Tuleb välja, et... ma olengi imelik! Mitmes mõttes

Täna algab ametlikult kevad. Ma ei tea, kuidas kevad, aga suvi tuleb mul see aasta igatahes kuldne.

Kevad on tore. Kevad on hea. Kevad on lausa hädavajalik! Sest ilma kevadeta ei saa suvi tulla. Suvi on mu lemmikaastaaeg. Ja mai on mu kõige lemmikum kuu. Märts on aga selline... plirts-plärts. Aga väga hädavajalik, sest muidu ei saa aprill tulla! Ja ilma aprillita... saate aru küll mis. 

Kuigi minu FB on pungil täis esimeste kevadõite üle lapselikku siirast rõõmu tundvaid inimesi, siis ise ma märtsis veel mingit erilist peenrahaigust ei põe. Ega käi peenra serval esimesi õisi kokku lugemas. Külm on! Ja lumi! Külmaga mul see peenrahaigus üldse ei tööta. Alles ilma soojenedes hakkab see oma olemasolu ilmutama (ilmselt sellepärast ei istu mulle ka pildid kevade esimestest õitsejatest - kuidagi külma tunde tekitavad). 😛

Aga taimi ja aiandust vajan ma küll! Õnneks on mul veranda, kus kogu aeg midagi kasvab. 

 

Ja kui (kevade)ängistus ikka väga suureks paisub, siis mind aitab mõne ehituspoe aiandusosakond või aianduskeskus. Kohe tunnen, kuidas mingid elutähtsad patareid seal tasapisi jälle laetud saavad. Alati ei pea isegi ostma midagi, piisab vaatamisest ja nuusutamisest (täiesti mõttetu klient, ma ütlen!). Külmunud peenras olevad 3 õit ei anna mulle nagu midagi. Kolmkümmend ka mitte! Mulle on sooja õhku ja pehmet mulda vaja. Mmm...

Ilusa ilmaga saab metsas ka väga hästi oma patareisid laadida. 

Kolmest kitsest teine ↓

Rähne oli metsas sel hetkel toimetamas 4. Kaks sain pildile ka ↓

Oravat nägin samuti. Aga too oli hullult vilgas tegelane, ega tahtnud sugugi mulle poseerida. Ainuke pilt, kuhu mul tinglikult õnnestus ka orav saada. ↓ Kes leiab,see leiab. 😂

Aias saab meil siiani ainult koledaid lumehangede pilte teha - väkk! 

Ja et postitus liiga igav ja üheülbaline ei oleks, siis natuke (koroona)huumorit ka. 

Jep! Ma tean - juba see k-tähega sõna tekitab inimestes ahastust, sest kaua võib, eks!? No seda mõtlesime meiegi, et kaua võib??? Juba imelik hakkas! Kõik teised ammu selle moodsa haiguse läbi põdenud, meie üksi nagu mingid valged varesed (mõned üksikud varesed on veel jäänud!). Õnneks Väikemees halastas meile ja tõi paljukiidetudkardetud haiguse lasteaiast kenasti koju kätte. Õujee! 

Vastutustundliku inimesena hakkasin kohe korralikuks santlaagriks valmistuma:

1. Pistsin kiiruga nahka kapi otsast leitud pool tahvlit šokolaadi, sest ega haige olles sa enam süüa ei taha! Aga mingi "vana rasv" peab ju inimesel ikkagi varuks olema! 

2. Võtsin ette suurema kodukoristuse, sest haigena ilmselgelt keegi koristamisega ei tegele. Ja päris solgi surma ka ju surra ei tahaks!

3. Hävitasin ära veel pool tahvlit ühte teist šokolaadi, sest haigena pole šokolaadist kellelgi nagunii mingit rõõmu. Aga lausa uskumatu, kui palju rõõmu sellest tervena on! 😂

Edasi ma lihtsalt ootasin. Ja panin vaimu valmis. Sest kohe hakkab iiveldamise-oksendamise ralli, kurguvalu, köha, räme peavalu, silmas lõhkevad veresooned, jne, jne.

Tegelikult... minul läks nii kergelt (teistel ei pruugi!), et iga põetud nohu on tunduvalt ebameeldivam haigus (olen (ühe doosiga) vaktsineeritud). Aasta lõpus olin nt päris tuumanohus. Ja siis ma mõtlesin küll, et VOT NÜÜD hüppan rongi ette! Ainut seda rongi polnud mul tookord kuskilt võtta... 😂 Aga kui oleks olnud siis, ilmselt oleks hüpanud ka!

Aga huumor sünnib ikka igapäevastest väikestest asjadest.

Käisin 18-aastast haiget poega käega "kraadimas". Palavikku tal polnud, aga pea valutas hoolimata rohu saamisest, mispeale ta kurtis, et... eks ta siis "lihtsalt sureb" siin edasi. Mille peale armastav ema möödaminnes teatas: "Jah, see ongi selline haigus - osad surevadki ära!" 😂  Vaata, kui ilusasti ikka üks ema oma lihasele lapsele öelda võib. 😛

Puuviljakeeksi otsustasin ka küpsetada (no ei läinud söögiisu ära!). Panin õhtul kenasti kõik puuviljad brändiga likku (korra nagu veel imestasin, et seda spetsiifilist tammevaadi lõhna ei ole...) ja hommikul hakkasin rõõmsasti edasi toimetama. 

Kusjuures mul on väga tundlik lõhna- ja maitsemeel ning üks mu suurimaid hirme seoses koroonaga oli see, et need pihta saavad. Õnneks ei saanud! Kohv lõhnas ja maitses nagu kohv. Vahtramahlal oli täitsa maitse olemas ja kõigil teistel asjadel ka. 

Pistsin siis hommikul nina sinna puuviljakaussi ja... no mitte midagi ei tunne! Tõmbasin uuesti ninaga - mida pole, seda pole! Korkisin siis selle brändi pudeli lahti ja nuusutasin seda - no see ju peab ikka haisema! Noup! Siis ei jäänud mul muud üle, kui maitsta (vahemärkusena olgu öeldud, et ma kanget alkoholi (segamata) ÜLDSE ei tarbi, sest see lihtsalt maitseb niivõrd jubedalt mu meelest). Maitsesingi - maitses nagu vesi, millele on tibake alkoholi lisatud. 

Ühesõnaga - sellele asjale oli ainult üks seletus - majas elav 18-aastane nooruk! Sa kujutad ette, milline inimeseloom! Ema koogibrändile on päkad silma aetud ja siis mingi löga asemele pandud. Jube! Milles ma üldse oma puuvilju leotasin??? 

Ma ei hakanud tüli üles kiskuma - haige teine ikkagi ju. Ja nagunii ütleb mulle, et alkohol on sealt pudelist ise ära auranud. Aga kui mees koju lõunale tuli, pakkusin talle kohe lahkelt brändit. Mees (kes ka kanget alkoholi niisama ei tarbi) mõtles küll, et kas nüüd ikka niimoodi sobib... keset päeva ja... pärast vaja veel sõita. Aga naine ei jätnud jonni - ok, kui peab, siis peab! 

Kõigepealt nuusutas. Hakkas köhima ja teatas, et see asi siiski haiseb nagu päris brändi. Ei saa olla! Võta ikka üks klõmakas ka! Mees võttiski - ja tegi hirmus haput nägu. Ikka päris õige kraam olla seal pudelis! 😂

No vot - peaaegu oleks vaese lapse kaela kõik jälle ajanud. 😂

Ja huvitaval kombel ei saa ma siiani aru, et mul ühegi teise lõhna või maitsega mingi probleem oleks (isegi kohvikoorel on õige lõhn ja maitse). Ainult see pagana brändi! 😂 Pea-asi, et see jama nüüd ajas ei suurene (nohu mul ju üldse polnudki), see oleks siis küll paha lugu.

Sellised lood siis meil. Ootame "päris" aiatööde algust, et saaks juba kaevata ja istutada. Isegi riisumine kõlbab. Senikaua teen jõuludeks pärgi. Lund, ja õiget meeleolu, jagub! 😛

Kena kevade algust teilegi!