuta. Ma ju ütlesin et ma olen haige! Ei mingit ootusärevust, ega suuri plaane, et küll ikka kaevaks ja istutaks ja... Tunnet, et suurest rõõmust jääb hing kohe rinnus kinni ning energiat on lihtsalt NII palju, et... Tunnet, et võiks suurest rahulolust tänavat mööda kepsutada ja võhivõõraid emmata...

Eelmise aasta hiid-kirgaslilled `Kloostrimetsa`

Ja ma ei saa aru, kuidas üldse saab nii olla. Et nagu... mis mõttes?  ALATI on olnud ju see ootus hinges. Ja mingi aeg tagasi ju oli veel oligi, aga nüüd... mitte kui midagi - ainult tuul tühjal väljal.... See teeb mind murelikuks. Kas see ongi kevadmasendus? Vananemine? Mõni raske haigus? Aga ma pole ju nii vana veel! Või olen? Mitte midagi ei saa enam aru!

Tegelikult on mul hoopis hirm. Või ärevus. Või mõlemad. Ilmselt mõlemad! Sest, kui ma oma talvel valmis sepitsetud tööde nimekirja vaatan siis... tahaks juba puhkust. Hääästi pikka ja kusagil hääästi kaugel. Kevadmasendus ikkagi? Ma ei tea... kohe üldse ei kutsu hetkel rabelema. Või no... minu töödega polegi vast nii hullu - teen palju jõuan ja mida ei jõua, seda lihtsalt ei tee - midagi kaela sellepärast veel ei kuku. Aga vaesest meespoolest on mul juba ette kahju. Ja ma tean küll, et tänapäeval ei ole enam mingeid meeste- ja naistetöid (ja õige ka!), aga meie peres teeb asju ikka see, kes paremini oskab. Ja no... aida palkide vahetamisega saab ilmselt mu mees ikkagi tunduvalt paremini hakkama, kui mina. Häbi mulle! Ja kuigi labidaga opereerimises olen ma juba täitsa kõva tegija  💪, siis kopaga oskab Hr Abikaasa ikkagi paremini ümber käia. Mitte, et ma kuskil lagedal väljal sellega asjandusega vehitud ei saaks, aga... seinaäärte ja muude kriitiliste kohtade puhul usaldaks need kangid ikkagi oma abikaasa kätesse.

Probleem on selles, et... õige mitu suuremat (õue)tööd vajaks suve jooksul hädasti tegemist, aga kaine mõistus ütleb, et... ei vea välja. Aga väga oleks vaja! Igasuguste tööde nimekirjadega on nagunii (vähemalt meil) selline asi, et pool plaanitud töödest, tõmba kohe heaga maha ja sellest teisest poolest tõmba ka veel omakorda pool maha, ning kui nendest allesjäänud töödest üle poole tehtud saab, siis on ikka väga hästi läinud. 😂 Aga seekord ei kannata nagu midagi maha tõmmata. 😁 Siinkohal minu SUUR respekt ja imetlus kõigile neile, kes rohkemat suudavad! Ja siis neile, kes üldse vabamalt oskavad võtta - kuldaväärt oskus!
Ilmselt peaks ma ikkagi vist kopajuhi kursustele minema. Mõelda vaid - mees tuleb õhtul raskelt päevatöölt koju ja... naine koos Väikemehega on juba pool õue üles kündnud kaevanud. :)


Ja sillutise paigaldamise koolitusele (aga seda koolitust ju meil siin sellel aastal polegi)... Ja katuse panemise koolitusele... ja...
Igatahes, kui ma mõtlen nendele hädapärastele töödele, mis kindlasti tegemist vajaksid ja ajale, mis meil nende tegemiseks on, siis... vajan ma kannutäit suhkruvett. Eee... pigem ämbritäit. TIIGITÄIT!

Ma ei ole kunagi varem end sedasi tundnud, niisiis see minu jaoks täiesti uus kogemus. Ja see ei ole tore! Südamest loodan, et läheb siva üle ning ma tahan jälle tänaval võõrastele kaela karata. Aga võib-olla on see hoopis märk suureks saamisest. Parem hilja, kui mitte kunagi, eks! Keha on lõpuks lihtsalt aru saanud, et pole vaja oma energiat, mõttetule kevadisele õnnejoovastusele kulutada (eriti kui maa veel valge!), sest mõõtmatus koguses tööd vajab tegemist.

Tegelikult on talv ikka täitsa tore. Las kestab veel...