Sündimise lugu

Eile oli meite peres oluline päev - meie pere kõige noorim liige sai 7 aastat vanaks.

Ma ei ole sellest vist enne kirjutanud, aga ilma Väikemeheta poleks suure tõenäosusega ka seda väikest blogimisnurka siin. 

Siin on vist üks umbrohi...

Väikemehe ootamine oli ilus aeg. Tervis oli korras ja energiat kohati kahe eest. Kaks nädalat enne Väikemehe sündi istutasime mehega vihmaga kuusehekki (tema tegi labidaga augud ette, kõhuga inime siis käpuli istutas 😃). 4 päeva enne lapse tulekut, lammutasin maha meie senise väsinud olemisega kasvuhoone. Kodus ootasid tulevast ilmakodanikku ees juba 2 suurt venda.

Väikemehe sünniga muutus aga paljugi. Selles mõttes oli muidugi super hästi, et laps oli terve (ja see on kõige tähtsam ju!). Mõned murettekitavad probleemid meil küll temaga olid (nt kulus tal 3 kuud(!), et imema õppida ja see tekitas hoobilt uusi probleeme), aga suurim mure oli siiski see, et väike inimene nuttis väga palju. Kohe väga palju! Ma ei leidnud sellele lõpuks muud seletust, kui et tal olid selle maailma (ja minu osas) mingid teised ootused-lootused.  😂

Ilmselt selle lõputu nutu pärast kippus ta ka juba õpitud oskusi "unustama". Ta õppis keerama ja siis unustas selle ära. Ta õppis "emme" ja "izz" ütlema ja siis ei öelnud ta neid sõnu pea-aegu aasta, nii et ühel hetkel kartsin, et see rohke nutt pärsib juba ta normaalset arengut (kaheseks saades oskas ta öelda täpsel 2 sõna - PUU ja TEE. 

Niisiis, alates meile saabumisest täitis Väikemees mu päevad (ja ööd). Terve mu maailma. Nii et mind ennast sinna enam ei mahtunudki. Ma lihtsalt lahustusin. Temas. Või olukorras. Ja langesin kiiresti depressiooni (läks jupp aega enne, kui ma sellest muidugi ise aru sain).

Minu absoluutne tolleaegne lemmikmeem.  😂

 

See on ka täna meenutades, väga jube eluetapp (täielik respekt kõikide lapsevanemate osas - see ei ole mingi lihtne töö! 😂) Mul ei ole sellest ajast peaaegu ühegi ilusat mälestust (õnneks on mul palju nunnusid õnneliku näoga beebipilte!) ja ma tõesti soovisin iga jumala päev, et tuleks ometigi keegi... mürgisüstlaga. Tee nüüd siva see pagana süst mulle juba ära! Vähemalt sellel hetkel tundsin ma nii.

Kobestaja töötab

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Võib-olla oligi just AED see, mis mind kogu selle hullu aja üldse mõistuse juures hoidis. Igatahes, seal möödusid minu päevade ilusaimad hetked. Ja uskumatu, kui palju jõuab inime aias viie minutiga rohida! 😂

... ja joomas.

Kasemahla toomas...

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Ma ei tunne ennast oma tolleaegsetes tunnetes süüdi ega süüdista neis ka kedagi teist - vahel on nagu on - tol hetkel oli nii!

Kuna ma toitsin last pikalt rinnaga, siis ei tulnud ka mingite ravimite võtmine minu jaoks kõne alla. Ma pidin selle kõik lihtsalt üle elama, olema oma lapse jaoks olemas ja ootama kuni me koos sellest välja kasvame. Sest ma teadsin, et me kasvame! Ma ootasin ja lootsin hinge kinni pidades. Päevi. Nädalaid. Ja kuid. 

Aiaetöö on must...

... ja väsitav.

Väga väsitav!

2 aastat ootasin - siis sain esimest korda öelda, et vaat, NÜÜD hakkab küll nagu kergemaks minema! 😂 See "kohutava kahese" periood oli meitel suht kökiš-mökiš eelneva kõrval. 😂

Väikemees oli küll endiselt väga õrn ja tundliku loomuga laps (on siiani), aga vähemalt polnud tunneli lõpus paistev valgus enam läheneva rongi tuli (aitäh Pratchett´ile fantastiliselt tabava väljendi eest!

Töö vajab tegemist...

... lilled kastmist.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Ühel hetkel, kui minu päevadesse tekkis juba rohkem hingetõmbe hetki, sain ma aru, et kõigest sellest välja tulemiseks on mul vaja suunata fookus millegi positiivse peale. Korraks ma kaalusin, et kas mitte kogu see kogemus endast välja kirjutada (sest head materjali oli lihtsalt nii hullult palju käes 😂), aga mõistsin kiiresti, et see oleks lihtsalt üks lõputu mäletsemine ja loodetud kasu asemel, kurnaks ja muserdaks see mind veelgi enam. Ja sellest mulle küll mingit abi ei ole!

Niisiis keerasin ma näo uuesti oma aia suunas ja nii see Mairoosi aianurgake sündiski. See oli mulle justkui ellujäämiseks vajalik. Et salvestada ilusaid hetki. August välja ronida. Ja paraneda.

Tänaseks on Väikemehest kasvanud üks ütlemata tore, südamlik, leplik ja kannatlik poiss. Poiss, kellele meeldib üle kõige joonistamine ja vanad (katkised 😂) autod. Tundlik noormees, kes mõistab teha iroonilist nalja, aga kes vajab ka palju lähedust ja kaisutamist. Ja rasketel hetkedel lohutab nüüd tema hoopis mind, et ega elu peagi kogu aeg kerge olema! 😂 No tõesti, kes ütles, et peab, ah?  

Ma tulin sellest mustast august välja, ilma ühtegi tabletti võtmata. Jah, midagi sellest kannan ma siiani endaga kaasas. Ja jäängi kandma. Aga ma olen selle kogemuse eest siiski tänulik ega karda sellest ka rääkida. Sest see oli lihtsalt üks nõme haigus. Nüüd ma mõistan paremini. Seda. Ja elu. 

Täna ei ole mul seda blogi ammu enam, ellu jäämiseks, vaja. Aga endiselt on siin hea vahest oma aiatoimetustest kirjutada. Sest nagu üks tore aiasõber mulle kord ütles: aed - see on ju terve elu!  

Ja nii see ongi!

Hetkel on meite perepeal puhkus, mist tähendab, et...

ainult töö, töö, töö... 😂

Aga kui juba väikesed teavad, et elu ei olegi alati kerge, mis neil suurtelgi siis viriseda... 😜

Selline see sündimise lugu oli. Vaata, et pea-aegu kaks sündimise lugu. 😛 Mulle meeldivad päris elu lood. Need pole küll alati ilusad, aga vähemalt on need päris. 😛