Tere talv ja... natuke huumorit ka

Kõigepealt jagan ma heameelt lume ja talve saabumise üle.

29.11.2018 hommik

Ma pole küll suurem asi talveinimene, aga hetkel ma kohe üldse ei kurda. Lund on meeldivas koguses (kogu maa ja ilm on lumega kaetud), samas lumelabidat pole pidanud veel kätte haarama. Jess! Ja külma on. Ka meeldivalt! Ühel hommikul lasteaiast koju sõites langes külavahel temperatuur kiiresti üheksalt neljateistkümnele külmakraadile. Hakkasin juba muretsema, et kui nii edasi läheb, siis kodus näitab termomeeter -30. Vedas - ainult -12 näitas! Aga milline päiksetõus! Õujee, selliste hetkede nimel tasub elada. 😍

Ja nüüd selle huumori juurde. Kurda veel, et elu on raske ja muresid palju. Häh! Elu ise hoolitseb, et miskit napakat juhtuks.
Viimasel ajal on mu nutikaga selline lugu, et kui see laeb, siis ei saa ma teda kasutada. Sest ta on siis lollakas! (Sorry, ma ei saa "see" öelda ta kohta!) Ja kui ta parasjagu lollakas on, siis teeb ta... asju. Niisiis olen ma vahest huviga jälginud, kuidas ta FB-s käib, Waze avab (asukoha lülitab muidugi ka sisse :D) või mingeid seadeid või kella näpib. Täitsa segane! Ja minul on võimatu see aeg seal mingeid asju ajada, sest ekraani peal avavad ja sulgevad end jumal teab, mis programmid. Teismeline seletas mulle, et see on seotud kuidagi (staatilise?) elektri tekkimisega laadimise aeg. Et laadimise ava ja ekraani... eee... mis iganes asi... on hästi lähestikku Olgu kuidas on, ma pole sellest probleemist end väga häirida lasknud ja laadimise aeg telefoni lihtsalt ei näpi - vabalt saan hakkama!. Aga vaat eile astus mu nutikas suure sammu edasi. Ütleks, et lausa järgmisele levelile! 😀
Igatahes...
... olin ma Väikemehe magama pannud ja ajasin mingeid omi asju maja peal, kui teisest toast hakkas kostma mingi imelik hääl. Selline hääl nagu telefon oleks hääletu, aga ikkagi heliseks... häälega. Vääga veider! Kuna kartsin, et see plärin võib mu lapse äratada, siis haarasin kiiruga laadiva telefoni ja viisin selle teise maja otsa, et uurida miks ta sellist imelikku häält teeb. Vahtisin oma telefoni ekraani avalehte ja... midagi oli seal totaalselt valesti (lisaks sellele, et aku oli laadimise asemel hoopis tühjemaks saanud ja telefon ähvardas üldse kohe pildi kotti visata). Ja siis... hakkas mu telefon minuga rääkima! Ilusa õrna naisterahva häälega. Viisakalt. Mitte nii, nagu mina oma telefoniga tavaliselt räägin (Sa krdi lollakas! Mis sul viga on???), vaid hästi kenasti. Juudas, kuhu me jõudnud oleme - telefon arendab minuga vestlust. Aga ma ei taha temaga vestelda. Ega külmkapi. Ega pesumasina. Ega triikrauaga. Ma tahan lihtsalt tagasi vannituppa, kus ma endale parasjagu mingit nägu üritasin pähe joonistada, sest kõik need jamad ja haigused on mu näkku ikkagi jälje jätnud, aga mul on vaja õhtul ühele üritusele minna ja sellistes kohtades kehtib vaikiv kokkulepe, et inimesed näevad ikkagi inimese moodi välja. 😛
Ühel hetkel saan kuidagi aru, et õnneks mu telefon ikkagi ei räägi minuga. Hoopis mingi naisterahvas räägib. Eee... a kust tema tuli???  Kuskilt ilmub minu ajusse teave, et see ei olegi lihtsalt anonüümne naisterahvas, vaid Aidi Vallik hoopis. 😂 Üritan ta monoloogi sekkuda, aga mingil põhjusel ei tule sõnagi suust. Maigutan suud nagu kuival kala.
Ma ei tea, kuidas see kõik juhtus ja viimases hädas mõtlen, et panen selle kõne lihtsalt kinni (nagunii saab kohe aku tühjaks!), aga kõnelogi avades, ei näita telefon, et mu ühtegi kõne üldse pooleli oleks. Suurepärane! 
Õnneks lõpetab Aidi selle kõne ise. Minul meenub, et on olemas võimalus ka Messengeri kaudu inimestele helistada. Kuna ma ise pole seda võimalust kasutanud, siis ei torganud see mulle ka kohe pähe (ok, ühe korra kogemata ikkagi helistasin, aga ma pole siiani kindel, et mu telefon mulle jälle mingit vimpkat ei visanud). Oma suureks õuduseks saan ma Messengerist teada, et meil Aidiga lõppes just... videokõne. 😂 Eee... mis-mis??? Hellitan südames lootust, et kui mina teda ei näinud, siis ÄKKI ei näinud tema mind ka ja ehk ei olnud üldse mina see, kes helistas, aga üks väike nooleke seal Messengeris jääb mu hinge siiski kriipima.
Kirjutan Aidile. Umbes midagi sellist, et...

Tere, Aidi!
Palun ütle, et ma just ei helistanud sulle.
Või kui ma helistasin, siis ma tegelikult ikkagi ei helistanud. 
Või no... MINA ei helistanud! Minu telefon helistas.
St, et minu telefon küll helistas, aga mina tea sellest midagi.
Mina olin üldse teises toas ripsmeid värvimas, kui see kõik juhtus. 😀

Hästi tehtud, Mairoos, täitsa normaalne jutt ju! 😀
Või no... teismeline ütleks selle peale, et ma kõlan... kahtlaselt 😀

Nojah, tegelikult hakkas mu telefonil minust ilmselt lihtsalt kahju ja ta arvas, et ma võiksin Aidiga natuke aiajutte puhuda (tuju läheks paremaks ja...) Aga ma, va loll, ei osanud juhust kasutada. Ma ju põline maakas - selline aeglase mõtlemisega ja kohanemiseks aega vajav isend 😜
Ja teisipidi... on mul väga hea meel, et mu telefon otsustas omaalgatuslikult ainult Aidile helistada ja mitte nt päästeteenistusse. Mõelda vaid, kui mul mängiks selle kõne toimumise aeg nt telekas taustaks (meil tegelikult kunagi ei mängi). Ja sealt tuleks juhuslikult Simpsonite multikas. No see koht, kus pereisa taaskord hingestatult oma poega kägistab. Ja keegi ei räägi telefoni... ainult röökimine kostab.
Huvitav, kui kaua aega läheks, kui me maja erivarustuses meestega ümber piirataks ja mul käed kukla peal majast väljuda palutaks. 😂

Ega mul muud üle jäänudki, kui telefon laadimise ajaks üldse välja lülitada - jumal teab, kuhu ja kellele ta jälle helistab muidu. 😀 Ahjaa, ekraani taustapilt ja kell olid ka telefonis teiseks muutunud, sellepärast mulle tunduski alguses, et midagi on täiesti valesti. 😀
Teismeline soovitas telefonile klahvilukk peale panna - nii tark see telefon ju ikka pole, et see lahti muukida. Vist. 😀 Ja üldse arvas ta, et nüüd oleks paras hetk jõuluvanale kirjutada. 😜
Aga miks ma sellest siin üldse räägin? Ma tahtsin lihtsalt öelda, et kui teile teinekord tundub, et ma kuidagi imelikult käitun, siis... see ei ole üldse mina - see on mu telefon. Või kui ma mingi sapise kommentaari kuskile kirjutan, siis see ei ole samuti mina - telefon teeb lihtsalt nalja! Mina olen üldse teises toas mukki tegemas, kui kõik need asjad juhtuvad. Vot nii! 😛

Suured mured ja väikesed rõõmud

Oma suurtest muredest (kes teavad, need teavad) ma siin loomulikult kirjutama ei hakka, see pole see blogi. See fakt sai tuima kalanäoga pealkirja hoopis selleks kirja pandud, et võimalikult ausalt edasi anda väikeste rõõmude leidmise vajalikkust.

Alustama pean aga ikkagi sellest, et kõikidele jamadele lisaks jäin ma veel haigeks ka. :( Väkk!  Ma südamest jälestan haige olemist. Ja üldiselt need nõmedad viirushaigused mind väga ei puuduta, aga ilmselt mõjutab kogu toimuv ka mu immuunsust, nii et... kohe täitsa siruli võttis 😀 Tundub igatahes mingi kangem kraam olevat, sest happe joomise tunne kurgus (mandleid mul pole), palavik, nohu ja õudne ärritusköha ning nende tagajärjel tekkinud pulseeriv peavalu, on üpris üllatuslik kokteil minu jaoks Mul ei tule ju kunagi palavikku! Või no... tuleb... siis, kui ma juba ühe jalaga hauas olen. 😀  Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks, võttis see nõme viirus ka mu hääle. Jah, hetkel suudan ma lühikesi lauseid õhkõrnal häälel juba kuudavale tuua, aga ka see on häälepaeltele kurnav ja kahjuks ei saa ma siiani öelda, et see häälevärk mul päev-päevalt kuidagi paremaks läheks. Ilmselt tuleb siis lihtsalt läbi põdeda. Või vaikima õppida... 😛 Aga mis ma siis ikka vingun. Eee.. samas... kirja teel on vingumine ikka uskumatult lihtne... 😀

Läheks nüüd hoopis nende väikeste rõõmude juurde...
Suve lõpus avastasin oma lillepeenrast mõned isetekkelised tomatitaimed. Mõtlesin, et ehk sai sinna kohta kevadel tomatite külvamisel kasutatud muld visatud. No, kust nad muidu ilmusid eks? Igatahes... oli üks taim nii matsakas, et patt oleks olnud teda välja külmetama jätta - esimesed õienupudki värskelt lahti - niisiis sai too iludus suure potiga tuppa tassitud.

21. september

Pildil on taime alumised lehed juba eemaldatud, tegelikult oli seda lopsakust veelgi rohkem.
Ja nii ma siis tasapisi ootasin, et kas ja mis üldse sealt lõpuks välja tuleb. 🍅🍅🍅 Aga vaat kollaseid tomateid ma küll oodata ei osanud. 😀 Selliseid ma kevadel ju ei külvanud.

1. november

Asjas aitas selgust saada hoopis mu vanem poeg, kes rääkis midagi ühest isetekkelisest tomatipõllust. Ahaa... mõtlema hakates meenus tõesti, et kevadel sai selle koha peale peenrasse vist kempsukasti sisu tühjendataud 😀 Ja eelmise aasta suvel me tõesti õgisime kollaseid tomateid. 😜 Et seekord siis sedasi... Muuseas, need tomatid pole üldse kehva maitsega, sellised väiksemad ja õhema koore ja hapukama maitsega. Nämm... 😎

Ja veel. Ma ei mäleta palju ma siin blogis oma sidrunipuust olen rääkinud, aga juba kevadel avastasin, et olen mingi uue ostetud taimega villtäi koju tassinud. Aga kuna puul olid juba esimesed sidrunid küljes, siis ei tulnud mingi mürgiga pritsimine enam kõne alla.

4. aprill

Käisin iga päev lihtsalt puu kriitilise pilgu ja nobedate näppudega üle. Kui sidrunid valmis said, siis hakkasin uurima, et kust vajalikku tõrjevahendit saada ja... ega sedasi ausalt ja otse poleks saanudki. Oleks saanud viisil, et ma tunnen kedagi, kes tunneb kedagi, kellel on vajalikule vahendile juurdepääs. Ja hind oleks jäänud u poolesaja euro kanti. Otsustasin, et mu kaheksa eurone sidrunipuu siiski pole sellist priiskamist väärt. Proovisin veel koduseid vahendeid ja plaanisin oma puu talveks õue surema jätta. Aga sügisel pärast öökülmi läks süda ikkagi haledaks. Ega ma mingi selline ei ole! Ja kuna villtäist polnud tol hetkel haisugi, siis tassisin puu tuppa tagasi. Kööki, kus teisi toataimi pole. Ära jõuab ju alati visata! Nojah... villtäi otsustas siiski tagasi tulla, aga... puul on kümnete kaupa õiepungi peal (u 60), mis nüüd järjest avanema hakkavad. Korras värk! Proovi sellist siis prügikasti saata.

23. november

Ma pean nüüd natuke mõtlema selle asja peale...

Ja nüüd väikesed kanapidaja rõõmud. Kui sa võtad omale neli pisikest määramata sooga segaverelist sulepalli, siis hoiad sa kõvasti pöialt, et kõik nad kuked ei oleks. Samas on nende kasvamise jälgimine hästi põnev, sest tulemus pole teada. Mul läks täitsa hästi - kanu oli tervelt kolm ja täitsa huvitavad linnud kasvasid (kaks sulisjalgset ja üks lahe habemega naisterahvas). Ja mingi ime läbi õnnestus juhuslikult kõik neli ka ühele pildile saada 😎 

Ja küll mul oli hea meel, kui ma oktoobri keskel pesast pisikese kreemvalge muna leidsin - minu kallis Träpsu oli munema hakanud :) Siiani olid kõik minu kanad munenud pruune mune, seega kreemvalge muna oli väga meeldiv üllatus.
Eile leidsin ma pesast aga sellise asja :)

Hi-hii! :) Ja võrdlus tavalise M suuruse pruuni kanamunaga. Roheline ruulib! 💚

See pisike valge on Träpsu oma. Tema ise on teistest kanadest pisem ja munad on tal samuti pisid :)

Täna ajasin ma oma kere ikkagi õue tööd tegema. Keegi pidi ju viinapuu tagasi lõikama ja aiamaale ühe korraliku suure augu kaevama (mitte enda jaoks!), sest ma plaanin sinna auku talve jooksul kompostimiseks sobivat materjali ladustama hakata (kevadel ajan selle augu kinni ja teen peenra peale). Ja no nipet-näpet vajas veel tegemist. Kaua ma seal õues ei mütanud (ma olen kiire!), aga tuppa tules ei tahtnud enam piuksugi suust tulla :D Õnneks õhtuks oli mu rohkelt õhku sisaldav hääl tagasi :)

Ja üldse... ootan ma juba jõuluaega. No et olekski ainult tubased tööd ja tegemised. Ja võib-olla oleks mul isegi hääl.
Põletaks küünlaid, küpsetaks piparkooke, keedaks glögi ning...  elu oleks ilus.
Ja rahulik...
Ja päkapikud käiksid...  
Mul tavaliselt ikka käivad, proovigu nad nüüd see aasta mitte tulla. Mida ma muidu üldse siin rabelen 😂

Otsi kohta, kus sa saad ehk... milleks mulle kõik see?

Ilmselt ei ole ma ainuke, kes end sügiseti maa põhja kirub, et... mille pagana pärast su oli vaja omale nii palju igasugu kraami kokku ahnitseda!?  Ahh??? MIS SUL VIGA ON? 
Mnjaa... kohe häbi hakkab enda pärast. Natukene. Aga igal sügisel kõnnin ma oma notsikutega mööda aeda ja otsin (viimset) kohta, kuhu... miskit veel maha torgata. Piiisikest vaba pleissi, kuhu uus elanik sokutada. Või kaks. Vähemalt ajutiseltki! 😀 Aga miks ma siin aias üldse neid herneid pean kasvatama? Vaata, kui palju need ruumi raiskavad. Võivad vabalt põllul kasvada ka ju. Hi-hii, ja nagu naksti hernepeenra jagu vaba ruumi tuustidele juures.😜
See aasta õnneks lahenes mul (üle mitme aasta) küll kuidagi leebemalt see probleem. Kuna mul oli väike peenralaiendus taimestada + kivila laiendusega tekkinud vaba ruum. Aga ikkagi... iga sügis kirun ma ennast maa põhja, kui nendele viimastele kodututele tuustidele oma pleissi otsin. Kuhu panna, kuhu panna? Tahaks ju kohe õige koha peale. Aga kõik "õiged" kohad on ju juba hõivatud või siis... pole seda õiget kohta veel üldse olemaski. Eee... tuleb... kunagi... 😀 Aga kui kohta pole, siis... mida see pagana tuust siin üldse teeb???
Ja nendel hetkedel mõtlen ma küll, et... milleks mulle kõik see? No ausalt! Milleks? Igal sügisel üks ja see sama. No siis veel see vastik taimevarte koristamine. Ja kuuseokstega jahmerdamine. Ausalt... mis mul viga on???
Ja siis ma muidugi luban endale, et järgmine aasta olen ma NORMAALNE inimene. Ja isegi usun seda natuke...
No ja siis... satun ma arvutis oma aiapiltide peale...


...ja...

... ila hakkab suu nurgast tilkuma. 😃 Izzand, kuidas mul seda ikka vaja on! 💚

Kõiki neid värve ja lõhnu...

... ning pisikesi armsaid detaile. 😍

Oeh...

Mulle tundub, et ma hakkan järjest paremini alkohoolikuid mõistma - neil lihtsalt on vaja juua ja kõik! Mul lihtsalt on vaja neid tuuste ja kõik!
Alkohol on abiks murede unustamisel! Sama siin - aed aitab unustada. Kasvõi hetkeks.
Alkohol on tore ajaviide! Nooo... aias aeg lausa lendab ju. 😀
Alkohoolikul isutab. Hirmsasti kohe! Eee... pole mul siin paremat miskit. Keel suunurgast ripakil vahin talv otsa isuäratavaid taimepilte ja kevadeks on asi juba päris hull. Teate küll ju, kuidas aiainimesed juba jaanuaris kuskil peenraserval murelikult silmi kissitavad, et ei tea küll, kuidas need tuustid seal ilma minuta hakkama saavad? Äkki peaks nad ikka tuppa kolima? Ja mõni murrab esimeste kevadilmade tulles, kaasikildude klirinal sisse oma kasvuhoonesse, et lihtsalt mulla lõhna tunda. Eee... ma mõtlesin, et äkki seal on rohida vaja....
Jah, alkohoolik ei saa ima napsuta elada! Ja mina ei saa ilma tuustideta. Või no... muidugi saan! Lihtsalt... mis elu see oleks??? 😂
Õnneks on aedlemine vähem tervist kahustav tegevus, kui pidev napsutamine. Vist. 😀 Ma vähemalt kinnitan endale, et on. Aga aedlemise kasuks räägib kindlasti see, selle tegevusega saame me ise paremaks ja tihtipeale läbi selle saab paremaks ka maailm meie ümber. Vaat nii! 😛

Ja siis mulle meenub, miks ma ühel jaanuarikuu päeval selle blogiga üldse algust tegin. Et jagada siirast rõõmu. Et ise õppida.  Ja mis kõige olulisem... et läbi positiivse võimendamise ise mõistuse juures püsida. No ei olnud lihtne aeg elus. Ei ole ka hetkel.
Nii et mul on seda aeda ikkagi vaja, kohe väga on...