Kiidame kevadet ning anname vihale vaba voli

Juba mitu päeva võtan hoogu, et vahepeal midagi ka siia kirja panna, aga kuidagi ei saa õuest tulema, sest lihtsalt nii mõnus on seal. Küll on tore, et kevad sellel aastal sedasi varakult tulla otsustas - üle mitme aasta olen ma oma kevadtöödega täitsa järje peal (eks Väikemees annab ka rohkem asu 😊) ja seda hoolimata sellest, et eelmise aasta aia nihutamine on palju ühekordset tööd juurde teinud. Aga nt riisumine on meie suuremas aias hoopis lihtsamaks läinud - igasuguseid vastikuid kitsaid ja aega kulutavaid nurgataguseid on vähem. Jess!
 
Ma olen siin eelnevalt juba kurtnud oma koledate aiapostide üle ja kui eelmine aasta aeda liigutatud sai, siis kaks vana puust posti jäid olude sunnil veel talveks sirelite äärde püsti. Aeda seal enam polnud, aga postid olid. Talv läbi vahtisin neid läbi veranda akna ja tundsin kuidas ma neid poste südamest jälestan. Lausa vihkan. Vihkamine on suur ja tugev tunne, mis viimastel aegadel on jälle moodi läinud - ja ega minagi ju teistest kehvem olla saa! Vihkamine tekitab tahtmist oma vastane maa pealt hävitada. Nii tundsin ka mina vastapandamatut soovi kirvega nende neetud postide kallale karata ja need maatasa teha. Et ma neid enam KUNAGI nägema ei peaks! Kannatust, kevadel tegeled selle probleemiga.
Kui maa sulanud oli, siis oli ka mu kannatus otsas, ei mallanud ma isegi meest appi oodata - nüüd ja kohe oli vaja neist postidest lahti saada.
Ühe loksutasin / kangutasin ma ise suure vaevaga maa seest välja...

Teise (raskema ja jämedama) tarvis, pidin kavalusega teismelise appi meelitama (enne külapeale ei saa, kui...).
Mitte et ma teile seda jõledust nii väga demonstreerida tahaksin, aga... ↓

Tükk aega saime ikka pusida seal. Mina venitasin otse loomulikult oma rinnalihase jälle ära - tegemise (st tõstmise) hetkel tundub kõik nagu korras, aga mõne aja möödudes läheb rinnust jube valusaks ja lõpuks ei saa kätt üldse tõsta. Õnneks oli läinud teismeline just kangi otsima, kui ma seal kägaras ägasin ja palvetasin, et tal veel HÄSTI kaua läheks. 😂 Mitte ei tahtnud talle näidata, et ma selline Äpu olen. Õnneks läkski tal kaua. Kahjuks mitte piisavalt, et ma poleks talle pidanud talle oma mõningast teovõimetust tunnistama. Teismeline sai muidugi korraliku kõhutäie naerda ja andis vanainimesele sooja soovituse teinekord enne ikka sooja ka teha. Vabandust, ei tulnud selle peale, et enne igat liigutust venitusharjutusi teha! Õnneks varsti mu teovõime taastus (sooja oli juba tehtud ju!) ja ma sain suure ühinaga jälle selle vihatud posti kallale karata. Lõpuks õnnestuski meil, posti jupi kaupa tõstes, see maa seest välja väänata. Jess - jumal olgu kiidetud!

Ooh - hoobilt läks elu kohe ilusamaks ja tuju paremaks! 😀
Sellest vanast sirelihekist sai ka üks päev osa maha saetud, ülejäänu jääb hetkel ootama, kuni uus (magesõstra)hekk kasvab (üleeelmise pildi peal on tegelikult ka uue aia asukoht (värav) näha).
Kes nüüd arvab, et me tühja tööd tegime, sest need pehkinud postid oleksid ISE nagunii varsti maa pealt murdunud, siis need eksivad. Ei oleks!
Kõva kümme aastat käiksid need postid kindlasti veel - aga ilmselt pigem 25. Ei võta neid ussi- ega püssirohi, isegi tuli ei taha neid (proovitud!). Vaat sellised vägevad aiapostid on meitel 😛 Aga nii koledad, niii koledad...
Tegelikult pean ma natuke mõtlema, sest see esimesena välja kangutatud post on täitsa nunnu. Ehk annab seda veel kuskil kasutada. Aga mitte aiapostina, eks!

Puhas kuld ju :)

Selline lugu siis nende aiapostidega.

Aga et need koledad pildid nüüd kummitama ei jääks ja inimesed öösel ikka rahulikult magada saaksid, siis lisan mõned kevadised tuustid siia otsa:

Kalju-kukehari `Angelina`

Tervitused Mildale :)

Ikkagi esimene!

Thunbergi kukerpuu õrn ilu

Kevadadoonis Adonis vernalis

 Lõokannus ehk... Tervitused Taivile :)

Forbesii kirgaslill `Pink Giant`

Savisaare eksitus :)

Punane leeder `Sutherland Gold`

Kukehari `Pinky` tulemine

Udunummi karukell, kes alles otsib õiget sordinime

Aga rohkem ei raatsi ka! Muidu läheb elu veel liiga lilleliseks ja üldse... keegi peab ju jälle aeda tööle jooksma.

Ahjaa, kes nüüd arvavad, et pärast nende hirmsate aiapostide maha murdmist on mu elu nagu üks suur rahu ja harmoonia, siis...

                                                    ... üheksa posti on veel püsti.

                                                                                                  Aga nende küljes tolkneb veel... aed.

Nii et läheb veel aega selle rahu ja harmooniaga. Kuni noor kuusehekk kasvab. 

Aga küll koidab ka nende postide viimnepäev... 😛

Ainult kannatust on vaja! Kannatust, kannatust, kannatust...