Teisipäev, 17. mai 2022

Õnnis puhkus. Ehk jalutuskäik mööda aeda. Malmvanniga

Kui inimene midagi ei kirjuta, siis on 2 varianti:

Variant 1 - tal pole midagi kirjutada.

Variant 2 - tal pole aega kirjutada.

Minu kohta käivad praegu mõlemad variandid. Kes see ikka viitsib kribada (ja lugeda), et riisusin aeda, täitsin auke, ladusin betoonplaate, väetasin lilli ning puid-põõsaid, raiusin kände jm võsa, sidusin õunapuu oksi, tegin pihlakale viretamist jne, jne, jne...

Ja kui juba kõike seda teha, ega siis kirjutamiseks aega jäägi.

Aga nagu ma juba eelmise postituse lõpus mainisin, oli peremehel vahepeal väike puhkus (2 nädalat). Nüüd sai see õnneks läbi. Ega rohkem poleks jõudnud puhata ka.

Juba enne puhkuse algust tegin ma kallile kaasale väikese tööde nimekirja (ise ta nõudis - sai mis tahtis! 😂). No et tal puhkuse aeg igav ei hakkaks või nii... Kõiki töid ei julgenud ma sinna kirjutadagi - põgeneb teine kohe kodunt minema, aga no nii 19 asja sai paberile pandud küll. Enda õigustuseks ütlen kohe, et mitmed neist vajalikkest tegemistest olid just sellised väikesed asjad, mis ilma konkreetselt kirja panemata, jäävadki tavaliselt kuskile "õhku". Pisikesed asjad, nagu keldri ventilatsioonitorule võrgu panemine, saunas riiuli loodi ajamine või kirvele uue varre sobitamine (sest naine peksis vana puruks 😂). Samas kõiki hädapäraseid töid seal nimekirjas polnud, näiteks nagu küttepuude metsast koju toomine (millele kulusid esimese puhkusenädala kõik hommikud vähemalt lõunani). Ja üldse, ega mees mingi loll ole, et iseenesest mõistetavaid asju peaks paberile panema - neid teab ta ise ka. Ma kirjutasin talle neid asju, mida ta ei tea! 😛

Tegelikult on mai üldse üks kohutavalt kiire kuu. Peaks nagu kaevama ja istutama, aga mul on põhirõhk läinud peamiselt riisumisele (1. aprillil alustasin ja 16. mail lõpetasin) ja siis muule tulekustutamisele (tihtipeale on keeruline otsustada, et kus see kõige suurem tuli parasjagu üldse lahti on, et kas joosta põlduba külvama või mingi kolekoht veel enne muru kasvama hakkamist ära täita). Lisaks lapse sünnipäev, emadepäev, lasteaia lõpetamine jne, jne. Ilmad ei ole ka üldse aiatöid soosinud, aga sellest ma kirjutan kunagi hiljem. Kui jõuan.

Niisiis oli juba enne peremehe puhkuse algust teada, et ega puhkuse aeg puhkamiseks küll aega ei ole. Eriti mais! 

Hea sõber, perepea puhkuseplaanidest kuuldes, soovitas soojalt ikka puhkuse ajal ringi ka sõita. Et me kogu aeg ainult tööd ei teeks. Ja nii me ka tegime!

Kõigepealt käisime Rakveres lapsega koos talle sünnipäevaks kingitust otsimas. See oli väga pikk (ja üpris piinarikas) protsess, sest laps ei teadnud, mida ta üldse tahaks, sest tal on kõik juba olemas.

Siis käisin mina Rakveres taldrikuid toomas (no nii hinge peale jäid ühed sellest eelmisest poeskäigust). Teel kohtusin nelja kaitseväe kolonni ja mis iganes tähtsa inimese, seistet-kaheksat vilkuritega saateautot. Nii et ka üpris piinarikas protsess. Taldrikud õnneks on imelised 😍.

Siis käisime suures linnas ühte-teist ja kolmandat toomas (mh Juhanist elulõng `Cecile`,  roniv hortensia ja roos `Novalis` 💚). IKEA-st saime tellitud prügikasti kätte. Kodus selgus, et kaas oli puudu. Vaja ükspäev uuesti minna. 😂

Mees käis minu autoga Viljandi külje alla diagnostikas. Sellega oleks pidanud lihtsalt (ja kiiresti) minema. Ei läinud. Pidin mehele Viljandisse järgi sõitma (terve õhtu hoobilt sisustatud) 😂. Meite masin jäi sinna aga mitmeks päevaks. Ilmnes, et minu auto on sama eriline, kui ma ise (ei mõelnud seda ise välja - mees ütles nii). 😂

Kui Moostesse savikrohvi järgi sõitsime, ütles mees, et see ongi nüüd see meie "ringi sõitmine". Õnneks sadas vihma (ei läinud hea õuetööpäev raisku vähemalt 😂). Kui selle tonnise kotiga kodu poole rühkisime, siis arutasime, et huvitav, mis siis juhtuks, kui see kott sealt treileri pealt minema lendaks. Ei lennanud. Seega tuli see kodus veel kuidagi maha ka tõsta.

Pärast suuremat ajuloputust tuli mu armas trandulett Viljandist ka tagasi koju tuua.

Ilmnes, et lapsel pole midagi lõpetamisele selga panna. Tuli kahes linnas riideid otsimas käia (soovitut ikka ei saanud). Aga vähemalt oma IKEA prügikasti kaane saime kätte. 😅

Niisiis, keegi ei saa öelda, et me ringi ei sõitnud. Ausalt öeldes oleks ma palju parema meelega kodusrahulikult peenraid rohinud. 😂

No vot! Ja kui hoolimata kõikidest saatuse vängerdustest hakkas mehe töönimekiri ikkagi kuidagi kahtlaselt pisukeseks kahanema, siis lisasin sinna veel paar asja. No midagi, mida ta minuga KOOS saab teha (eks me osasid teisi asju tegime muidugi ka). Aga no nagu EKSTRA KOOS NAISEGA. Kuna meite saunatagune kastmisveevann andis lõplikult otsad, siis oli mul vaja, et keegi aitaks mul suure malmvanni sinna sauna taha tarida. Mees natuke torises selle mõtte peale ja küsis, et MIKS JUST TEMAL peab selline naine olema, kellega koos aias jalutades peab malmvanni kaasas tassima. Et me ju alles sügisel tassime selle sealtsamast sauna juurest minema teise aia otsa - nüüd siis tassi tagasi! 😂

Ega ma nüüd täpsel aru saagi, et millega ta rahul polnud. Kellega ma seal meie ühises aias siis aega veetma peaksin? Naabrimehega vä??? Ma jalutaks ikka oma abikaasaga. Asi see tühi malmvann nüüd kaasas tassida  - mõtle, kui see kive täis oleks! Aga meil vaja see malmvann ainult maa seest välja kangutada ja nii 50 meetrit sellega mööda aeda seigelda. Ma pigem naudiks seda ühist aega oma armsa naisega. Pea-aegu nagu kohting või nii.... 😛

Tegelikult oli ta muidugi väga tubli! Mõned asjad jäid küll ajapuudusel tegemata (no ee 2 nädalat möödus linnulennul), aga ee oli juba ette teada, et osa asju tulebki jooksvalt teha. Ka täna õhtul sai veel 2 lisatööd tehtud (naine, saadanas, muudkui pikendab seda nimekirja ju 😂).

Nii et selles mõttes oli väga sisukas puhkus, et sai nii "puhatud", kui ka ringi sõidetud. Nüüd tahaks sellest puhkusest kohe natuke puhata, ainult et... aega ei ole. Aed ootab aedlejat ja tonn savi seina panekut. Ja Väikemees lõpetab lasteaia. See mai on ikka üks pöörane kuu...

Ma mõtlen, et kui tuleks üks ilus soe tuulevaikne päev (täna oli meitel 7 kraadi sooja ja puhus vastik külm tuul. Prrr!), siis ma tahaks lihtsalt niisama vahtida ja aeda pildistada. Teeks kohe päev otsa mitte midagi. Lihtsalt hõljuks mööda aeda (ilma malmvannita!) ja naudiks kogu seda kevadist ilu. Selline väike unistus mul.

Ma pean selle jutu nüüd kiiresti lõpetama, sest tänu remondile pole mul arvuti juures töötavat lampi - ma lihtsalt ei näe enam toksida. Pilte ka rohkem ei saa, muidu seda postitust ei sünnigi. Uus hullumeelne päev ootab juba ees... 😂

4 kommentaari:

  1. See on lausa uskumatu ja absoluutselt võrratu kuidas sa kõik elus sisalduvad väikesed ja suured mured, kohustused, niisama lihtsalt liigutused ja kõik mis veel suudad nii naljakaks kirjutada, et muudkui lugesin ja itsitasin. Tuju läks kohe hääks. Ja muidugi on see ka väga sümpaatne, et on veel neid, kes selle asemel et ringi sõita meelsamini aias rohiks : Aga kui selle mittemidagi tegemise päeva võtad hoia midagi raskemat ikka käepärast, et suurest mõnust ära ei hõljuks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ja see, et sa mulle sellist võrratut tagasisidet annad, on lihtsalt uskumatult tore. Ja vajalik. Aitäh sulle selle eest, armas Eve! :)

      Kustuta
  2. Olen sinuga igati nõus kirjutamise/kirjutamatuse põhjuste suhtes, täpselt nii see ongi, et igapäeva asjadest ei pea vajalikuks ja kui tegutsemiseks läheb, siis kaob aeg käest, isegi kui mõte kirjutamisest on olemas. Aga lugeda ikka jaksan veel ning nii vahva on sinu jutte lugeda, kus alati mingi "pärl" sees on. Täna sain itsitamisega silmad märjaks, kui kohting/jalutuskäik seoseid malmvanniga lugesin :-)

    VastaKustuta
  3. Nii tore oli lugeda, leidsin palju äratundmisrõõmu maikuise rööprähklemise koha pealt ja muidugi ka inspiratsiooni terve pinu tööde näol, mis mul kõik veel tegemata. Mul on pidevalt nimekiri ette valmistatud, et kui maikuine metsaistutus läbi, saaks ruttu mehele pihku pista. Kõik ikka üllal eesmärgil, et tal vaesekesel igav ei hakkaks...

    VastaKustuta