Nemad ei hooli... ehk minu aia kõige tublimad oktoobrikuised tuustid

Eks iga aed ja tema asukad on veidi isemoodi ning üks-ühele teisest aiast midagi üle võtta ei saa. Aga ma lihtsalt pean kiitma neid rohtseid taimi, kes minu aias veel oktoobrikuuski (peale kahte öökülma) igatipidi vinks-vonks välja näevad - no, anna või musi! 💚💚💚 Ja eks ma osalt sellise info põhjal oma aiandusalaseid otsuseid ka teen, ehk on siis abiks ka teistele. :)

1. Kukeharjad - Eriti just natuke kõrgemad kukeharjad on sügiseti minu SUUUURED lemmikud (mitte ainsamat koledat lehte veel!), ilusaid sorte on palju, ise tõstaksin esile just kirjulehiseid - nendel võiksid õied vabalt ka olemata olla :)

Värd-kukehari `Elsie`s Gold`

Kukehari 'Frosty Morn'

Roosakas kukehari 'Mediovariegatum'

 2. Tähtkarvane hanerohi - Minul on sort `Variegata` ning temal ei ole küll absoluutselt vahet, mis kuu parasjagu käes on, kogu aeg on ilus vaadata. Väike, aga ütlemata tubli pinnakatja :) Ainult kiidusõnad!

4. aprill

11. oktoober

 3. Kirjulehine kopsurohi `Majeste` - Teoreetiliselt peaks tema jaoks siin aias liiga kuiv olema. No, ei ole mul ju siin neid niiskema mullaga varjulisi kohti, aga ma pole küll veel aru saanud, et tal midagi seepärast halvasti oleks. Minu meelest tunneb ta siin end vägagi hästi ning paljuneb häbematult hästi ka seemnetega. Ega ma teagi, kas need seemikud üldse puhtatõulised on, aga see pole minu jaoks isegi niiväga oluline, sest see aeg, kui hostade lehed juba koledad on, õlmitseb kopsurohi uhkelt edasi. Aga rohkem sorte pole julgenud ikkagi soetada - äkki need siiski pole nii leplikud? :D

Päikselises kohas kasvav isend

4. Väikseõieline helmikpööris `Palace Purple` ja pisipööris `Solar Eclipse` -  Neid kahte kiidan küll taevani, sest tegelikult mul siin helmikpöörised kohe üldse ei edene (koolevad lihtsalt kätte ära - ilmselt liiga kuiv ja päikseline :D), aga need kaks kasvavad mühinal, ega lase ennast ka väiksest öökülmast segada. :) NB. Verev helmikpööris on ka tubli, aga temast jäi pilt tegemata

`Palace Purple`

`Solar Eclipse` juunis...

...ja oktoobris :)

5. Harilik naistesõnajalg `???` - Teadsin kogu aeg, et see on sort `Victoriae`, aga nüüd kahtlustan, et on hoopis midagi muud :D Igatahes tore taimeke, ka peale öökülma endiselt ilus ja roheline :)

6. Villane nõianõges `Silver Carpet` - See lausa kutsub end paitama ja ei mingeid lamanduvaid õisi! Ning hoolimata lõputust vihmast, ei ühtegi lägast lehte. Laieneb tasapisi :) Mis sa, hing, veel tahad?

7. Hiina siidipööris `Malepartus` - Kõrrelised aias on lausa hädavajalikud, sest nende parim aeg üldjuhul alles sügisel algabki. Kas need nüüd just külmaõrnad hiina siidipöörised peavad olema, on iseasi, aga... nad on ju lihtsalt jumalikud :D Kahe meetriseks pole see siidipööris minu aias (nelja aasta jooksul) kunagi kasvanud, aga mulle meeldib ta ka meetrisena. Ehk kunagi siiski...

 NB. Ka palmilehine tarn ja lühikarvane kastik on hetkel igati heas seisus :)

Palmilehine tarn

8. Harilik kassikäpp - Ei mingit kolletumist!  Lihtsad asjad on ikka kõige paremad :)

9. Erinevad maitsetaimed, nt petersell, pune ning ananassmünt `Variegata` - Vihma muudkui sajab ja... petersellid muudkui kasvavad. Ilusad suured rohelised puhmad. Huvitav, kes selle kõik ära peaks sööma? :D  Punel said nüüd küll varred maha lõigatud, aga mitte rääbaka väljanägemise pärast, vaid seemnekülvi vältimiseks. Ananassmünt on alles uueke, loodan et elab kenasti talve üle, sest väljanägemine on tal endiselt 5+

10. Astilbe `Colour Flash`  - Tegelikult on ka enamikel teistel astilbe soridel lehed veel triksis-traksis, lihtsalt `Colour Flash`il on lihtsalt nii edev sügisrüü. Ja sügisel peab ju värve olema!

11. Väike sõbralik mix nendest taimedest, kellest head oktoobrikuist pilti pole:
Faasseni naistenõgese sordid - endiselt õitsevad alles :)
Aed-leeklill ` Elisabeth` - puhas leheilu!
Kurerehad - enamjaolt rohelised, sügisvärvid kahjuks puuduvad minu aias
Sarvkannikese sordid - ilusate roheliste lehtede vahel on ka mõned õied
Südajalehine bergeenia `Robusta` ↓

Need olid minu aia kõige tublimad rohtsed oktoobrilapsed. Eks ilusaid ole veel teisigi, aga kõik ei tule ju meelde ja osad taimed on alles noored, seega ei julge veel kokkuvõtteid teha. Hea meelega loen/vaatan ka teiste sarnaseid postitusi, sest ma hindan kõrgelt taimi, kes oktoobrikuist vihma ja külma trotsides suurepärased välja näevad. Ja kindlasti on mul palju selliseid sügisesi roht- ja puitaimedest iludusi veel aiast puudu :D

Värvume, tilgume, külmume ning korjame taskulambi valgel viinamarju

Vahepealsete ilusate ilmadega oli kohe lust väljas toimetada. MÕNUS! Kuiv. Värviline...

`Sibirica Variegata`

Osa kontpuid lähevad sügisel mõnusalt värviliseks.
Neid võiks vabalt rohkem olla, kui mul ainult nii kuiv ei oleks :(

`Sibirica`

Mingi aeg tagasi lugesin kuskilt, et ginnala vahert ei soovitata enam ilupuuna istutada, sest tema kasvukuju ei pruugi kõige ilusam olla. Minu noore puu kasvukuju on täitsa ok, (ma muidugi lõikasin teda alguses tugevasti tagasi, sest muidu oli ta selline kõrge habras oksake) sellel aastal olid tal ka esimesed õied (küll need lõhnasid mõnusalt) ja sügisel on ta lihtsalt imeilus. Ja otse loomulikult kasvab ta mul täiesti vale koha peal. Aga kui ma istutasin, siis ma ju ei osanud ette näha, et see koht valeks osutub :D


Vahepeal oli meil ka kaks hallahommikut.

 

 

Nii juhtuski, et vaatasin õhtul, et õues läheb kahtlaselt külmaks ja selgeks, aga mul ju viinamarjad veel korjamata 😱 Päeval olin tegelikult esimesed tuppa toonud, aga ülejäänud meelega korjamata jätnud, sest need vajasid veel päikest ja sooja (ühisnaermine! 😀) Aga mida pole, seda pole! Tormasin siis vastu ööd taskulambi valgel viinamarju korjama (ehk osa neist siiski kõlbab süüa). Ja kuna korjamiseks oli kahte kätt vaja, siis taskulambi haarasin hammaste vahele. Nii ma seal siis jäätunud sõrmedega, ila suunurgast jooksmas, toimetasin. Õnneks varsti mees halastas - tõi oma otsmikulambi. Ega ma kõike ära korjanudki (mis ma nende pooltooretega ikka peale hakkan), aga no päris kõiki ma külmale loovutada ka ei tahtnud - ihne ja kade inimene ikkagi! 😜

Täna sajab. Jälle. Fui! Õue lähen ainult häda sunnil. Tulbisibulaid oleks vaja veel maha panna ja mõned potsikud ootavad endiselt istutamist ja niidult niidetud rohi kokku riisumist (aga varsti polegi seal enam midagi riisuda :D) Arooniaid on veel põõsas ja hekki peaks ka veel istutama... eee, see viimane jääb vist küll kevadesse. Ja siis... ah, mis sest ikka rääkida... Hästi on see, et ma olen juba jõudnud alustada puude kotistamist. Tavaliselt teen ma seda tööd ikka esimese lörtsiga - vihmaga on siiski parem. Ausõna! :D Ja taimepealsete lõikamisega olen ma ka täitsa järje peal. Ja isegi küüslaugud said ühel vihmasel päeval peenrast välja kaevatud - on pirakad tõesti. Ning jõhvikal sai käidud. See läks nüüd küll väga hästi, sest nt mustikale ma see aasta ei jõudnudki. Krõmpsutame siis hoopis jõhvikaid (huvitav, vanasti tundusid need mulle NII jubedad :D). Ootame lehtede langemist (eee... tegelikult siiski ei oota!), sest siis tuleb neid kokku korjama/puhuma hakata. Kui ilm ikka lubab.
Aga nüüd ma lähen limpsin ühe tassitäie sooja rabakakiselli. No küll on hea, et keegi on terve sügavkülma neid täis toppinud :D

Naudime sügist ning keedame külalistele siirupit

Küll see vahepealne sajab-sajab-sajab-periood oli ikka kole. Loodetavasti tuleb nüüd ilus pikk ja meeldivalt kuiv sügis - pärast kõike olnut, ma muidugi suuri lootusi ei hellitaks. Seda enam on oluline igast kuivast päevast rõõmu tunda. Ja rõõmu on viimastes päevades olnud küll! Päikesepaiste teeb õnnelikuks ja... muud asjad ka...

Liblikad on tagasi :)

Admiral

Päevapaabusilm

Hilisemad ärkajad alles alustavad

Lühikarvane kastik

Mõned ei plaanigi lõpetada

Ning mõned on niisama ilusad :)

`Pink Robusta`

`Gloria Dei`

Täna tassis väikemees mind metsatukka ja... oma suureks üllatauseks, leidsin ma sealt igavaese piraka suure sirmiku (Macrolepiota procera). Ma pole enne nii pirakat leidnudki, seega arvasin, et küllap igivana ja söögiks kõlbmatu, aga kui kübara ringi keerasin, oli selge, et tegu on igati värske kraamiga - eoslehed olid lumivalged :) Tuli koju tassida - hommikusöök kohe olemas😋 Aga nii suurt panni mul küll ei ole 😁

 Ükspäev said viimased pirnid korjatud  :)

Pirnidest on rõõm ka sellepärast, et need on ühed uued värsked asjad, mille vastu väikemees huvi üles näitab. Tal on see söödavaks tunnistatud värskete puu- ja köögiviljade list ikka väga lühike. Pirnidest sai koos õunte ja nektariinidega ka moosi keedetud, mida laps hea isuga otse purgist vitsutas 👻👻👻 See on selle lapse puhul samuti uus asi, sest moosi ta ka enne seda ei söönud :D
Üldse käib praegu üks usin talveks valmistumine

Need pihlakad said talveks kanadele kuivama pandud, aga "Granatnaja" otsast pärit marjadest (õuntest :D) keetsin koos arooniatega siirupit. Talviseks arstirohuks või niisama külalistele morsiks. Sest, kui kaks kehva maitsega asja (need "õunad" maitsevad ju lausa jubedalt!) kokku panna, siis midagi head sealt küll oodata ei ole. Nii ma siis mõtlesingi, et ega arstirohi peagi ju maitsev olema või kui tõesti haige ka pole, siis joodan selle õudsa maitsega tervisliku joogi külalistele sisse, ning ise limpsin pärast süüdimatult sõstramahla peale (selline võõrustaja siis! 😂). Keetsin kokku ning ei hakanud maitsemagi. Aga natuke jäi üle ja väikemees tahtis, et ma sellest talle juua teeksin. Siis olin sunnitud seda nõiajooki lõpuks ikkagi maitsma. Mmm... Täitsa nämma! Ee... külalistele vist ikkagi ei jagu...

Mõni päev on ikka õige hull :D

Sellistele päevadele eelneb tavaliselt veel omakorda toimekas päev, kus tulitavate jalgade pealt on voodisse kukutud alles peale südaööd. Mmm... voodi on hea... voodi on mõnus. Siia plaanin ma nüüd pikemaks ajaks vedelema jääda... 😴
Hommikul ärkan ma plaanitust varem mingi veidra heli peale. Miskit toimub mu akna all. Rebane on kanaaias???

Kargan püsti ning siis hakkab meenuma eile väsinud peaga mehega peetud vestlus, mille käigus ma lubasin tal kanaaeda (ajutiselt) suuremaks teha, et linnud värskele rohule saaksid. Polegi rebane - mees kurivaim hoopis! Ainult et... ma olin unustanud selle põhjuse, miks see laiendus siiamaani veel tegemata oli. Nüüd tuli meelde - nimelt on seal laiendataval alal sõstrapõõsad, kus marjad viimati veel toored olid. Ja kanad armastavad sõstraid väga. Aga mina armastan ju ka! Niisiis jooksen ma uneuimasena hommikumantlis õue oma usinale mehele teatama, et ta JUMALA PÄRAST kanu uude aeda veel lahti ei laseks. "Ma korjan enne need sõstrad ära!" Siis kobin ma tuppa tagasi ja hakkan tasapisi ärkama...

Ma teadsin eelmisel päeval, et täna tuleb korralik tööpäev, aga sõstrakorjamine mul nüüd küll plaanis ei olnud. Mees tuleb tuppa hommikust sööma ning last valvama, mina kobin hommikusöögita õue marju päästma. Põõsad tilguvad öisest vihmast ning igasugune sodi jääb näppude külge vastikult kinni. Väkk! Märjad marjad tähendavad seda, et homseni ei kannata nendega oodata - ma pean neid kohe täna aurutama hakkama. Täiesti plaaniväline töö. :(
Kui marjad korjatud, saan lõpuks tuppa hommikusöögile. Mees läheb meile koppa tooma, minule jäävad pesamuna,... pudelite steriliseerimine ja... sõstrad.
Veidi värskeid rabakaid peale ja saangi aurutaja ääreni täis (vaat, kui hea, et ma eile suhkrut ostsin!) Kui mahl pudelites, siis vaja väljas mehega plaani pidada, et kuhu ja kui palju mul mulda (ja liiva) vaja on. Ja üldse on vaja meestel (eriti kopaga meestel!) pidevalt silma peal hoida, muidu toimetavad omapäi ja siis ei ole naine jälle tehtuga rahul. :D

Aga vahepeal saan põllult ikkagi kartulid toodud, Võhmast soetatud serbia kuuse maha istutatud ja naljaviluks kolmemeetrise lodjap-põisenela peenrast välja kaevatud. Oot-oot, kus ma selle nüüd siis panen??? Viimaseid jõuvarusid rakendades saan põõsa kärule tõstetud ja selle ka PEA-AEGU aiast välja kärutatud - jään väravas suure vahtra okstesse korralikult kinni :D No, tule taevas appi, ega ma kraanaga tule (ainult kolmemeetrise põõsaga). Lase nüüd ikka elada! Pressin ennast kuidagi puu alt läbi, põisenelas vajub kärus lääbakile...
Ahjaa, kuhugi peaks selle nüüd maha ka istutama. Aga kuhu? Paneks õige sinna! Kärutan põõsa "sinna", pargin käru ning hakkan eemalduma, et koha sobivust distantsilt hinnata, aga tuuuuul puhub põõsa jälle pikali. Mul ei jagu fantaasiat horisontaalasendis põõsa vertikaalasendisse kujutlemiseks ning silmanurgast märkan ma hoopis, et meie naabritega kahasse JUST istutatud noored kased on... justkui pooleks. Lähemale minnes selgub, et ... minu silmanähemisega on endiselt kõik korras. Pagana elukad! Selle tõdemuse käigus avastan teiste (söömata) kaskede alt hunniku kaseriisikaid. Suurepärane, VEEL lisatöid! Korjan seened kiiruga kokku ning naasen oma uut kodu ootava põisenela juurde. Mulle meenub, et too väljavalitud koht on juba septikule broneeritud, niisiis kärutan põõsa "sealt" minema endisele papliplatsile, tõstan looreha najale seisma ja lahkun, et õhtuks süüa teha. Vaat, kartuleid peab kahjuks inimene keetma, aga kana teeb ennast õnneks ahjus täitsa ise valmis :)
Veel kaevan ma ühe (jäneste rünnakust) peenras kosunud pärna välja ja kärutan selle ka platsile.

Vahepeal on mees tublisti mässanud: toonud, viinud, täitnud, silunud ja papli kändu saaginud.
"Ee... kuule..  äkki "istutad" ühe ebajasmiini ka ümber??? Too on minu jaoks NATUKE liiga suur."
Mees harutab ja kisub võrkaia lahti ja teeb nii nagu naine ütleb, et enne ikka kopaga uude kohta nii- ja naasuurune auk ja siis... "Ära sa hargiga küll võta, võta ikka kopaga!" Niisiis peab asi meil esimese korraga õnnestuma (hargiga tõstes oleks KOGU kuiv muld juurte ümbert maha varisenud)

Päris kenasti saame kahepeale selle asjaga hakkama (tänasel päeval on ebajasmiin endiselt seda nägu, nagu ta olekski kogu aeg seal tee ääres kasvanud - ilmselt kevadel ta enam NII rõõmsat nägu ei ole, aga eks paista).

Pärna olen ka vahepeal mulda saanud. Vihma hakkab sadama, niisiis kobin tuppa seeni puhastama/kupatama. Oi, ja süüa tahaks ka jubedalt - lõuna jäi ju vahele :D Õnneks on keegi kena inimene kana ahju pistnud :) Mees viib kopa ära (Oi, aga mul oli ju palju rohkem plaanis!).
Sügisel on see paha asi, et NII vara läheb pimedaks, eriti veel kui pilves ka on. Sellest hoolimata lähen ma veel pärast õhtusööki välja oma põisenelat maha istutama (mees küsib selle peale, et kas mul on täna kindel plaan end surnuks töötada :D) Vihma ladiseb. Aga ma ei saa teda ju sinna niisama vedelema jätta! Istutada tuleb just värskelt kopaga silutud mullase maa peal, niisiis on kogu see ettevõtmine üpris koomiline. Pagana muld jääb labida, kinnaste, põlvede ja kummiku taldade külge kinni. Ja loomulikult liigun ma seal mullal, nagu lehm libedal jääl. :D Aga istutatud saan! Ja kuna vaba aega on laialdaselt käes (ning ma olen endiselt TÄIESTI elus), siis istutan ma ka päeval istutatud serbia kuuse veelkord ümber. No, meeter maad on vaja nihutada. :D Ja uue istutusaugu tarvis on vaja uuesti head mulda kohale kärutada...
Lõpuks ajab pimedus mind tuppa. Tra-ram-ba-ra - täitsa omal jalal tulen :D Jõuan isegi duši alla ning pärast seda söön kogemata ära KÕIK kupatatud seened. Ups! Ja see aeg, kui mees last vannitab, jõuan ma veel MG jalavanni ka teha. Õujee...
Lõpuks vajun ma (täiesti mõistlikul ajal!) voodisse.
Mmm... voodi on hea, voodi on mõnus ja ... homme ma midagi ei istuta... ega korja... Vist...

Sügisesed tuuled

Jumal tänatud, et meil on ikkagi neli aastaaega! Minu vaieldamatu lemmik on küll suvi, aga ka kevadine õhin, ootus ning looduse vaikne ärkamine on imelisest imelisem. Sügis on see-eest küps ja külluslik, karge õhu ja lõhnava seenemetsaga. Ning minu jaoks alati natuke nukker. Suvine soojus ning aias elamine saab selleks korraks jälle läbi ja järjest rohkem leian ma end toast konte soojendamas. Külmaga tekib küpsetamise ja näputöö vajadus - ikkagi emane! :D
Täna oli õues veel igati mõnus, sügiseselt karge ja tuuline, aga ikkagi kuiv ning päeval ka meeldivalt soe. Terve posu lillesibulaid ootab mul maha panemist (natuke olen ikka juba pannud ka) ning ühed tellitud sibulad jõudsid täna pärale. Sellega läheb veel raskeks, sest ma teadlikult ei ole omale pesamuna kõrvalt mingeid peenralaiendusi lubanud. Nojah, kuskilt peenraäärtest olen ikka veidi lisa krahmanud, aga AINULT sellepärast, et nii on olnud ilusam ja loogilisem (ning mehel lihtsam niita). Küll aga pole ma suutnud hoiduda uute tuustide soetamisest. Rohkem tuuste, samapalju maad - paha-paha! Umbes 50 m2 on mul juba 2 aastat musta kile alla, tapan kassitappu. Üleeile vaatasin - ei ole veel tapetud! Närilised sõid kilele augud sisse ning sealt aukudest need tapud mulle näkku naersidki. Ilmselt ei õnnestugi mul sellest vabaneda, seemned püsivad sel põrgulisel ju ka pikalt idanemisvõimelised :( Aga kaotada pole kah miskit! :)
Aias on endiselt (üleliia) värviline, aga pole hullu - kannatame ära :D Mummid ja liblikad on kahjuks kusagile kadunud, neid igatsen ma küll.

Mõned tegelased on see-eest meeldivalt tagasihoidlikud

Täna tegin veidi istutustöid. Olin mõned päevad varem sinise võhumõõga välja eee... hüpanud. Kunagi küla pealt saadud, ilmselt liik. Selle maa seest kättesaamine oli muidugi paras peavalu. Proovisin tegelikult juba kevadel teda välja kaevata, aga labidas lihtsalt ei läinud minu raskuse all maasse. Nüüd mõtlesin, et kui muu ei aita, siis lähen kirvega kallale. Kirvest vaja ei läinud, vaja oli hoopis labida peal tasakaalu hoides balletti tantsida ning järjestikku vägevaid hüppeid sooritada (loomulikult samal ajal labidal mitte tasakaalu kaotades). Selle kõige järgi otsustades, olen ma veel päris heas vormis :D  Ja kätte sain! Neli tükki, millest igaüks oli nii raske, et tõsta või naba paigast. Ühe suure tüki viisin metsa kasvama ja teised viskasin täna lihtsalt ära. Kevadel oli see puhmaks tükk aega kole, suvel murravad tuul ja vihm tema lehti ja õievarsi, nii et mingit ilu seal küll enam polnud. Samas kõrval kasvav sort nägi palju parem välja. Ja kuna ruumi napib, siis...  Sellele kohale sain nüüd ühe madala (roomava) astilbe ringi istutada... ja madalad tulbid... ühe hosta. Sobivad palju paremini sinna :)

Õhtul istutasin veel ringi ühe suvel juurdunud mikrobiootaoksa ning kunagi pistikust naljaviluks paljundatud sabiina kadaka. Loodetavasti lähevad ilusti kasvama, kadaka juurepall sai üksjagu kannatada ja ega seda mikrobiootat ka tea.
Ja siis...

... meil on nüüd soleerivad pihlakad. Selle koha peal kus enne paplid olid. Keegi peale meie ilmselt ei teadnudki, et nad seal paplite all kasvasid. Ja paplitega võrreldes olid nad ju tibatillud, aga nüüd kõik imestavad, et kust need pihlakad siia said :D Need on sellised põõsa olemisega pihlakad, sest neid on ilmselt korduvalt maani maha lõigatud. Ja naabrid kiidavad tekkinud uut vaadet - kaua sa ikka neid puid vahid, nüüd võib vahtida hoopis "uusi" naabreid (mitte meid!), kes enne paplite taha peitu jäid. Pidid teised õhtuti lausa tuledes akent nägema :D Soovitasin binokli osta - jumal teab, mida SIIS kõik veel nägema hakkab :D
Tahan sinna siiski mõned puud istutada, sellise mõnusa padriku tekitada - tulevane tagaõu ikkagi! Kuna sealsamas taga on elektriliin ja männid, siis peavad uued tulijad madalamat kasvu olema. Ja pinnas on seal kehvavõitu, nagu meil ikka. Niisiis mõtlesin arukase "Youngii" peale (kõrget kaske ei saa ju!). Kusagile liinidest kaugemale tahaks küll ka serbia kuuse istutada, see pole küll madal, aga vähemalt kitsa võraga (seega ei varja väga mändide valgust) ja talvel ka roheline, aga ma pole veel kuskil ilusaid näinud. Ja viirpuudele mõtlesin (aasta puu ikkagi), aga tundub et neid on juba TÄIESTI võimatu leida :( Äkki mõni toomingaliik, mis väga kõrgeks ei kasva? Ahjaa, vanaemade aegse ebajasmiini tahan ka sinna istutada, täpne koht on valmis vaadatud, aga ilusat istikut pole. On üks HÄSTI suur ja siis... polegi nagu rohkemat midagi. :D  Aga noh, papli kändu me ju ka kätte ei saanud, selle ümber on endiselt selline "just lendas midagi õhku" maastikukujundus. :D See ju ka omamoodi huvitav...