Ootame kevadet ja... pühitseme naerdes elu

Tänasega lõpeb veebruar. Jumal tänatud - talvest on ikka korralik kopp ees! Ei taha enam! Mitte minutitki! 

Käisin tegin täna väikese aiatiiru (ikka üle hangede üles-alla). Valetaksin, kui ütleksin, et kevadet kuskilt ei paista. Õhus on kevadet küll! Aga mis otseselt "paistmisesse" puutub, siis... läheb veel tibake aega. No nii umbes... pool meetrit! 😂 Saare rahvas tõmbas praegu omale ilmselt naerust kohvi kurku. 😀

Kui lagedal põllul on meitel lund keskmiselt vast mingi 25-30 cm, siis aias hoonete vahel on lugu hoopis teine. Talvega kokku tuisanud lume paksust on endiselt häbemata palju. Ja ka peenardes on tuisulund kohati lausa 60-70 cm. Ilma igasuguse liialduse või naljata kusjuures! Mõne seina ääres õnneks paistab juba musta maad ka. :)

Tamme alused kivid pistsid alles mõni päev tagasi nina lume seest välja. Väiksemad kivid on umbes 35 cm kõrgused, suuremad 50 cm-d ↓

Kivila ↓

Niisiis, meil läheb selle kevade tuleku ja kevadlilledega veel aega (esimesed, soodsal kasvukohal olevad, lumikellukesed on küll peenrast välja sulanud). Õnneks on mul veranda, kus päikese käes aiaraamatuid lugeda. Ja suuremad linnad pakuvad kevade otsimiseks-leidmiseks samuti võimalusi (mulle jäid sealt kobarhüatsindid ja lumikellukesed näppu). 

 

 

 

 

 

 

 

 

 Talikülvid sai ka tehtud, eks paista, kuidas edenevad.

Metsa ääres nägin 26. veebruaril esimesi kuklasi pesakuhila otsas ringi tolgendamas. :)

 

Ja siis sellest pühitsemise asjast...

Kuigi minul olid oma aja sisustamise osas hoopis teised mõtted (plaanisin nt nende koolilugude kirjutamisega ühele poole saada), siis elu otsustas teha miskit vägevat kübaratrikki ja austas mind hoopis võimalusega sõita ühel kenal hommikul (esimest korda elus!) kiirabiautos EMO poole ja maanduda lõpuks (massiivse verejooksu tõttu) intensiivravi osakonna (ebamugavas) voodis. Näh! Mille eest see nüüd siis oli??? 

Ega mul sellest jubedast kogemusest midagi ilusat rääkida pole (seega ei hakka aega raiskamagi), lihtsalt... olukord läks ruttu nii hirmuäratavaks, et pidin käigu pealt endale matmiskoha välja mõtlema. 😂 Sest tundus, et... seda võib PÄRISELT vaja minna. 😂 Praegu on muidugi naljakas, aga... siis ei olnud sugugi.

 Ausalt öeldes oli pärast kergem olla küll. 😂 Mõtle, matavad mind kuskile suvalisse kohta veel. Ei, ei - sihukene asi ei lähe nüüd küll mitte! 

Meite aiablogijate kambas oli sel hetkel juba korralik santlaager avatud, sest paljud olid ühe või teise tervisemurega siruli. Peamiselt küll selle esimesega. Teate küll, see k-tähega asi (mitte ajada segi kõhulahtisusega!). Ühesõnaga... kui sul on parasjagu hullult halb olla, siis on uskumatult lohutav teada, et kuskil on keegi, kellel on veel si..m. 😂 On ju?! Tunned kohe, kuidas jõudu tuleb juurde, sest kui see TEINE saab hakkama, siis saan mina ju ka! 

Ok, kui valida oleks saanud, siis ma loomulikult poleks sellel "üritusel" osalenud, aga kuna ma, olude sunnil, juba osalesin siis... niisama mütsiga lööma minna polnud ju mõtet. Mõtlesin omaette, et selle "võistluse" panen ma nüüd küll kinni! 😂

Kui ma meite kinnises grupis rõõmsasti oma haigete "kampa kuulumisest" teada andsin, siis võis jääda mulje, et mul on seal haiglas ikka üks hi-ha-haa ha-ha-haa, siis tegelikult see muidugi nii ei olnud. See oli mu senise elu kõige hullem päev ja mul polnud aimugi, kas homne üldse midagi midagi paremat toob (õnneks tõi!). Aga... rasketel hetkedel sa lihtsalt pead leidma selle humoorika vaatevinkli, sest muidu kaob pind päriselt jalge alt. 

Ja huumorit jagus! Ja pinevaid hetki. Jaburaid hetki. Ilusaid hetki. :) Ja uskumatult toredaid (abivalmis) inimesi. Aitäh neile! 💗

Nt see aeg, kui mind kiirabiautosse talutati, kiitis kiirabitädi mu ilusat aeda. Ütles, et isegi kogu selle lumekoorma alt on naha, et on ilus. Looomulikult ajas ta mulle mingit täielikku jura, aga hoolimata sellest oli see temast ikkagi nii armas. Inimesed on ilusad ja head! 💗

Mulle meenub veel hetk, kui ma laginal üle intensiivravipalati naerma purskasin, sest poeg oli mulle Messengeri vestluses kirjutanud:

"...alguses lähed haiglasse mõttega, et elama jääda, kaks päeva hiljem tahad haiglast koju, et elama jääda..."

Mina teadsin tema lugu. Ja enda lugu. Issand, kui neetult tõsi see oli! 😂

Mõni pakkus end lausa seltsiks:

Mehega aset leidnud vestlused ei kannata avaldamist, need olid kohati juba väga kange kraam. Aga kui pärast neid üle lugesin, sain jälle hea lõuatäie naerda.

Ja tegelikult... ikka uskumatult tore on (endiselt) olemas olla. :)

Nautigem siis seda. Olgem head. Olgem olemas. Üksteisele. Ja iseendale. :)
 

Ahjaa... me ei tea siiani päriselt, miks nii juhtus. Ja see lugu pole tänaseks veel oma õnnelikku lõppu leidnud (aga lootus püsib!). Imestada ega küsimusi esitada pole vaja. Kaasa tunda ka mitte. Elus juhtub asju! Ka selliseid. Täna ma igatahes naeran. Naerge teie ka. :)

Ja küll see kevad meitele ka lõpuks jõuab. Ja siis ma alles hakkan lammutama! 😛