Hästi kiired maikuised uudised, sest kohe saab see väärt kuu otsa

Puhtalt sellepärast on aega kirjutada, sest hetkel vihma sajab. Ja jumal tänatud, et sajab - väga viimasel hetkel algasid need vihmad meitel. Ja üks pudru ja kapsad saab see postitus siin täna olema!

Mai on mu lemmikkuu. Siin on kõike, mida ma armastan. Nii mahlast värskust, särtsakaid värve, kui ka rohelise erinevaid toone. On hääli ja lõhnu. On päikest ja nüüd isegi mõnusat kevadist vihma. Mmm...

9.05 esimene käo kukkumine

22.05 esimene sääsk aias

25.05 saabusid suitsupääsukesed

29.05 kuulsin esimest ööbikut (kodus. Tartu oma ei lähe arvesse!)

Mais on ka valusaid luid ja liigeseid. Tulitavaid ja ümmarguseks kulunud tallaga jalgu. Kümneid ja sadu aiatöid ja kamaluga kohustuslikke üritusi, millest osa võtta. Vahepeal tuli mul sellest kõigest juba väike masendus - mõtlesin, et koliks õige linna kõikide mugavustega korterisse. Saaks iga päev Kadriorus jalutada, ilma lillegi liigutamata kusjuures. Külastaks näituseid, kohvikuid ja muid toredaid (ja kultuurseid) kohti. Ja ei mingeid aiatöid - vot see oleks elu!

Aga siis sai ühel kenal õhtul natuke Tartus tolgendatud ja tänu vihmale on aiatöödesse ka väikesed pausid tekkinud. Ja ära sa ütle, kohe inimese tunne hakkab peale tulema. 😛

Kui kevadiste häälte juurde veelkord tagasi tulla, siis hetkel on terve aed veel titekisa täis. Kuldnokkadel on pojad. Ja neid on meil aias kohe mitu pesakonda. Sellised häälekad tegelased. Nii lapsevanemad ise, kui ka nende järeltulijad. Jooksin ühel õhtul kiiruga ühte peenrajuppi rohima, kuldnokkade pesakasti lähedusse. Valves lapsevanem istus lähedal kase otsas ja muudkui õiendas minuga. Ma siis üritasin talle viisakalt seletada, et mul on väga kahju, et ma oma tegevusega neid häirin, aga kui ma seda asja NÜÜD KOHE korda ei tee, siis pärast on mul palju rohkem tööd selle asjaga, ja selle poole tunniga, mis ma siin toimetan ta tited nälga küll ei sure. Vot nii! Selle peale kraaksatas kuldnokk löödult midagi sellist, et... näh, sellisega räägi nagu seinaga! ja lendas pessa oma tittede juurde.

Aga pildi panen hoopis õhest teisest pesakastist. ↓

Ma tean küll, et see ei ole üldse "õige " pesakast. Mõõdud kõik puhta valed ja... mingi hirmsa haisva värviga kõik veel üle võõbatud ka. Linnud ei tulegi sellisesse kasti! 

Või meie vähemalt mõtlesime nii, et ei tule. Ja tegelikult see ei olegi lindude pesakast - see on aiadekoratsioon, mille peremees naise käsul laudade ülejäägist kokku klopsis (tegelikult on mõned veel puudu). Ja hall pidi see ka kindlasti saama! Aga suur oli meie üllatus, kui kevadel kõige käidavamas (väravakellaga) kohas kuldnokad selle pesakasti hõivasid. Nad ilmselt polnud sellest midagi kuulnud, et värvitud pesakastis linnud ei pesitse. Ma üritasin neile vahepeal küll meelde tuletada, et SEE EI OLE PESAKAST, SEE ON DEKORATSIOON, aga kui ühel hetkel sealt dekoratsioonist miski kisakoori moodi asja kostuma hakkas, siis ma loobusin. Ja ärge öelge, et teid pole hoiatatud!

Linnud on üldse toredad tegelased. Vahel ajavad lausa nutma. Mõnikord suurest meeleliigutusest, sest ma päriselt ka ei kujuta oma elu ilma nendeta ette. Aga teinekord hoopis korda saadetud ahvitempude pärast. Kõik tembud õnneks siiski nutma ei aja.

Pilt ise pole kõige parem, aga ehk saate ikka aru, et millest ma räägin.

Kuna meie aias on tulpe palju, siis need sellised tembud ma annan neile andeks. Pole hullu! Ikka juhtub.

Küll aga ajab mind päriselt ahastusse meite lindude pihlakalembus (näpuga ei julge ühegi konkreetse linnu peale näidata). Nimelt on kellegil neist jube komme murda parimas kasvuhoos noori pihlakavõrseid. Nii umbes 4-5 cm pealt. Ja kui sel ajal see võrse sealt ära murda, siis... ongi selleks aastaks üldiselt kõik. Kogu juurdekasv! Ja noorel puul murtakse meil ikka kohe KÕIK võrsed. Suvega võiks pihlaks 30 cm küll pikkust visata. Heal aastal rohkemgi. Aga minul oleks nagu mingid kääbussordid, mis aastaga ainult 5 cm kasvavad. Ja nii juba mitu aastat. Mõelge, et mis see 10 aasta perspektiivis teeb. Masendav! Mul jõuab enne 80. juubel kätte, kui et mu hilispihlaks `Dodong` mul üle pea kasvab. Ja `Fastigiatal` on ka väga raske fastigiata olla, kui ta iga aasta vägeva tasasilõikuse osaliseks saab. Lihtsalt ma-sen-dav! 😭

Niisiis ma otsustasin, et lihtsaks ma nendele ahvidele seda sigatsemist see aasta ei tee. Las näevad kah vaeva!

Jep - näeb ropp välja küll! Aga kui vähemalt NEED võrsed murdmata jäävad, siis on asi minu silmis ennast täielikult õigustanud. Ja et te ikka kindlasti öösel õudusunenägusid näeksite, siis panen teise ilupildi veel. 😛 Keegi pole öelnud, et elu peab ilus olema, eks! Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi peab ju ikkagi saama. 😂

Ok. Ma panen ikka mõned ilusamad pildid ka. No nagu lepituseks või nii...

 

Pilla-palla-pillerkaar

Ja suur aitäh Tiile, kes mulle jänku nahka läinud kevadise seaherne asemele lahkesti uue suure taime tõi. On ikka ilus küll!

Siia pole veel üldse rohima jõudnud

Meite Veiniõunal on see aasta esimesed õied. Pael on oksa painutamise jaoks. Veinivalmistajast vennaraas ei jõua ilmselt ära oodata, millal esimene suurem veiniõunauputus kätte jõuab. 😂

Pirnipuu hakkab juba lõpetama. Pildi peal ei saa ehk nii hästi aru, aga mul oli kogu aeg oma Pepit vaadates tunne, et ma olen seda asja juba kuskil näinud. Ja olengi. Linnas. Hesburgeri märk ju! 😂

Hiline lõokannus

Vahtralumi

Hoolimata kõigest on kevadel maal ikkagi imeilus. Ja siin on mõningaid vabadusi, mida linnas ei ole. Näiteks võib rahuliku südamega jalutada üle õue, käsi küünarnukist saati püksis. Sest mingi rajakas on sulle pükstesse pugenud ja järab sind mõnuga kintsust. Linnas oleksid pervert kohe! Aga maal... sikutad neetud satika pükstest välja ja... longid rahulikult nartsisse nuusutama - kedagi ei huvita! Tegelt... kuldnokk nagu ütles midagi... Oot-oot, kuhu sa selle rasvase satika nüüd viskasidki??? 

 

Niipalju siis seekord. Rohkem ei jõua kahjuks kuidagi, kuigi kirjutada oleks nii paljust - nii paljust. Homme algab (minu) suvi. Õujeee! Siit ma tulen!