Ups, pilt läks kogemata valepidi, aga... pole hullu - peapeal seismine pidigi ajule kasulik olema. Vist...
Kui nüüd tõsiselt rääkida, siis pole mu nn. kivila veel presenteerimiskõlbulik. Või no... mis õige kivila see üldse on. Pigem on tegemist lihtsalt suurtest põllukivisest tehtud mitmeastmelise peenraga. Kiviktaimla see päris nagu pole ja alpiaed ammugi mitte. Kivipeenar? Ma ise ikkagi kasutan sõna kivila, see on hea suupärane.
Selle kivila tegemist sai alustatud juba 2012 aasta suvel ja sedasi tasapisi on seal siis toimetatud. Aga kus mul kiiret?
Ja tegema sai seda üldse sellepärast hakatud, et minu juurde olid jõudnud mõned säärast kasvukohta eelistavad taimed. Teiseks olid meie muidu lameda õue peal kaks koledat hunnikut (vana suitsuahju ase ja saarepuu känd), millega pidi midagi ette võtma ja kolmandaks... kivid on lihtsalt niii ilusad ju. Ja mida suuremad, seda paremad! Onju?
Niisiis... erinevatel põhjustel on areng seal kivilas olnud aeglane (nt kassitappu oli vaja tappa) ja tegelikult tuli mulle lõpuks ju üldse võrkaed vastu. Ja edasi??? No ja edasi sai siis see, et edasi ei saanudki üldse midagi. 😀 Ma lihtsalt jõudsin järeldusele, et ma siiski ei soovi maailma kõige jõledama kivila omanikuks saada. Parem ootan. No ja... ära jõudsin oodatud! Ise ka imestan...
Mäletate, ma tahtsin ju ainult natuke väravat liigutada, mille tulemusena mul lõpuks vanast võrkaiast terve üks külg maha võeti. Hi-hii!
Ja pärast seda... on mu elu palju ilusamaks läinud (välja arvatud see napakas rebane muidugi!).
Kas või selle kivila osas. Kuna see jube aed sai sealt kokku korjatud ja musta kile all oli pinnas lõpuks meeldivalt "valmis" saanud ning vahepeal oli meitel jälle kopp, siis lasin mehel sinna mõned kivid juurde tuua. Mehe toodud kividest sai 3,5 m jagu kivilale uut äärt tehtud. Ise ladusin väiksematest kividest veel 2,5 m. See on selline pusle kokku panemisega võrreldav töö. Et tükid (kivid) nagu on, aga kuidas nad omavahel õigesti kokku panna - vaat see on küsimus. Mingil põhjusel läks meil seekord oodatust hulga ladusamalt. Kohe nii ladusalt, et kui minu laotud viimane kivi pidi olema täpselt õige suuruse ja kujuga (teistsugune poleks sinna auku lihtsalt sobinud), siis kogemata kombel sai see õige kivi suht kiiresti ka leitud - pildil alumine keskmine kivi ↓
Fotod jäid otse loomulikult udused. 😀
Ausalt öeldes, ega ma maailma kõige suurem kribufänn just ole. Selles mõttes, et... ma liigun veidi teistes (kõrgemates) sfäärides ja... tavaliselt pole mul seda pikksilma ka kaasas, et korralikult näha, mis tuustid seal varvaste vahel üldse kasvavad... hakka nüüd oma haige seljaga kummardama ja luubiga kuskil kivi kaisust või põõsa alt midagi otsima... 😛
Aga see muidugi ei tähenda, et mul endal kribusid üldse poleks. Eks lahked aiainimesed on ikka üht-teist huvipakkuvat jaganud...
 |
| Kevadel Futu käest saadud (Oregoni?) kukehari on hästi kodunenud |
 |
| Hokkaido kukehari S. cauticola `Lidakense` |
ja üks on Taivi käest lausa annetusena saadud, sest ilma ei saanud enam kuidagi edasi elada.😜 Selle ma lihtsalt pidin endale saama! 😍
Selgituseks pean ütlema, et mul on sellenimeline väikevend,... kes juba ammu ei ole mingi väike vend. Täitsa üle pea on kasvanud! 😀
Aga nii tore, et mul tema nimeline kribu kivilas kosub. Ja proovigu ta mul nüüd mitte kasvada! Siis on kohe tüli majas.
Veel natuke mägisibulaid:
Täitsa vahvad paksukesed ju! 😛
Aga kui selle kivila ja õnne juurde tagasi tulla siis...
Eelmine laupäev oli minu suureks rõõmuks kogemata kombel meile jälle kopp tekkinud. Mul just oligi kivilasse kahte eluolulist kivi vaja. Käisin siis metsa ääres meie kivitagavara revideerimas, et mis variandid meil seal on ja leidsingi midagi. Esimene oli tavaline ümara servaga "äärekivi", teine leitu aga... meenutas rohkem hästi suurt murtud nurgaga telliskivi. Kõige laiemast kohast oli kivil läbimõõt ca 1 meeter, mujalt u 80 cm ja kõrguseks 45 cm. Korralik lapik jurakas! Vaat seda kivi on mul sinna kivilasse kännu kõrvale hädasti vaja! Hää mediteerimise kivi - isegi minu lopsakas taguots mahub sinna lahedasti ära (ja jääb veel arenguruumigi 😜). Vaimusilmas nägin seda kivi juba oma peenras paigas olevat. Ja vaat täpselt sedasi pidin ma selle müraka sinna kivilasse paika ka saama.
Mees tõi müraka kopaga koju ja mina sain tubli augu kaevata, et kivi oma uues asukohas loomulikuna mõjuks. Kui käed hakkasid juba otsast kukkuma, andsin oma teisele poolele täpsed juhised, et mis pidi see kivi sinna auku saama peab. Ja siis... ärkas loomulikult laps. Urr...
Jooksin tuppa lapse juurde, endal hing sees kripeldamas, et mis siis saab, kui mees nüüd mingi käki keerab ja kivi valesti paika paneb? Õnneks uinus laps uuesti ja mina sain uuesti õue tuisata.
Ooo! OOO... Kui hea töö! Uskumatu, kui osav mees mul on - täpselt nii pidi nagu ma tahtsin.
"Väga hea, ainult et... seda paremat nurka tahaks veel nõksa kännu poole saada..."
Mees lükkas. No nii vastutulelik mees mul!
Siis ilmus kuskilt mu Väikevend (ikka seesama Sven) välja ja vaatas kaastundlikul pilgul mu mehe ponnistusi oma naisele meele järgi olla.
"Kuule, väga hea! Aga äkki saad VEEL 5 cm seda nurka edasi nihutada?"
Mees tegi kopaga viimase lükke ja... tulemus oli TÄPSELT see, mida ma enne vaimusilmas näinud olin. Lihtsalt ülim!
Väikevend vahtis ninapidi asja juures ja küsis, et miks see kivi ei võinud jääda sinna, kus see juba oli? Miks seda pidi veel 5 cm liigutama???
Hi-hii, muidugi oleks võinud, lihtsalt... nii on palju parem ju! 😛
Ülejäänud päeva käisin iga natukese aja tagant seda kivi imetlemas. Ja meest kiitsin iga natukese aja tagant! Ja äraütlemata õnnelik olin...
Selleks aastaks on nüüd kivide "loopimine" lõppenud. Panin uuele osale jälle musta kile peale ja... teinekord jälle. Hetkel on mu kivila kõige laiema koha pealt 9 m lai, teisipidi pea-aegu 5 m. Mõned meetrid on plaanis ikka veel suuremaks teha. Ikka tasapisi.
Aga vahepeal...
Tuleb neiu (ühelt poolt!)
Ei hakka kiva loopima!
Hoopis...
... istub kivile.
Jah, selle 5 sentimeetriga olen ma ühe kopamehe üsna vihale ajanud. Haljastasin kunagi ühte iluaeda ja midagi pole teha, kivi PEAB õige koha peal olema. Kurat, kivi on kivi, mina ei saa aru misasja sa luuletad siin iga kamaka juures, ütles kopamees. Aga just! Kivi mahapanemise õige koht ongi paras luuletamine, siis tuleb hea välja ka. :)
VastaKustutaNo just! Õnneks mul koolitatud mees - teeb nagu naine käsib. :D
KustutaOi, kuidas mulle meeldib oma peaga mõtlemine ja oma aia ENDA maitse järgi kujundamine! Kohe nimme ei tee midagi nii, nagu suured aednikud teevad. Jätab kangesti kolhoosi maigu man. Kõik aiad ei pea olema kui ülevalt alla saadetud direktiivide järgi loodud. Mis on kiviktaimla, mis on alpiaed, mis on kivila? Hoidku taevas, kui nende kohta kuskil täpsed eeskirjad juhtuvad olema.
VastaKustutaOma aed on oma aed, mitte botaanikaaed. Selsamal põhjusel läheb mul karv kohe turri, kui juhtun nägema peenaid, mis on kui siilid mingeid lipikuid täis pikitud.
Kribud kohe üldse ei istu. Ei näe neid,ja prille pole ka aias olles nina peal. Maakodu aed on enamasti avar ja kribalad ei anna visuaalset efekti, tarvis roomata nende imetlemiseks. Seepärast on mul neid kribalaid grupiti paigutatud, et nad võimalikult kiiresti ühe suure ja hoomatava laigu moodustaksid.
Tervita kanaperet!
Tegelikult ongi aed väga isiklik asi. See on ka põhjus, miks ma kunagi (isegi oma peas) võõrale aiale mingit hinnangut ei anna. Miks ma peaksingi - inimene on selle ju endale loonud. See ei peagi mulle meelepärane olema.
KustutaMa eelistan samuti neid kribusid, kes mingi suurema laigu moodustada suudavad, aga sildikesi leiab mu aias küll - mulle lihtsalt meeldib teada, kes on kes. Ja kui aias kasvab u 700 erinevat taime, siis... vist teisiti enam ei saa :D
Muidugi tervitan kanaperet ka :)
Mare, mulle tundub, et sa räägid veidi endale vastu, miks sul peaks karva turri ajama kui kellegi teise isiklikus aias on sildid taimede juures, ju nad ongi siis aiaomaniku enda jaoks
KustutaSee kivide(ga) maailm on nii mõnus. Kohe eriline hõng tervele aiale. Ja sul neid ju on, nagu näha. Kopa võimalus on ka muidugi suurepärane. Meil siin ka mõned kivid ikka on, üks vundamendikegi, mis ootab aegu, kui ma sinna jõuan. Ja siis veel mõned kivid laiali mujal. Igatahes soovin sulle torededaid loomingulisi tegemisi oma kivilas.
VastaKustutaTänud! Kivid on tõesti lahedad!
KustutaNojah, ma Mare kommentaari ei kommenteeri :D selles punktis olen eriarvamusel. Eks need kivilate erinevad tüübid on loodud ka aedniku elu lihtsustamiseks mitte vastupidi :) Kivi on köikse parem materjal aias, suur või väike, kuigi jah, suured on hääd ja annavad parema rütmi, rääkimata sellest et on kuhu tagumikku toetada :) Ilus!
VastaKustutaKüsimus kasitapu kohta: said lahti? ja kuidas küll? Ma leidsin oma heinamaa pealt ühe laiutaja
Kopamees on sul meisterklass!
Oi, seda kassitapu küsimust ma kohe kartsin! :D
KustutaTegelikult on nii, et... minul oli see kassitapune osa pea-aegu 3 aastat musta kile all ja minu meelest see ikkagi aitas. Ja nüüd tuleb see "aga" koht... Probleem on selles, et kilesid oli mitu ja nende vaheliti asetatud kohtade pealt kipub ikka mõni umbrohi läbi kasvama ja lisaks on mul siin ka hiired, kes ennast kile sisse aukude närimisega lõbustavad. Ühesõnaga... sealt tulnud üksikutele kassitapu vartele määrisin ma lõpuks ikkagi mürki peale (häda ajab härja kaevu). Need varred sai kenasti kilekotti pakitud ja taime kuivama hakkamisel võtsingi ma need koos kilekotiga üles ja see kotitäis läks mul ohtlike jäätmete hulka.
See pole ilmselt see vastus, mida sa lootsid, aga... kassitapp pole kunagi kerge vastane.
Minu võitlus jätkub hoopis teises peenras, kuhu plaanin nüüd SUURE musta kile maha panna, sest mulle tegelikult ei meenu ühtegi kile all olnud kohta, kust kassitapp hiljem näole oleks andnud, aga ühest aastast jääb kindlasti väheks - mida kauem see tapp seal kile all küpseb, seda parem.
Samas... ega ma ju tea, äkki järgmine aasta on kogu see kassitapp tagasi ja polegi muud varianti, kui mürgitamine :(
Sul neid kribusid sealt ülevalt alla annab tõesti vaadata, aga mõni peab ikka olema. No et oleks, mida varba vahelt piiluda :) Kribud sobituvad paremini väikeaeda, mu meelest. Näiteks Futu - palju tal neid jõulise kasvuga taimi sinna aeda ikka mahuks, eksole. Aga jah, ilma ühegi kributa pole ka elul mõtet :) Mul oleks ka kopameest koos kopaga vaja. Ostsin transpordikäru kivide vedamiseks suvel, mis pidi kandma 250kg. Punnitasime poisiga aia tagant kivi kärule ja kärul olid rattad kaheksas. Nii läks minu kivi ja käruga sel aastal. Kivid on ilusad ja mõnusalt suured sul.
VastaKustutaJah, Futu aed on tõesti mõnus koht kribulatele, aga suures aias kaovad nad ära ja muudavad üldpildi rahutuks. Aga ma tahaks just rahu ja harmooniat ju :D No midagi, mis tuuleiilidega mõnusalt kaasa õõtsuks. Igale oma. Aga mõned väikesed nunnukad võivad ju ka suures aias olla :P
KustutaVaat see kopa toomise võimalus on tõesti suurepärane - mitte ei saa aru, kuidas me küll enne elatud saime :D
Elagu tehnika ja tehnoloogia, uraa! Peale pesupesu ja nõudepesu tahaks ikka midagi hingele ka, kas pole.
VastaKustutaPõnev on lugeda, kuidas iga aednik asju endale meelepäraseks vormistab. Seepärast ma ei taha ka kunagi kedagi-midagi arvustada - selleks on mul oma aed. 😁
Just - oma hinge eest peab inimene ikka hoolt kandma! Ja mis sellest, et igaühe hingel eri tahtmised - ongi huvitavam. :)
KustutaNii äge! Mul siin kive küll, aga koppa pole. Mulda ka mitte ja mingi kile alla matmine ei tule avalikus aias kõne allagi. Siis ma üritangi kuidagimoodi peenrad sinna teha, kus kivid juba ees. No mõne väiksema ikka liigutan ka. :)
VastaKustutaNeid lipikuga silte üritan ma mitte panna, aga nimesid vaja ju meeles pidada, siis olen kividele maalinud, aga ilmastikukindla värvi leidmine on raske.