Suured mured ja väikesed rõõmud

Oma suurtest muredest (kes teavad, need teavad) ma siin loomulikult kirjutama ei hakka, see pole see blogi. See fakt sai tuima kalanäoga pealkirja hoopis selleks kirja pandud, et võimalikult ausalt edasi anda väikeste rõõmude leidmise vajalikkust.

Alustama pean aga ikkagi sellest, et kõikidele jamadele lisaks jäin ma veel haigeks ka. :( Väkk!  Ma südamest jälestan haige olemist. Ja üldiselt need nõmedad viirushaigused mind väga ei puuduta, aga ilmselt mõjutab kogu toimuv ka mu immuunsust, nii et... kohe täitsa siruli võttis 😀 Tundub igatahes mingi kangem kraam olevat, sest happe joomise tunne kurgus (mandleid mul pole), palavik, nohu ja õudne ärritusköha ning nende tagajärjel tekkinud pulseeriv peavalu, on üpris üllatuslik kokteil minu jaoks Mul ei tule ju kunagi palavikku! Või no... tuleb... siis, kui ma juba ühe jalaga hauas olen. 😀  Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks, võttis see nõme viirus ka mu hääle. Jah, hetkel suudan ma lühikesi lauseid õhkõrnal häälel juba kuudavale tuua, aga ka see on häälepaeltele kurnav ja kahjuks ei saa ma siiani öelda, et see häälevärk mul päev-päevalt kuidagi paremaks läheks. Ilmselt tuleb siis lihtsalt läbi põdeda. Või vaikima õppida... 😛 Aga mis ma siis ikka vingun. Eee.. samas... kirja teel on vingumine ikka uskumatult lihtne... 😀

Läheks nüüd hoopis nende väikeste rõõmude juurde...
Suve lõpus avastasin oma lillepeenrast mõned isetekkelised tomatitaimed. Mõtlesin, et ehk sai sinna kohta kevadel tomatite külvamisel kasutatud muld visatud. No, kust nad muidu ilmusid eks? Igatahes... oli üks taim nii matsakas, et patt oleks olnud teda välja külmetama jätta - esimesed õienupudki värskelt lahti - niisiis sai too iludus suure potiga tuppa tassitud.

21. september

Pildil on taime alumised lehed juba eemaldatud, tegelikult oli seda lopsakust veelgi rohkem.
Ja nii ma siis tasapisi ootasin, et kas ja mis üldse sealt lõpuks välja tuleb. 🍅🍅🍅 Aga vaat kollaseid tomateid ma küll oodata ei osanud. 😀 Selliseid ma kevadel ju ei külvanud.

1. november

Asjas aitas selgust saada hoopis mu vanem poeg, kes rääkis midagi ühest isetekkelisest tomatipõllust. Ahaa... mõtlema hakates meenus tõesti, et kevadel sai selle koha peale peenrasse vist kempsukasti sisu tühjendataud 😀 Ja eelmise aasta suvel me tõesti õgisime kollaseid tomateid. 😜 Et seekord siis sedasi... Muuseas, need tomatid pole üldse kehva maitsega, sellised väiksemad ja õhema koore ja hapukama maitsega. Nämm... 😎

Ja veel. Ma ei mäleta palju ma siin blogis oma sidrunipuust olen rääkinud, aga juba kevadel avastasin, et olen mingi uue ostetud taimega villtäi koju tassinud. Aga kuna puul olid juba esimesed sidrunid küljes, siis ei tulnud mingi mürgiga pritsimine enam kõne alla.

4. aprill

Käisin iga päev lihtsalt puu kriitilise pilgu ja nobedate näppudega üle. Kui sidrunid valmis said, siis hakkasin uurima, et kust vajalikku tõrjevahendit saada ja... ega sedasi ausalt ja otse poleks saanudki. Oleks saanud viisil, et ma tunnen kedagi, kes tunneb kedagi, kellel on vajalikule vahendile juurdepääs. Ja hind oleks jäänud u poolesaja euro kanti. Otsustasin, et mu kaheksa eurone sidrunipuu siiski pole sellist priiskamist väärt. Proovisin veel koduseid vahendeid ja plaanisin oma puu talveks õue surema jätta. Aga sügisel pärast öökülmi läks süda ikkagi haledaks. Ega ma mingi selline ei ole! Ja kuna villtäist polnud tol hetkel haisugi, siis tassisin puu tuppa tagasi. Kööki, kus teisi toataimi pole. Ära jõuab ju alati visata! Nojah... villtäi otsustas siiski tagasi tulla, aga... puul on kümnete kaupa õiepungi peal (u 60), mis nüüd järjest avanema hakkavad. Korras värk! Proovi sellist siis prügikasti saata.

23. november

Ma pean nüüd natuke mõtlema selle asja peale...

Ja nüüd väikesed kanapidaja rõõmud. Kui sa võtad omale neli pisikest määramata sooga segaverelist sulepalli, siis hoiad sa kõvasti pöialt, et kõik nad kuked ei oleks. Samas on nende kasvamise jälgimine hästi põnev, sest tulemus pole teada. Mul läks täitsa hästi - kanu oli tervelt kolm ja täitsa huvitavad linnud kasvasid (kaks sulisjalgset ja üks lahe habemega naisterahvas). Ja mingi ime läbi õnnestus juhuslikult kõik neli ka ühele pildile saada 😎 

Ja küll mul oli hea meel, kui ma oktoobri keskel pesast pisikese kreemvalge muna leidsin - minu kallis Träpsu oli munema hakanud :) Siiani olid kõik minu kanad munenud pruune mune, seega kreemvalge muna oli väga meeldiv üllatus.
Eile leidsin ma pesast aga sellise asja :)

Hi-hii! :) Ja võrdlus tavalise M suuruse pruuni kanamunaga. Roheline ruulib! 💚

See pisike valge on Träpsu oma. Tema ise on teistest kanadest pisem ja munad on tal samuti pisid :)

Täna ajasin ma oma kere ikkagi õue tööd tegema. Keegi pidi ju viinapuu tagasi lõikama ja aiamaale ühe korraliku suure augu kaevama (mitte enda jaoks!), sest ma plaanin sinna auku talve jooksul kompostimiseks sobivat materjali ladustama hakata (kevadel ajan selle augu kinni ja teen peenra peale). Ja no nipet-näpet vajas veel tegemist. Kaua ma seal õues ei mütanud (ma olen kiire!), aga tuppa tules ei tahtnud enam piuksugi suust tulla :D Õnneks õhtuks oli mu rohkelt õhku sisaldav hääl tagasi :)

Ja üldse... ootan ma juba jõuluaega. No et olekski ainult tubased tööd ja tegemised. Ja võib-olla oleks mul isegi hääl.
Põletaks küünlaid, küpsetaks piparkooke, keedaks glögi ning...  elu oleks ilus.
Ja rahulik...
Ja päkapikud käiksid...  
Mul tavaliselt ikka käivad, proovigu nad nüüd see aasta mitte tulla. Mida ma muidu üldse siin rabelen 😂