Valge maailm ehk sõõrikud vahukoorega. Taustaks okste ragin

Mulle tegelikult üldse ei meeldi vinguda, kiita on ikka palju toredam.
Või kui kriitikat teha, siis ikka ainult konstruktiivset, eks.
Aga hetkel ei oska ma oma mõtetega midagi konstruktiivset peale hakata. Loomulikult võiksin ma ju keset õue kenasti rääkida, et kuule sina, ahv, seal üleval, mul on seda valget värki siin juba piisavalt, nii et keera oma kraanid nüüd siva kinni. Ja ei ole vaja kogu aeg sulatada! Ja siis jälle külmetada. See jätab sinust kuidagi ebastabiilse mulje. Ja üldse... ma ei pääse sinu pärast enam kuuri alla, sest ukse ees on kõvaks külmunud lumehunnik. Meelega teed seda või??? Häbematu selline!
Aga no, kes mind kuulab - mitte keegi.

Valge maailm

Nii ma siis käitun nagu normaalne eestlane - kirun talve ning lasen lumelabidal tuhiseda. Ja püüan kuidagi väärikalt astuda lumel need 65 sammu kompostihunnikuni, iga sammuga läbi paksu lumekooriku vajudes. Tagasi tulles saab õnneks ukerdada juba omaenda jälgedes. No ei olnud meil jaksu seda pikka rada raskest sulalumest tühjaks tõsta, oli teisi prioriteetsemaid kohti ja radu.
Praegu tundub kangesti seda moodi, et ilmaennustajate lubatud pikk, külm ja lumine talv võibki tõeks osutuda. Väkk!
Sulad vahelduvad külmadega nii kiiresti, et ma ei jõua enam järge pidada. Kuna sügisel oli Väikemees vahetpidamata haige, siis jäid mul õues enamus elupuid kokku sidumata ja nüüd tuleb mul käia neid sula korral, sellest rõhuvast lumekoormast, puhtaks sopsutamas.
Aga mõne puhul pole isegi sidumisest suurt kasu olnud, raske lumi vormib ikka omatahtsi.
Näiteks sellest (sügisel kõvasti kinni seotud) ümarast elupuust sai hoopis sõõrik vahukoorega😂

Elupuu `Danica`

Kusjuures seda "sõõrikut" oli juba eelneval päeval lumest puhastatud, aga see valge kraam hoidis kuidagi eriti jonnakalt okstest kinni.

Raske lumekoorem rõhus ka teisi aiaelanikke

Ja minu suurest ümarast põõsasmaranast sai vahepeal selline laialivalgunud pussakas

Lumi, lumi, lumi...

Tollel sulapäeval pidin jalutama läbi ühe mõisapargi. Üks suuremat sorti oks oli juba murdunud raske lumekoorma all otse sõiduteele ja ka minu jalutuskäiku saatis oksaragin, sest ühe teise puu küljest tuli samuti üks oks alla. Hää, et päris pähe ei kukkunud.

Eilse sulaga tekkis katuselt alla sadanud lumest maja ette selline kuhi:

Ja see väike roheline tuust seal ees on meie jõulupuu. Koos suure metallist jalaga, mis... eee... äkki kevadeks välja sulab. 😄
Ühesõnaga... talv on ikka nii tore, nii tore, nii tore...
Muudkui kraabi ka kühvelda. 😂


Õnneks on ikka mõned helgemad hetked ka. Näiteks siis, kui nurmkanad (vana nimega põldpüüd) aeda külastavad...

...või...

Nende hetkede paistel peab oma sisemist tuld nüüd elul hoidma.
Mis meil muud ikka üle jääb.
Ja kaugel see maigi enam on...