Kõik lagedaks ehk... saab ka nii. Aga milleks?

Mulle tõesti ei meeldi pidevalt millegi kallal vinguda. Aga teisipidi võttes... kui inimesed rohkem õige koha peal kiunuksid/kritiseeriksid, siis ehk oleks see maailm ka üksjagu parem paik, kus elada. Ühesõnaga - ma hakkan nüüd kiunuma!

Tegelikult on see teema (laiemas mõttes) juba ammu minu jaoks üleval, ma lihtsalt pole jõudnud sellest siin veel kirjutada. Aga enne jaani kohalikku vana surnuaeda külastades (ei saa me läbi surnuaiata :D), sai minu karikas täis. Või no, mis täis... lahinal üle hakkas ajama. Kohe täitsa päris vapustuse sain. Ma proovin seda teemat nüüd kusagilt algusest harutama hakata.

Jupike südasuvise Rakvere mnt äärest

Kas teie ikka olete märganud, kui ilus on Eestimaa? Eriti suvel. Et lisaks rohelisele (ning pruunile ja hallile) on meil siin veel teisi toredaid värve. Ja õisi. Ning nende lõhna. Või üldse... mis jääb suvest järgi, kui kõik loodusest pärinev ära võtta? Kuum ja tolmune kivist linn ning asfalt - vaat mis. Seda tahamegi või? MINA EI TAHA! Mulle meeldib, kui minu ümber on ELU! Ja emake loodus oma täies ilus...

Mulle väga meeldib suvel ringi liikudes, teeääri vahtida. Meil siin Eestis on ilusad lillelised tee ääred. Või mõelge mõne külatee peale, mille kruusateed palistavad kollane karikakar, harilik härjasilm, metsporgand, ussikeel või mõni kurereha liik. Mõnus... Vaat see ongi õige suvi!

Metsporgand Saaremaa teeveerel

 Aga millegipärast on hädasti vaja see kõik maha niita. Euronõuded või???

                            *                                                  *                                                  *

Seisad jaanilaupäeval põlvini õites ja punud pärga.
Või siis... seisad lagedal platsi ja üritad elu eest vastikute kõrretüügastega oma jalgu mitte katki teha.

Või... viskud madarate ja hiireherneste vahele siruli ja hingad sügavalt sisse...
h ä s t i  A E G L A S E L T...
Või viskud sinna kõrretüügaste otsa ja... no... eee... kargad kiiresti püsti tagasi. Eks sai juba pikutatud kah!

                             *                                                  *                                                 *

Seletamatul põhjusel on ka enamike inimeste koduaia muru midagi golfiplatsi taolist. Ja põua aeg pean mina õite asemel siis nende pruuni kuivanud taimestikuga maapinda vahtima. Väga kaunis tõesti! Ega ma kade pole, võin enda teepoolset (esindus)muru ka näidata:

Põua tõttu on mehel siiani niitmise keeld! :D Ja need suuremad tuustid seal on tormile alla jäänud paplite meeleheitlik soov elada.

Tegelikult võttis mõni aeg tagasi siin samal teemal sõna ka Rein Sikk ja kevadel oli Palusalu aia eestvedamisel EV 100 raames "Liigirikkus Teepervele" külvamismaraton. Jumal tänatud, veel on lootust!
Ma ei kutsu nüüd inimesi üles oma muruniidukeid ja trimmereid vanarauaks müüma, aga... kõiki asju ei pea tegema, sest nii on kombeks, euronõuded pressivad peale või naabrid ju ka teevad sedasi. Kõik oleneb... Kui on ikka vaja niita (või trimmerdada), siis on vaja! Aga... kas alati ikka on???
Sellega seoses meenuvad mulle ühed suvised ootamatult sissesadanud (kutsumata!) külalised, kes esimese asjana märkisid, et... muru on meitel niitmata. Oli jah niitmata - oma kolm või neli päeva :D Ma ei taha mõeldagi, mis nad praeguse vaatepildi peale kostaksid :D Või no... mis muru see meil ka on? Meil on niidetav looduslik rohumaa! Teate küll, PÄRIS niidu taimedega. Nojah, eks igale ole oma. Lihtsalt... inimene võiks oma enese aju kah kasutada. Milleks ta meil seal siis on? Augutäiteks???

Ja jõuamegi otsaga selle surnuaia juurde tagasi. Ega ma hästi oskagi seal tol õhtul nähtut sõnadesse panna. See koht oli lihtsalt nii teistmoodi, nii... surnud. Vastik tunne, kui lähed kuhugi, kus natukese aja eest lokkas elu ja järsku on see asendunud koledate varretüügaste ja kuivavate õitega - asendunud surmaga.
Aga võib-olla oli trimmerdaja lihtsalt pime.
Mõlemast silmast, ma mõtlen.

Siin kasvasid ruuged päevaliiliad...

... ja hostad

...ning pojengid

... iirised

Elasid kord sõnajalad...

Siin nuka taga oli enne tore sõnajala võpsik

Nüüd sai ikka palju parem, eks!

Ega ei olegi nagu midagi öelda, pildid räägivad enda eest. Milleks selline asi vajalik oli, ei tea. Lihtsalt... ma ei taha mõelda nendele (vana)inimestele, kes tulevad oma kallite haudadele ja leiavad eest sellise sigaduse. Valus hakkab.
Ma mõtlen, et me kõik peaksime ju inimesed olema, aga... kõik vist siiski ei ole. Mõned on hoopis inimlased.
Ja kes arvab, et vaene trimmerdaja ehk polegi millegis süüdi ja täitis ainult käsku siis...
...meil oli enne ka trimmerdaja. Üks teine. Tegi oma tööd südamega. Ma ei tea kuidas, aga... ta jättis iga viimase, kui õie seal surnuaial püsti. Suviti oli seal nagu maapealne paradiis. Väga ilus koht viimseks puhkepaigaks. Tolle trimmerdaja maapealne aeg sai aga otsa - läks taevasesse paradiisi. Ja meie siin peame nüüd kuidagi ilma temata hakkama saama.

Seekord siis sedasi. Oli lihtsalt vaja see endast välja kirjutada. :) Ja ma täiesti siiralt usun, et häirivatest asjadest tuleb rääkida - ainult siis saavad sündida lahendused.
Ja sellest surnuaia loost johtuvalt sai ka üks otsus vastu võetud - mitte kunagi ei saa surnuaed olema minu enese viimane puhkepaik. Ja...
 ...kuidagi kergem on kohe olla :)