Väike kooli EKSTRA. Lauake, kata end!

Futu küsis ja Futu saab oma vastused! Teised võivad muidugi ka lugeda... et kuidas nende lilledega siis ikkagi oli? Aga kõigepealt...

Armas Futu, anna mulle andeks, et ma sinu reisikirja kirjutamise väljakutses ei osale - ma lihtsalt olen palju parem, juba toimunud seikluste üleskirjutaja, kui uute seikluste väljamõtleja. Sorry! 

Esmaspäeva hommik

Kõigepealt kordan üle, et meie õppe puhul oli tegemist 2 aastat kestva tasemeõppe, mitte koolitusega!

Ja nüüd siis nende lillede juurde! :)

Räpina Aianduskoolis on floristi eriala tasemeõppijale KÕIK töö tegemiseks vajalikud materjalid kooli poolt TASUTA! (tööriistad peavad küll endal olema, aga häda korral sai ka kooli omi kasutada). Nii et üldjuhul, me mingeid lilli kaasa tassima ei pidanud, vastupidi - vahest sai lilli koolist kojugi tassitud! 😂  Räige koolivara riisumine, ma ütlen! Ja ega hästi kujuta ette ka, kuidas need kaugema kandi tüdrukud (sealt Hiiumaalt ja Haapsalust) siis nende lilledega sinna Räpinasse oleks kohale kolistanud.

Lilleseade tundides kasutatav taimmaterjal koosnes seega õpetajate poolt hulgilaost (ette)tellitud ja õuest pärit materjalist. Floristidel on kooli õppeaiandis oma nn. floristipõld, kust nad siis endale vajaminevat kraami lõigata saavad. Selle põllu eest hoolitsesid kooli aednikueriala õpilased, kelle töö viljad meie siis tuima näoga maha nüsisime (pärast vihma oli see savine põld muidugi mõnusalt pehme ja porine ja oli reaalne oht kummikutpidi kuskile kinni jääda 😛).

Lisaks olid õues meie käsutuses veel kortermajade poolne lilleaas ja kogu park (vahel lisandus eriluba mõne Palusalu eriprojekti kallale kargamiseks). Kollektsioonaia röövretked olid ametlikult keelatud. Mitteametlikult... ee... seda et... Sellest pole midagi kirjutada! 😅

Keelatud ala

Tellitud materjal jagati vastavalt tellimusele õpetajate vahel laiali, nii et igal õpetajal olid tavaliselt "oma lilled", mida me kasutada tohtisime + eelnevad jäägid + see, mis õuest toodi. Taimmaterjali hoiti (lille)külmikus, kus minu hinnangul elas ka üks üksildane... elevant. Meil ei õnnestunud teda küll kunagi näha, aga ta armastas meid oma ootamatu kurva hüüdega ehmatada. Rabanduse võis saada....

Ka kasutasid floristid igasugu pargi hooldustööde käigus tekkinud jääke (oksad jm taoline). Pargis asuv lõkkeplats ja aiandi kompostihunnik olid samuti meie ammendamatu varasalv. Ilma igasuguse naljata, kusjuures! 😂

Üks asi, mida kindlasti kiita, on see, et kuigi õuest said floristid oma tööde tarvis igasugu väärt manti, siis ega tellitud lillede pealt seal koolis ka kokku hoitud! 👍 Ja ma ei räägi siin mingitest kallitest preeriakelladest või roosidest. Ma räägin vähe huvitavamast ja eksootilisemast kraamist: lootosest, aaloe õisikutest, paradiisilinnulillest, linnupiimadest, prooteast, jatrofast, ammist, erinevatest luuderohu liikide õisikutest-marjadest, mimoosist (Acacia), bruuniast, draakonipuudest, erinevatest orhideedest, skimmiast, mugul-säraõiest (alles nüüd avastan, et meile on jälle vale nimi öelnud - see ei ole mugul-säralill!😂 ) ja veel paljust muust toredast. Ja tegelikult pole see eukalüpt ka mingi odav kraam!

Grevillea

Luuderohi

Kuna floristidel käib põhimõtteliselt kogu majandamine/asjaajamine taimede perekonnanimede järgi ja koolis tehtavate tööde puhul polnud vajadust iga taime, eraldi ära määrama hakata (iseseisvate tööde puhul küll!), siis ega me alati teadnudki, et mis nimelised tuustid meile omaenda tööst vastu vahtisid. 

Mina küll olin see, hirmus inimene, kes õpetajaid vastikute nimeküsimustega pommitas. Mul oli neist vahest täitsa kahju - selline teadmisjanuline õpilane on ju täitsa saatanast! Ma lihtsalt mõtlesin, et... kui ma juba seal olen siis... võtaks kogu raha eest! 😂 Ja no tegelikult mind ikka väga huvitasid ka need nimed (siia peaks nüüd mingi luubiga, ringi hiiliva tüübi, emotikon käima), mina oleks küll täpseid liiginimesid teada tahtnud 😂 (eks ma osad muidugi määrasin pärast ära ka). 😛

Miski leetpõõsas (Genista)

Keskmisest natuke suurema taimehuvilisena tundsin ma end, järjekordse uue lillelaadungi konteinerite sisu uurides tihtipeale, nagu väike laps kommipoes. Oot-oot, mis huvitav asi see on??? Ja see! Ja juudaz, KUI NUNNUD ROOZID ZIIN ON! 💘 Kahjuks polnud täpsete taimenimede väljaselgitamiseks (või minestusse langemiseks) aega, vaja oli kibekiirelt hoopis tööle hakata. Milline ebaõiglus!

Siiani meenutan heldimuse ja kahjutundega meie eelviimase sessi Austraaliast? saabunud imelist taimelaadungit. Seal ei olnud vist ühtegi õitsevat asja, aga jeerum, MILLISED LEHED! Ja (peaaegu) kõik jäi määramata! Ja mul pole mitte ühtegi pilti sellest laadungist. 😭

Kõige kardetumad olid esmaspäevased (ja reedesed) lilleseadetunnid, sest need lõhnasid kangesti (lille)külmiku koristamise, vaaside ja konteinereite pesu ja lillede puhastamise ja sorteerimine järgi. Fuu! 😂 Kahjuks polnud mul kunagi aega sellest mäsust ühtegi pilti teha. Meenub üks "tore" reede, kui päevastel õpilatel oli päeva lõpus mingi suurem sorteerimine ja külmiku koristamine pooleli. Ja siis helises kell. Lapsed põgenesid loomulikult kõik rõõmsalt minema (tund sai ikkagi läbi ju!). 😂 Arvake ära, kes selle poolelijäänud töö ja tekkinud läbu omast vabast ajast ära likvideerisid? 😂 Meie olime muidugi ka juba harjunud, et lilleseade tunnid ikka üle ettenähtud aja kippusid minema, sest kogu töö käigus tekkinud segadus, tuli pärast ju ka ära koristada. 

Lilli ja muid taimmaterjali kasutati üldjuhul korduvalt (ideaalis alguses üks pikkade vartega kimp, siis üks lühemate vartega kimp ja siis 1-2 seadet). Piiramatus koguses meil tellitud lilli jms loomulikult käes ei olnud. Tegid oma töö valmis, pildistasid üles ja siis läks see tavaliselt kuskile koridori või 2. korruse fuajeesse, rahvale vaadata ja hinnata (vahest võtsime tehtud töö ka kohe lahti ja tegime uue). Pärast "väljanäitust" võttis keegi (tihtipeale tegija ise) töö lahti, sorteeris materjali ja nii sai, vähemalt teoreetiliselt (olenevalt materjalist), mingit osa sellest uuesti kasutada (ülejääk läks jälle sorteeritult külmikusse, kellelegi teisele kasutada). 

Päevaste õpilaste jõululaua dekoreerimine

Probleem tekkis just nende lühikese varrega asjade säilitamisega, sest nende loogiline sorteerimine oli keeruline ja ajamahukas ning head hoiustamisnõud ka polnud - seega lendas tihtipeale see pisike pudi lihtsalt prügikasti. Ja loomulikult juhtus siis ka seda, et oma töös puudu olevate "juppide" leidmiseks tuli nendesse samadesse prügikastidesse uurimisretkele sukelduda. Ja kui oma klassi prügikastis soovitut ei leidunud, siis jalutasid tuima rahuga teise lilleseadeklassi (kus võisid parajasti hoopis mingi võõrad näod vastu vahtida) ja asusid looturikkalt (ja iseenesesmõistetava näoga, loomulikult!) sealse prügikasti sisuga tutvuma. Keegi ei vaadanud imelikult - mõisteti! 😂

Viisaka suurusega (umbes nabani) prügikast, kuhu sai kohe korralikult sukelduda 😛

Nädala teises pooles tekkis tavaliselt juba nagunii materjali nappus. Siis sai vajadusel ka mõnest väljanäitusel olevast tööst, lihtsalt varsi välja tõmmates, materjali varastada, sest parema tulemuse nimel olid kõik alatud võtted lubatud! Nii võis juhtuda, et koridoris olev "lahjavõitu töö" ei pruukinud alguses seda sugugi mitte olla,  lihtsalt... pikasõrmemehednaised olid sealt juba üle käinud. 😂 Kõiki töid polnud muidugi mõtekas lahti võtta, need elasid fuajees lihtsalt oma elu lõpuni või rändasid koos valmistajaga nädala lõpus koju. Meite Väikemees rõõmustas väga nende koolist toodud kimpude jm kraami üle. 😍 Mingeid mitteolulisi (vähesäilivaid) lilli võis samuti õpetaja käest endale kaasa küsida - võimalusel ikka lubati.

Eks see nüüd üks hirmus igav lugemine oli, aga loodetavasti sai see lillede (ja töökorralduse) asi, asjast huvitatutele, nüüd väheke selgemaks :) Teinekord jälle!