Teisipäev, 30. aprill 2019

Kiired kevadtööd ja... mürisevad masinad

Aprill on olnud see aasta tõesti imeline, kohe ei meenugi teist sellist. Kogu see soe ja ülikiire rohenemine. Mõnus, mõnus, mõnus...




Armeenia kobarhüatsint `Helena`
Mugul-murtudsüda




Ja tõrvatilk... teate isegi - tilkagi ei anta meile taevast! 😂  Inimene pole kunagi rahul, eks!
Aga ma ei nurise, mees on traktoriga juba kaks (3 tonnist) tünnitäit kastmisvett toonud. Ja homme peaks lisanduma... paakauto. Huvitav, kas sellel paak ka toimib... 😀
Tänu ilusatele ilmadele on aias väga palju toimetmisi olnud. Nii paju, et... mitte muffigi ei mäleta enam, mis tehtud. 😀 Mõnest üksikust on siiski jäädvustus ka.




Seal ↑ oli enne mingi nõme... hunnik. No umbes 7 cm üle ettenähtu ja no... sellist asja ma ei salli. Pidin korda tegema, muidu kiusas mu tundliku natuuri ja... rikkus üldist vaadet 😛





Lehisel oli tarvis järjekordselt latv maha kaksata, sest ma ei soovi temast palgipuud kasvatada. Otse vastupidi - mida väärakam, seda parem. Loodame, et ta sai nüüd lõpuks aru, mis lootused mul tema osas on 😀

See viimane pilt on tehtud 18. aprillil ja täitsa uskumatu, mis selle põlluga vahepeal on toimunud. 😀


Nädalavahetusel sai ka tee äärsete mändide latvu jälle tagasi lõigatud. Ega niisama enam saakski, aga kuna meil oli juhuslikult jälle kopp, siis mees tõstis mind kopaga üles männi latva ning seal ma siis oma supertööriistaga naksasin neid käsivarre jämedusi ladvaoksi. Ja eks sai siis ka mujalt lõigatud kust vaja.

Ühe ladva juures pidin kohe pikemalt mõtlema, et mida ja kuidas seal üldse lõigata, sest tihedaid latvu oli mitu. Suure plaanimise ja ajude ragina saatel panin õnneks tähele puu ladva ümber lendavaid kärbseid. Ei teagi, miks neid seal nii palju koos oli. Aga mul oli enam-vähem just sealtsamast kohast lõigata vaja ja pärast üht pikemat pilku avastasin, et need kärbsed ei olegi kärbsed - need on ehtsad mesilased! Appi! Ma soovin siit seltskonnast KIIIRESTI lahkuda! Kaalusin kopast alla hüppamist, aga siis meenus mulle viimane kord, kui ma toolilt alla hüppasin ja... EMO... kaks tagurpidi varvast... kipsis jalg...  kargud... trepid... isesulguvad tapjauksed... kõik tegemata aiatööd... Oeh...
Kuni mu silme ees need mälupildid sähvisid, tegeles mu kallis abikaasa minu evakueerimisega. Järgmise männi juurde. Säh, lõika siin! Heitsin kahtlevaid pilke eelmise männi suunas ja jõllitasin eriti keskendunult toda, mida kohe lõikama pidin asuma. Skafandrit, andke mulle skafandrit! Õnneks lahenes kõik siiski rahumeelselt ja me oleme mesilastega siiani sõbrad edasi.:)

Ja üks vääga tähtis sündmus leidis meitel veel ndlv aset. Nimelt pärast meie suurt ja ennastsalgavat tööd nende mändide kallal, pidi keegi ju kogu selle lõigatud kraami ka lõkkesse vedama. No... selle töö jätsime me pere teismelisele pojale. Aga oksi oli päris palju ja päris hull oleks neid jupi kaupa lõkkesse tassida, niisiis tundus kõige mõistlikum lasta tal need suurde traktori kärusse loopida ja siis kõik korraga lõkke juurde sõidutada. Ainult et mees läks hetk enne seda kodunt minema, kui teismelisel tekkis tahtmine see töö kaelast ära saada. Ma siiski möödaminnes mainisin talle, et isa ütles, et traktor koos käruga seisab seal põllul ja... sõitku ise. Aga tema ei oskavat üksi traktoriga toimetada, sest sellel olla vähemalt 60 käiku ja tema ei tea, millist neist ta kasutama peab ja üldse - talle meeldivad autod, mitte traktorid. Vot nii!. 😂
Päris NII PALJU neid käike sel traktoril siiski pole (skeemi nende kohta muidugi ka mitte 😝). Ja eks see kivi lendas nüüd suure kaarega mehe kapsaaeda (mitte et ma ise selles kuidagi edukam oleks!), et ta pole seda traktori "värki" talle siiani selgeks õpetanud.
Aga elul on kombeks üllatada ja... teismelistel ka! Niisiis pidid mul toas kõrvad peast kukkuma, kui õues tiba aega hiljem traktor käivitus. No ei ole! Äkki on ikka vargad... 😂
Tuhisesime Väikemehega ruttu õue, et seda ilmaimet oma silmaga kaeda. No ja uskumatu, oligi meie poiss! 😮 Ema süda täitus kiiresti suure uhkustundega (Minu Poeg!) ja ootusärevusega, et kas ta selle masina liikuma ka saab (ei ole nalja asi - 60 käiku ikkagi ju!). Kogu see aeg, kui teismeline telefonis isaga rääkis ja traktoril niisama käia lasi, läks minu ootusärevus järjest suuremaks. Umbes nagu olümpiamängudel, et kas täna tuleb maailmarekord või mitte? Või no... mis olümpiamängudel? Pigem oli tegemist lausa eksistentsiaalse küsimusega. Saab pojast traktorist mees või mitte? Kas me mehega (vanade ja haigetena) sureme kodus lumevangis nälga või ei? Kas ma oma sajandal juubelil saan ikka traktori kärus ühe lõbusa külaringi teha või mitte? ON MEIL ÜLDSE MINGIT TULEVIKU LOOTUST??? 


Kui see masin lõpuks liikuma hakkas, siis sain ma kohe 10 aastat nooremaks. Kõik ei olegi hukas - veel on lootust! 
Näidata ma rohkem ei saa, aga kui arvutis ühe pildi suureks zuumisin, siis vaatas mulle sealt vastu üks tuusa näoga teismeline 😎 - no nagu ta kruiisiks parasjagu uhke Lamborghini ja mitte isa vana traktoriga. 😀
Ühesõnaga - töö sai kenasti tehtud ja meie mehega vaatame nüüd helgelt tuleviku suunas 😛 Kõik see mu sajanda juubeli värk ja...


Pildi pealt paistavad need männid millegipärast nii pisikesed, niisiis jätsin meelega elektriposti võrdluseks pildile.

Rohkem ei viitsi kirjutada ka, keegi peaks minema üldse uba ja hernest põllule külvama, aga nii neetult kuiv on on meitel. Nädala lõpu poole lubatakse vist lõpuks vihma, aga... meil on siis hoopis suuremat sorti kaevetööd plaanis ja siis küll vihma ei tahaks :(
Aga noh... ega kogu aeg saagi kõik hästi minna. 😛

4 kommentaari:

  1. Võimas! Äge poeg! Aga nende mändide otsa mina roninud ei oleks, olgu kopaga või kopata, mesilastega või ilma.
    Kuule, need esimese pildi priimulad on kõrvulukustavalt ilusad. Kas võin suvisele kokuale enda jaoks tutikese tellida?

    VastaKustuta
  2. Ega sellist ilma nagu parasjagu vaja oleks nad teha ei oska jah :) Aga traktor on ju nii ilus sinine, pole üldse paha ja mis kõige tähtsam, teie tulevik on kindel ja helge :D

    VastaKustuta
  3. Mõnus jutt! Ja ägedad tegemised ja tegelased :)

    VastaKustuta