Kop-kop ehk... kes see luusib aias?

Hääd uut! Ja ilusat päristalve. Soovitavalt lühikest! Ja sooja 😛
Kuna ma mingi talveinimene tõesti pole, siis tuleb mul teadlikult leida ja nautida neid ilusaid elamusi, mida talv mulle pakkuda suudab: esimene lumi; jõuluaeg; inimtekkelise päritoluga talvevalgus (mõned nimetavad seda nähtust jõulutuledeks); muinasjutuliselt lumised metsad ja puud; talvine päiksevalgus ning loojang; võimalus lume pealt erinevaid loomade jälgi uurida jne.

Talvega kaasnevatest negatiivsetest asjadest me täna ei räägi - ainult positiivsed, eks!
Ja kui see lumi juba kord maas on, ja rõõmu sellest tunda tuleb, siis häda pärast kõlbab isegi autoga nelja ratta peal libisemise harjutamine (suure häda korral piisab ka sellest, kui ainult taguots libisema lasta). Ja üldse pole ma kaua aega (autoga) sõõrikuid teinud... Ei tea, kas oskangi enam...
Aga meesperele ma seda muidugi ei ütle, sest muidu nad arvavad, et ma olen nendega äkki kuidagi suguluses või nii... 😛

Veel üks asi, mida ma talviti ikka teen, on lindude toitmine. Ja ma ei räägi praegu kanadest.

Ega papagoidest. 😀 Vaid aialindudest. Ja kui ma ausalt ütlen, siis ega mul täna kindlat teadmist polegi, kas või kui suurel määral see neile vajalik on. Aga ma ikkagi teen seda, sest... ma olen isekas. Ning puhtalt oma kasu peal väljas! Vaat selline inimene siis. 

Väga lahe on talviti söömas käivate lindude käitumist jälgida (ja kevade poole läheb "jutt" ka valjemaks), sest nad lihtsalt on kõik erinevad. Kui tihased on sellised vaiksemad ja sõbralikud ning käivad pigem ükshaaval söömas, siis põldvarblased on üksjagu valjemad ning saabuvad sööma tavaliselt kambakesi. Kõige nahaalsemad tegelased on muidugi rohevindid, kes saabuvad tihtipeale parvena, peksavad kõik teised linnud söögimajast minema ning ei lahku enne, kui kõik päevalilleseemned on nahka pistetud.😃
Ja mina saan muudkui positiivseid emotsioone...
Ning teadmisi muidugi ka, sest iga söögikoha lähedusse sattuv uus linnuliik tuleb ju üles pildistada ja ära määrata.

Neid pilte ma siin muidugi demonstreerima ei hakka, sest üldiselt kükitan mina talvel toas ja... linnud kükitavad õues, niisiis tuleb pildistada läbi kolme klaasi, millest välimine on puhta essune, sest linnud ise lagastavad seda klaasi ikka südamest. Kevaditi on tükk tegu, et neid välimisi klaase jälle puhtaks saada. 😀

Linde toites tekivad nendega teatavad... suhted. Teate küll, millise etteheitva näoga vahib näljane rasvatihane sind hommikul läbi aknaklaasi, kui sa oled talle kogemata unustanud õhtul süüa panna. Ja teda ei huvita, et on laupäeva hommik ja et ehk soovid sa veidi kauem voodis vedeleda. Ei -  ta toksib niikaua vastu su magamistoa akent, kuni sa oma paksu hommikumantlis kere õue vead ning tema tühja kõhu probleemiga tegelema hakkad. Ja alles siis saad sa oma hommikukohvi nautima minna.
Või millise ootusärevusega nad oma päevalilleseemneid ootavad - nagu lapsed kommipaki avamist.

Eriti meeldivad mulle põldvarblased. Esiteks on tore aasta läbi nende sädistamist kuulata, lisaks on nad küllalt julged. Meil on nende talvine lemmikkoht suur ja tihe ebajasmiini põõsas, seal seletavad nad veel hämarduma hakateski. Ja kui põõsast mööduda, siis ei põgene nad sealt üldjuhul kuhugi. Teavad juba, et olen suur ohutu elukas, kes värvulisi ei söö. Samasugused suhted on mul nendega ka suvel, kui nad kasutavad sedasama põõsast pesitsemiseks. Vaata, et lendavad või pähe istuma, kui põõsa kõrval rohimistööd teen. 😍 Vend on mul ikka aeg-ajalt imestanud, et miks mul aias sellised imelikud linnud on, kes inimest ei karda. 😀

Lindude toitmiseks kasutan ma ploomirasva ja päevalilleseemneid. Olen ka neid poes müüdavaid rasvapalle kasutanud ning linnud pole nende kohta midagi halba öelnud, aga praeguseks olen igasugused linnusöögipallid siiski puhta ploomirasva vastu vahetanud - rahakotile sõbralikum ja lisaks kindel teadmine, millest see rasv tehtud on - rasvast ikka!  :)

Viimasel ajal on meie söögikohta lisaks tihastele, põldvarblastele, puukoristajale ja väike-kirjurähnile ka emane hallpea-rähn külastama hakanud. Oi, kuidas ma olen siin ringi hiilinud, et teda pildile saada, aga hästi ettevaatlik lind on. Riputasin meelega teise pekitüki majast kaugemale, et ta siia klaaside ligi ronima ei peaks. Sealt ma ta lõpuks pildile püüdsingi ↓

Läbi nende kolme musta klaasi muidugi 😂 Aga määramiseks piisas :)
Käib ka akende taga pekitükki mekkimas, aga pikalt ennast siiski imetleda ei lase.

Selline tore aialine siis :)

Ja kevade poole lisandub toitmiskohta ju veel uusi linde. 

Ja metsa ääres võib kohata urvadega maiustavaid laanepüüsid

Härra

Proua

Mmm...kevad. Ma ei mõtle sellele, ei mõtle, ei mõtle...

Niikaua on kõik hästi, kuni musträhn end su õue sisse ei sea. Ema pere mul jagab nendega territooriumi ja... nalja ei ole. 😂

Ma ei mäleta enam, mitu puud nad lõpuks maja juurest maha pidid võtma, sest hull rähn toksis mitme suure puu sisemuse tühjaks. No nii igaks-juhuks, äkki mõni läheb ikka pesana käiku. Ela siis sellisega koos...

Ehh, otsisin arvutist veel lindude pilte ja... vaat, mis ma hoopis leidsin. No kes see, hirmus inime, paneb sellise pildi aiapiltide albumisse, ma küsin. Jessas, edasi kirjutamisest ei tule nüüd enam midagi välja - mul on seda keeksi vaja. Kohe!
Et... noh... ma siis nüüd lähen... ee... juustu ostma (rahuolevalt mõmisedes) 😋
Mmm...
... ja võib-olla proovin siis neid sõõrikuid ka kuskil teha...  😜