Tere talv ja... natuke huumorit ka

Kõigepealt jagan ma heameelt lume ja talve saabumise üle.

29.11.2018 hommik

Ma pole küll suurem asi talveinimene, aga hetkel ma kohe üldse ei kurda. Lund on meeldivas koguses (kogu maa ja ilm on lumega kaetud), samas lumelabidat pole pidanud veel kätte haarama. Jess! Ja külma on. Ka meeldivalt! Ühel hommikul lasteaiast koju sõites langes külavahel temperatuur kiiresti üheksalt neljateistkümnele külmakraadile. Hakkasin juba muretsema, et kui nii edasi läheb, siis kodus näitab termomeeter -30. Vedas - ainult -12 näitas! Aga milline päiksetõus! Õujee, selliste hetkede nimel tasub elada. 😍

Ja nüüd selle huumori juurde. Kurda veel, et elu on raske ja muresid palju. Häh! Elu ise hoolitseb, et miskit napakat juhtuks.
Viimasel ajal on mu nutikaga selline lugu, et kui see laeb, siis ei saa ma teda kasutada. Sest ta on siis lollakas! (Sorry, ma ei saa "see" öelda ta kohta!) Ja kui ta parasjagu lollakas on, siis teeb ta... asju. Niisiis olen ma vahest huviga jälginud, kuidas ta FB-s käib, Waze avab (asukoha lülitab muidugi ka sisse :D) või mingeid seadeid või kella näpib. Täitsa segane! Ja minul on võimatu see aeg seal mingeid asju ajada, sest ekraani peal avavad ja sulgevad end jumal teab, mis programmid. Teismeline seletas mulle, et see on seotud kuidagi (staatilise?) elektri tekkimisega laadimise aeg. Et laadimise ava ja ekraani... eee... mis iganes asi... on hästi lähestikku Olgu kuidas on, ma pole sellest probleemist end väga häirida lasknud ja laadimise aeg telefoni lihtsalt ei näpi - vabalt saan hakkama!. Aga vaat eile astus mu nutikas suure sammu edasi. Ütleks, et lausa järgmisele levelile! 😀
Igatahes...
... olin ma Väikemehe magama pannud ja ajasin mingeid omi asju maja peal, kui teisest toast hakkas kostma mingi imelik hääl. Selline hääl nagu telefon oleks hääletu, aga ikkagi heliseks... häälega. Vääga veider! Kuna kartsin, et see plärin võib mu lapse äratada, siis haarasin kiiruga laadiva telefoni ja viisin selle teise maja otsa, et uurida miks ta sellist imelikku häält teeb. Vahtisin oma telefoni ekraani avalehte ja... midagi oli seal totaalselt valesti (lisaks sellele, et aku oli laadimise asemel hoopis tühjemaks saanud ja telefon ähvardas üldse kohe pildi kotti visata). Ja siis... hakkas mu telefon minuga rääkima! Ilusa õrna naisterahva häälega. Viisakalt. Mitte nii, nagu mina oma telefoniga tavaliselt räägin (Sa krdi lollakas! Mis sul viga on???), vaid hästi kenasti. Juudas, kuhu me jõudnud oleme - telefon arendab minuga vestlust. Aga ma ei taha temaga vestelda. Ega külmkapi. Ega pesumasina. Ega triikrauaga. Ma tahan lihtsalt tagasi vannituppa, kus ma endale parasjagu mingit nägu üritasin pähe joonistada, sest kõik need jamad ja haigused on mu näkku ikkagi jälje jätnud, aga mul on vaja õhtul ühele üritusele minna ja sellistes kohtades kehtib vaikiv kokkulepe, et inimesed näevad ikkagi inimese moodi välja. 😛
Ühel hetkel saan kuidagi aru, et õnneks mu telefon ikkagi ei räägi minuga. Hoopis mingi naisterahvas räägib. Eee... a kust tema tuli???  Kuskilt ilmub minu ajusse teave, et see ei olegi lihtsalt anonüümne naisterahvas, vaid Aidi Vallik hoopis. 😂 Üritan ta monoloogi sekkuda, aga mingil põhjusel ei tule sõnagi suust. Maigutan suud nagu kuival kala.
Ma ei tea, kuidas see kõik juhtus ja viimases hädas mõtlen, et panen selle kõne lihtsalt kinni (nagunii saab kohe aku tühjaks!), aga kõnelogi avades, ei näita telefon, et mu ühtegi kõne üldse pooleli oleks. Suurepärane! 
Õnneks lõpetab Aidi selle kõne ise. Minul meenub, et on olemas võimalus ka Messengeri kaudu inimestele helistada. Kuna ma ise pole seda võimalust kasutanud, siis ei torganud see mulle ka kohe pähe (ok, ühe korra kogemata ikkagi helistasin, aga ma pole siiani kindel, et mu telefon mulle jälle mingit vimpkat ei visanud). Oma suureks õuduseks saan ma Messengerist teada, et meil Aidiga lõppes just... videokõne. 😂 Eee... mis-mis??? Hellitan südames lootust, et kui mina teda ei näinud, siis ÄKKI ei näinud tema mind ka ja ehk ei olnud üldse mina see, kes helistas, aga üks väike nooleke seal Messengeris jääb mu hinge siiski kriipima.
Kirjutan Aidile. Umbes midagi sellist, et...

Tere, Aidi!
Palun ütle, et ma just ei helistanud sulle.
Või kui ma helistasin, siis ma tegelikult ikkagi ei helistanud. 
Või no... MINA ei helistanud! Minu telefon helistas.
St, et minu telefon küll helistas, aga mina tea sellest midagi.
Mina olin üldse teises toas ripsmeid värvimas, kui see kõik juhtus. 😀

Hästi tehtud, Mairoos, täitsa normaalne jutt ju! 😀
Või no... teismeline ütleks selle peale, et ma kõlan... kahtlaselt 😀

Nojah, tegelikult hakkas mu telefonil minust ilmselt lihtsalt kahju ja ta arvas, et ma võiksin Aidiga natuke aiajutte puhuda (tuju läheks paremaks ja...) Aga ma, va loll, ei osanud juhust kasutada. Ma ju põline maakas - selline aeglase mõtlemisega ja kohanemiseks aega vajav isend 😜
Ja teisipidi... on mul väga hea meel, et mu telefon otsustas omaalgatuslikult ainult Aidile helistada ja mitte nt päästeteenistusse. Mõelda vaid, kui mul mängiks selle kõne toimumise aeg nt telekas taustaks (meil tegelikult kunagi ei mängi). Ja sealt tuleks juhuslikult Simpsonite multikas. No see koht, kus pereisa taaskord hingestatult oma poega kägistab. Ja keegi ei räägi telefoni... ainult röökimine kostab.
Huvitav, kui kaua aega läheks, kui me maja erivarustuses meestega ümber piirataks ja mul käed kukla peal majast väljuda palutaks. 😂

Ega mul muud üle jäänudki, kui telefon laadimise ajaks üldse välja lülitada - jumal teab, kuhu ja kellele ta jälle helistab muidu. 😀 Ahjaa, ekraani taustapilt ja kell olid ka telefonis teiseks muutunud, sellepärast mulle tunduski alguses, et midagi on täiesti valesti. 😀
Teismeline soovitas telefonile klahvilukk peale panna - nii tark see telefon ju ikka pole, et see lahti muukida. Vist. 😀 Ja üldse arvas ta, et nüüd oleks paras hetk jõuluvanale kirjutada. 😜
Aga miks ma sellest siin üldse räägin? Ma tahtsin lihtsalt öelda, et kui teile teinekord tundub, et ma kuidagi imelikult käitun, siis... see ei ole üldse mina - see on mu telefon. Või kui ma mingi sapise kommentaari kuskile kirjutan, siis see ei ole samuti mina - telefon teeb lihtsalt nalja! Mina olen üldse teises toas mukki tegemas, kui kõik need asjad juhtuvad. Vot nii! 😛