Siis kui soe ja mõnus oli. Suvel, ma mõtlen

Niikaua kui õues möllab, tormab ja mingit jama krae vahele sajab, ning ilmataat alles mõtleb, et mis aastaaeg meil siin siis nüüd on, niikaua võib kirjutada hoopis oma suvistest asjadest. Avatud talude päevast näiteks. Nimelt saatis kosmos mulle eile sõnumi, et... nüüd oleks nagu aeg. 😜

Niisiis. Talude valik sai tehtud ikka nii, et oleks miskit nii emale ja miskit lapsele (st. Väikemehele). 

Kõigepealt põrutasime mitte kaugel asuvasse Kõrveküla Puhkekeskusesse (kuna inimestel on "mitte kaugel asuvast" väga erinev arusaam, siis igaks-juhuks ütlen, et so. ~ 20 km ). Mina polnud seal varem käinud. Ma isegi ei teadnud, et selline koht olemas on (küll olin ma sellest aiast mitmest ajakirjast eelnevalt lugenud). Netist pilte vaadates tundus igati vägev värk (koduleht siin ).

Ja tegelikult oligi vägev värk! Nii vägev värk, et pildistamiseks väga mahti ei jäänudki. Seega pildid on nagu on. 

 

 

Eks ma olen ikka igasugustes aedades käinud ja igasugust ilu näinud - seega iluga üksi mind maha ei murra. Midagi on veel vaja. Ja selle "midagi" ma sealt aiast ka leidsin. Lausa kolmel korral.

Esimesena puudutasid mind selle aia avarad vaated (tegelikult mulle hullult meeldivad igasugused salapärased metsaaiad ka). Sealne 2 ha suurune aed Sama suur, kui Palusalu aed) on rajatud inglise stiilis. Peenrad on looklevad, pikad. Ümbritsetuna metsast. Aga samal ajal on seal uskumatult palju õhku ja avatud vaateid. 

Hortensiahekk. Väidetavalt kasvab neid aias ligi 50 sorti.

Teiseks puudutas mind selle aia tiik. Tiik kõlab küll kuidagi pisendavalt ja isegi nörritavalt antud juhul, aga... igatahes tahtsin ma seda kohe iga nurga pealt vaadata. Ja siis veel natuke lähemalt vaadata. Ja siis natuke kaugemalt vaadata. Ja siis natuke tiigi kaldal Väikemehega niisama istuda ja molutada. Ja kui juba istuda ja molutada tahad, siis on kahtlemata väärt kohaga tegemist. Aga nagu öeldud, piltide tegemisele keegi rõhku ei pannud - molutamisele panime!

Ja kolmandaks! Teate, peenraid võib endale igaüks aeda teha ja polegi oluline, et kas need pärast siis teistele ka meeldivad või mitte. Aga seista justkui "keset aeda" ja olla ainult mõne sammu kaugusel päris(!) rabast - vot see oli küll sürreaalne, ja väga lummav, kogemus. Siin (ilu)aed ja kohe siinsamas... raba. Väike error tekib ajus. Midagi on siin pildil justkui valesti... 😂 Ma sellest kõige rohkem errorit tekitavast kohast vist pilti ei teinudki (error oli ju!), aga natuke metsasema taustaga ala sai siiski pildile.

Peenra taga on raba kuivenduskraav ja siis juba päris mets.

Perenaise peenrakastid olid ilusti ilupeenrasse ära peidetud.

Huvitav peenrapiirde lahendus

Siia tuleb veeel midagi...

Pole midagi imestada, et Kadaka talu on erinevatel aiakonkursitel mitu korda tunnustatud ning loomulikult erinevates aia-ajakirjades on sellest aiast ka korduvalt kirjatükke ilmunud. Kohapeal sai osta ka perenaise paljundatud püsililli ja hortensiaid. Taimemüük on talu uuem tegevussuund, siiani on tegeletud peamiselt vist siiski majutusega. Taimeaia lingi koos ilusate piltidega leiab siit.

Ja nagu ühtedele õigetele "päevadele" kohane, sai kohapeal kohvikus saiakesi mekkida, käsitööd kaasa osta või hoopis hernehirmutiste näitust kaeda. Pererahvas tundus ka täitsa sõbralik olevat. Vot selline koht siis. 💚

Edasi olin ma valinud külastamiseks ühe kodule veel lähema koha. Pidades silmas just Väikemehe suurt kiindumust igasuguse kola vastu (Maahommiku valminud saatelõiku Haikaatri talust saab vaadata al. 27 minutist).

Seal talus ma pildistasin veeel vähem. Sest Väikemees oli korralikus sõiduvees. Ta on mul ikka korralik prügikoll!

Aga põhimõtteliselt oli tegemist ühe 80 aastase memme majapidamisega (ta seal kohapeal vist küll ei elanud?), kelle pea oli täis igasugu huvitavaid ideid. Ja seal talus ta siis toimetas, kättesaadavaid materjale kasutades oma ideid ellu viies. Nagu mõni tore leiutaja mõnest lastemuinasjutust.

Tükike kodumuuseumist - 100 aastane auto (see puust)

Tore jutukas memm oli. Tervis korras. Mõistus ka. Ja uusi ideid tuli nagu varrukast. Mingit kindlat eelistust või spetsialiseerumist tal polnud. Kui vaja  - tegi peedist pesumasinale trumli! Või kalasoomustest Seidla tuuleveski. Vot selline memm! Vaata ja kadesta!

Väikemees oleks hea meelega sinna muidugi jäänudki. Mina tundsin aga lahkudes pisikest valusat torget hinges. Esiteks ei olnud neil päevil hakkajal memmel abiks ühtegi tema enda perekonna liiget (üks teise küla proua käis vahepeal abiks) ja... kuna kohalik rahvas ei pidavat memme loomingust just väga lugu pidavat, siis ei tulnud nad ka memme tegemisi kaema. Aga memm ju ootas ja lootis (no ma arvan, et äkki  KEEGI neist ikka käis).

Kolmas talu jäi pühapäevaseks päevaks. Suureoja talu ehk Lammas Ruudus (FB lehe nimi). Olin juba eelnevalt mitu korda tahtnud sinna minna, aga kuidagi ei väänanud logistiliselt välja. Seekord siis võtsime Väikemehega asja ette. 

See on Kose kandis Tallinn-Tartu mnt ääres asuv loomakasvatusega tegelev talu, kes võtab ka külalisi vastu, korraldab töötubasid jms. Ja kus on taluelu ja loomad, seal on ka palju lastega peresid. Niisiis seal talus oli keeruline teha pilti, kuhu mõni võõras nägu peale poleks peale jäänud (maa külmas ja kärss kärnas, eks!) 😂. Aga tegelikult me läksimegi ju lihtsalt niisama mõnulema.

Loomi oli päris palju, nii suuri, kui väikeseid. Ja tore sõbralik perenaine tatsas ka ringi. Lastele oli mitmeid erinevaid lahedaid tegevusi/atrktsioone. Ning Väikemees oli jälle sõiduvees...

Roostes traktor - see on iga normaalse väikese poisi unistus! 😂

Tore liumägi/ronimissein :)

Selle vägeva tranduleti ↓ ümber toimus kogu aeg selline mäsu, et raske oli väikesel tagasihoidlikul poisil end roolitaha saada, aga lõpuks siiski õnnestus. Hetk hiljem hakkas igast uksest-aknast uusi kamraade sisse valguma. 😂

Järgnev tore ehitis võimaldas nautida õunapuu poolt pakutud varju (ja ka kõrgemat vaadet) ning seejärel võis trossi küljes rippudes üle õue piiika sõidu teha (lõpp-punkt oli kenasti pehmendatud).

Teiselt poolt

Eks seal oli igasugu muud põnevat tegevust veel (miski traktori haagisega sõitutati rahvast ringi, aga selle haagise serv oli nii kõrge, et sealt poleks Väikemees üle näinud, seega selle lõbu me jätsime teistele. Kodus saab meil vajadusel ÜKSI traktori haagises loksuda! 😛)

Kuna tol päeval oli väga palav, siis mina üritasin pigem puude all varju leida. Seal leidus ka üks tore punane kanamajake, mille inspekteerimisega Väikemees pikalt tegeles. Ja kanad, kes puu otsas tukkusid (no ei saanud pildile), ja siis selline väike armas (hädavajalik 💗) krussis olemisega tegelane. No kas pole nunnu!? ↓ Selline võiks ju kodus ringi kalpsata küll!

Seal talus veetsime me Väikemehega kohe mitu tundi. Ja ega meil pärast seda enam rohkemaks jaksu polnudki (kell oli ka juba palju). Peamine oli, et Väikemees end mõnusalt tuulutada sai, sest kogu see koroonaaegne kodus passimine oli (ja on siiani) väljas käimist oluliselt vähendanud (nii võib täielikuks inimpelguriks muutuda ju! 😂). 

Kusjuures ka avatud talude nimekiri oli seekord tavapärasest tagasihoidlikum - eks nii mõnedki kardsid võimalikke piiranguid ja ei julgenud talu avamisega riskida. 

No vot, sellised need tookordsed tolgendamised meil olidki. Pilte oli vähe, panime rõhku pigem puhkamisele ja mängimisele. 😛

Kiikan aknast õue - ei, veeel ei ole kevadet tulnud! Äkki siis homme...