Lahkame tundeid ja... ripsutame pastinaagipuhmas tiiba

Huvitav, miks inimesed oma tuuste üldse kasvatavad? Selleks et sõbra juubelil uhkelt oma selja- ja põlvevalu üle kurta? Või selleks, et vihmaga aiatöödelt tulles, oma porise väljanägemisega naabrite lapsi hirmutada? Ah, nagunii on kasvatamatud! Või selleks, et üleaia-Jüriga millegistki rääkida oleks, sest tollele ju meeldivad kapsad. Või olid need hoopis naerid? Saialilled???


Just! Sellepärast me ju kõike seda teemegi! Või siis...?

Ma olen täitsa elus inimene, seega meeldib mulle kõik, mis mulle seda olulist tõsiasja meelde tuletab. Ja ei ole miskit lõbusamat, kui hommikukohvi nautides aknast näha, kuidas naabrimees uksest välja astudes uhkelt otse rebase kaka sisse astub ja sajatama asub. 💩 Milline suurepärane päeva algus! Mis sellest, et suurest naerust sai omale kohv kurku tõmmatud. Terve päev on kohe päästetud!

Aiaga on samamoodi. Meil on vaja neid erinevaid (positiivseid) tundeid, mida aed tekitab. Ja kui ei tekita, siis pole sul üldse seda aeda vajagi - ehita omale jõusaal või midagi! Minul on aeda vaja ja ma võtan tänulikult vastu kõik need tunded, mis mu aed mulle pakub. Isegi siis kui need mind vahest nutma ajavad või täiega välja vihastavad. Ja tundepalett on aias lai!

Peenravõpsik

Mis tunne on, kui noore õunapuu otsas on esimene õun valminud ja sa ulatad selle oma lapsele?
Või kui rahuldust pakkuv on suvel oma aiamaalt supimaterjali tuua. Maitserohelisest rääkimata. On teil kunagi õnnestunud soetada poest aedtilli, millel TEGELIKULT KA tilli maitse oleks???
Või kui südantsoojendav on avastada, et kuskil teises aias kiratsenud tuustike, tunneb end sinu juures suurepäraselt.
Või näha, et aeda ammu igatsetud taim end siin ka päriselt hästi tunneb ja järelkasvu annab.
Ee..  või avastada kenal maikuu hommikul uksest väljudes, et sinu imeilus murtudsüda `Gold Heart` on ööga tükkideks lennutatud. Ainuke vihje toimunust on rohkelt kassi karvatuuste peenras. 😂

Lamprocapnos spectabilis `Gold Heart`

Hiirte, mügride, muttide, jäneste, kitsede ja põtrade tekitatavatest toredatest emotsioonidest (ja rikkalikust tundepaletist) ei hakkagi ma kirjutamagi. Oodake vaid... kui ma teid kätte saan siis... teen teist prae! Või kasuka! Kas või topise. Midagi kindlasti!

Päriselt? Sa lihtsalt tuled ja järad mu hekikuuske???

Aga sellega aia poolt pakutav veel ei lõppe.

Naisterahvad kujutlevad nüüd, et nad liiguvad ülerahvastatud bussi vahekäigus. Ja ruumikitsikuse tõttu te pea-aegu, et liibute võõra meesterahva vastu. Ja olgu kohe öeldud, et see ei ole mitte mingi mõttetu isend, vaid täiesti atraktiivne ja hästi lõhnav isane. (Mul on siiani meeles üks mees, kes mind toidupoes oma lõhnaga hulluks ajas - ma lihtsalt hingasin teda seal kassajärjekorras sisse, endal pea otsas zumisemas 😛) Ja et õli veel tulle valada, võite kujutleda, et salaja olete te toda võõrast juba mõnda aega imetlenud. Ja nüüd... viibib ta teie personaalruumis... ja teie... liibute seal kitsas vahekäigus oma keha kumerustega tema vastu.

Aeg peatub... Olete ainult teie... ja too võõras.... kehad üksteise vastas...

Öelge nüüd, et teil mingit imelikku tunnet ei tekkinud?! 😂

No vot! Ja terve eelmise aasta pool suve oli mul täpselt sama tunne, kui ma ennast jälle läbi pastinaagi puhma pidin pressima. 😛

Pastinaak on mul aias vabapidamisel ja olid nemad kambaga end sel korral suure peenra peamagistraali lähedusse sisse seadnud. No juhtus nii, et need kõige ilusamad isendid olid just seal peatänava ääres ja ega ma siis raatsinud kevadel neid sealt välja kiskuda. No ja.. esialgu olid nad ju sellised piisikesed - ei jäänud ette ühti. Aga ets kae, poolest suvest ahistasid need põrgulised seal tänava ääres igat möödujat. Ee.. st. üldjuhul mind, sest teised ei käigi seal tavaliselt.
Iga kord, kui ma ennast jälle sealt puhmast läbi pidin pressima, hingasin enne sügavalt sisse ja tõmbasin kõhu vastu selgroogu. Ja asusin ettevaatlikult, külg ees, endale teed tegema. Kuidagi veider intiimne tunne tekkis. Ja et te oma käed paigal hoiate, ma olen ikkagi abielus naine! See viimane oli muidugi tühi lootus, sest alati pärast puhmast väljumist oli mul tunne nagu... oleks oma meest petnud! 💘  Huvitav, et metsas kuskil vaarika- või nõgesevõsas liikudes pole sellist tunnet kunagi tekkinud. 😂 Ega oma võpsikpeenart hooldades. Ainult va pastinaagi, põrgulisega!

- Naine, ae! Mis sa jälle seal pastinaagi puhmas teed?
- Aa, ei - ma niisama siin... rohin. 😛

Mnjah...
Elus juhtub asju
Isegi pastinaagi puhmas võib asju juhtuda 😂

Mingis mõttes elame me kõik ju ühesuguses maailmas. Teisipidi... näeme me seda maailma kõik erinevalt ning loome sedasi endale päris OMA maailma. Ja kui juba midagi näha ja luua siis... ikka südamega... nii et raputaks. Siis püsib meeles... elus oleme :)