Ja saigi talveuni läbi...

... ning kevad jõudis ka meite õuele :)

Tore on. Niii tore! Pikemat prognoosi pole vaadanud, aga loodan, et suurt pakast enam ei tule. Eelmine aasta oli märtsikuu lõpuni veel hommikuti vähemalt 10 külmakraadi (27 ja 28.03 näiteks -16), niisiis on selle aasta märts olnud halastavam. :)
Viimasel talvepäeval (20.03) tegin aias ka selle aasta esimese ametliku aiatiiru. Kuigi mõnes peenra osas oli veel 20 cm lumekiht, mis tänaseks on suures osas sulanud, siis leidus mujal siiski piisavalt palju rõõmustavaid ninaotsi. :) Ja mitte ainult!

Galanthus nivalis 'Flore Pleno'

Täiesti lollikindel nimetu mägisibul

Futu poolt annetatud oregoni? kukehari tunneb ennast minu tagasihoidlikus kivilas ilmselgelt hästi ja on siiani laienenud sellise kiirusega, et sügiseks katab ta ilmselt juba terve ruutmeetri 😂
Õnneks on teda lihtne ohjes hoida - kui huvi on 😜

Tõeline üllatus minu jaoks oli aga lume alt välja sulanud vastak kuldhari `Variegata` ↓ . Ohhoo, milline edevus! Pildi peale ma otse loomulikult neid värve õigesti ei saanud, aga see varakevadine roheline+kollane+roosa kombo on väga äge. :) Tänud Tiile annetuse eest! Loodan, et valitud kasvukoht sobib talle ning ta hakkab samamoodi laiutama nagu see Futu kukehari.
Loota võib, eks! 😛

Chiastophyllum oppositifolium ´Variegata´

Eile oli aga esimene tõeline kevadhommik - päikseline ja tuulevaikne, sookurgede hääled üle küla kaikumas. Kuldnokka kuulsin ka korraks - ema metsa alt - meile pole veel suvatsetud näole anda.

Kindel kevadmärk on ka see, et meie pärast pühi õue tõstetud ning seejärel katuselt kaela sadanud lumelaviini alla jäänud jõulukuusk hakkab lõpuks ometi välja sulama 😀

Ja kanad on ka usinasti hagu andnud, et kevad meitel ikka kiiremini tuleks 😂
Ausalt, ma ei tea miks neile see lumi nii hirmsasti maitseb. Lihtsalt imelikud?

Ning kukk otsustas üldse vabakäigu Härraks hakata ning lendas üle kanaaia värskeid rohuliblesi otsima

Selline asjade käik ei rõõmustanud mind loomulikult sugugi, sest ma pole sellest kukest veel lõpuni sotti saanud - ma ju näen, kuidas ta mõttes kaalub, et kas hakata minuga tüli norima või ei. Minu suureks õnneks lendas ta "tüdrukute" hädakisa peale (üritasin neid laudast välja ajada) kiiresti oma aeda tagasi. Jess - ei mingit kukepoksi! Seekord.

Pühapäeval panime vahtra mahla jooksma. Või no.. ei jooksnud sealt midagi. Tõele au anda, siis... kohe mitte tilkagi :D Mõtlesime, et ehk on mahlaaeg juba läbi, aga alles kolmapäeval (20.03) kui päike välja tuli siis sai õhtuks liitri mahla kätte. Ja eile tilkus samuti niikaua, kuni päike paistis. Ja täna... Aga hästi magus mahl on. Oi, kui magus!
Siin soode ja rabade vahel on lihtsalt kõik hilisem :)

Ei ole ma veel kuskile riisuma, rohima või peenart puhastama trüginud - vara veel. Vana õunapuu oksi lõikasin küll. Ja kõrrelised lõikasin maha. Muud tööd ootavad veel.
Ja täna on õues üldse niii kohutav tuul, et puhub lausa pea otsast. Ringi lendavatest tamme lehtedest ei tasu rääkidagi...
Aga meel on rõõmus ja olemine kerge. Erinevalt eelmisest kevadest, kui eelseisvad tööd ja tegemised lausa kassiahastust tekitasid. Imelik, et inimesel vahepeal selline madalseisudega aeg on. Midagi pole ju muutunud - ei saa need tööd ja tegemised ju kunagi otsa. Üks töö sünnitab teise, teine kolmanda ja... nii see elu käibki. Ikka ringiratast. Ikka kevadest kevadesse. :)
Vähemalt meitel siin, Vargamäe kandis.
Ja mis siin tühja ikka muretseda - teeme palju jõuame ja mida ei jõua, eks see jääb tulevaks aastaks. Või ületulevaks. 😜

Mees igatahes lubas mul suuremaid kaevetöid selleks kevadeks... Täitsa põnev tundub kohe... :D

Ei olegi surnud - hoopis talveunes! :P

Üks inimene oli täna tõsises mures, et kas ma oma blogi enam ei peagi või? Et ma pole juba NII AMMU midagi kirjutanud!
Einoo... nii ammu see nüüd ka ei olnud ju!? Või no, mis siin ikka kirjutad, kui õues on... ee... no... see, mis seal on ja... ma üritan siin ikkagi mingit aiandusteemalist blogi pidada, seega ei hakka ma ju kirjutama meie garderoobi parendamise projektist, veranda värvimisest, vastikust viirusest, mille me lastega kuskilt külge korjasime või... oma Elu Pohmellist  😇 (Juudas, ma ei joo vist enam kunagi vahuveini! 😂).
Ja kuna mul kasvukat ka enam pole, kus kasvõi niisama mulda nuusutamas või mingeid potsikuid silitamas käia, siis... olen endiselt veel talveunes - vahelduvate virgumistega 😜

13.03.2019

Tilk-tilk-tilk 13.03.2019

 
Nende virgumiste aegu saab aga kuskil aiandusosakonnas kolatud, seemneid sorteeritud, aiatööde nimekirja tehtud vms. Ja õnneks on mul vähemalt veranda:

Seal on mul natuke hingele hädapäraseid tuuste, et talv ikka üle elatud ja... niisama ka oldud saaks 😀

Milda käest sügisel saadud ilus värvikirev kirinõges on osutunud rämedaks joodikuks. Kui teisi taimi verandal kastan u nädalas korra, siis see kirinõges küsib lausa ülepäeva juua - sääne hirmus tegelane! 😀

Verandal on täitsa hea tasapisi toimetades talveunest ärgata

Ja sügisel peenrast tuppa kolitud (isehakanud) tomatitaim on ka talve üle elanud - tasub teinekordki sedasi talitada, sest nii hea on praegu neid lehti mudimas käia. Lausa eluoluline, ütleks 😀

Kui aus olla, siis ega ma eriti pingestatult seda kevadet ootagi, sest pinev ootamine väsitab. Pigem vaatan ja kulgen. Tuima rahuga. Küll tuleb!
Aga Väikemees ootab. Ja unistab. OMA peenrast. Sellisest, kus kasvavad maasikad, herned ja porgandid ja loomulikult lilled, palju lilli 😂
Eks emme peab siis kevadel lapse unistust täitma hakkama :)

Natuke läheb veel aega...
Aga märke on...

NB. Eile nägin aias esimest musträstast :)

Räme seenesousti isu... ehk seenelkäigu memuaarid

Nagu niuhti, pool veebruari läbi. Jess! Ja niikaua kuni lumi sulab, ja külmetab, ja jälle sulab, ja... ei külmeta siis...  tuleb ju ka kuidagi hakkama saada.
Ning kuna viimasel ajal on mind hirmus seenekastme isu tabanud ja hooajal pole ju aega oma memuaare kirjutada siis...
 
Piinav seeneisu on vist tingitud sellest, et suvel jäi mul seente isu täis söömata. Kõik jagasid FB-s pilte oma kummis seeneämbritest ja minagi tormasin siis ummisjalu metsa ning pidin möönma, et... SEENI MEITEL JAGUB!
Alustuseks võis nt korjata igasugu erinevaid kärbseseeni - nii pruune, kui punaseid.

Mmm...

Kohe tõmbaks keelega, eks!

Kollakaspruun kärbseseen Amanita fulva

Hea uudis oli muidugi see, et osad neist ( ↑) pidid isegi süüa kõlbama, aga... ma igaks-juhuks ei hakanud testima. Las jääb mõneks teiseks korraks...

Lisaks leidus meil hordide kaupa sooriisikaid (Lactarius helvus). Tule või aiakäruga metsa seenele - lihtsalt nii hea saak!

Ja no esikoht kuulus pretensioonitult tavavahelikele, mille äravedamiseks oleks pidanud järelhaagise rentima.

Paxillus involutus

Ja kuigi oma ajal sai isegi neid seeni kahe suupoolega krõmpsutatud (Teised järgi ei tee, eks!) siis... ega nad maitselt suuremad asjad polnud, nii et... võis vabalt vahele jätta . 😛 

Igatahes pärast mõningat kaalumist, jõudsin ma järeldusele, et kuigi valikut nagu oleks siis... NII HALVASTI mul siiski veel ei lähe ning... tegelikult maitsevad mulle puravikud ja pilvikud hoopis rohkem ning... ma lahkusin väärikalt. Tühja korviga.
Nuuks! Niipalju, siis seenesoustist. 

Tõele au andes ega see meil mingi õige seenemets seal üldse olegi, samas kiiremad ja teadjamad päris tühja pihuga korviga ei jää. Tavaliselt. 
Samas... vabalt võib ju ka vähe kaugemale minna, aga see on selline ettearvamatu kuluga ettevõtmine. Ehk juhtub jälle nii nagu üks kord, et...

... ema helistab ja kutsub endaga kaugemale metsa seenele. Ta on juba eelmine päev seal käinud ja hea soone peale sattunud ja...  mitte ei jõudnud kõiki koju tassida. 
Ema on mul ahne inimene - kui seened juba metsas on, tuleb need sealt tingimata ka koju vedida! Ja mina olen oma ema tütar - ka ahne inimene - niisiis olen rõõmuga nõus kompanjoniks hakkama. 
Teoreetiliselt on asi väga lihtne: me peame vähemalt kilomeetri üle suure põllu metsa äärde kõmpima, metsaääres õigest kohast metsa sisenema, seejärel mööda rada tuimalt otse kõndima ning lõpuks õiges kohas lihtsalt paremale keerama. Mis saaks veel lihtsam olla? Loll saab ka sellega hakkama ju!

Niisiis lapsed jäävad koju üksteist hoidma ja mina tuiskan emaga, ilanõre suunurgas, ämbritega metsa poole. Jee! 
Metsa ääres tekib meil aga ootamatu probleem - me ei leia õiget avaust üles, kust metsa siseneda. Olen ise seda "auku" korduvalt kasutanud, aga... mida pole, seda pole. Hulk aega sõelume mööda metsa serva, et seda leida, aga leidmata see jääbki. Ega meil siis muud üle jäägi, kui siseneda metsa suvalisest kohast ja hakata läbi metsa paremale poole liikuma lootuses, et õigele rajale siiski välja jõuame.
Miks ma sellest nii pikalt üldse räägin?  Sest see see mets seal on hoopis erinev meie kodulähedasest metsast, kus me muidu marjul/seenel käime. Meie koduse metsa suuruseks on ainult u 85 ha ning seda ümbritseb inimasustus, lisaks seal on üpris lihtne ringi liikuda - mustikamets ju. Aga vaat see vähe kaugem võiseenemets... see on ikka ehtne karulaas, nii et enese suvalisest kohast metsa pressimine pole mingi lihtne ülesanne. Lisaks ei ole sealpoolses osas võimalik ka viit meetrit otse punktist A punkti B liikuda. Ikka peab minema kusagilt ringi, ronima millegi alt, või ronima millegist üle. Ühesõnaga - korralik džungel!

Niisiis olles end kuidagi sinna metsa sisse pressinud, hakkas ema teadja näoga kohe oma seenekoha suunas rühkima - ikka paremale poole hoides. Minul jäi üle ainult sabas püsida. Ja ei olnud see mingi tore jalatuskäik - ikka räme võitlus, et jälle10 m edasi liikuda. Rühkisime, mis me rühkisime ja sihtisime, mis me sihtisime, aga oodatud rada meie vastu ei tulnud (aga me pidime rajalt ju paremale keerama!). Ema muidugi ei lasknud ennast sellisest väiksest pisiasjast segada ning rühkis muudkui sihikindlalt edasi. Ikka seente poole, ikka seente poole... Ja kuna minul ei olnud kindlat teadmist, kus see lubatud seenekuningriik täpselt asub, siis ei saanud ma ka vastu vaielda. Imestasin lihtsalt oma ema vastupidavuse üle - minu jalad (ja puusad) lõid juba ammu tuld välja, aga rahustasin ennast mõttega, et kui ma nüüd päriselt otsad peaksin andma, siis pole emal ilmselt suur probleem mind seljas metsast koju kanda. Koos seentega muidugi!
Vahepeal vist tuli meile isegi see otsitud rada vastu, aga kuna me ei teadnud, kus me täpselt sellel rajal paikneme ja tagasi ei viitsinud ka enam jalutada, siis me lihtsalt ületasime selle lootuses, et kuskil seal teisel pool on ka need neetud seened. 😡😡😡
Olidki. Aga enne seda tuli mul kümneid kordi ronida millegist üle. Või millegi alt läbi. Kuulates samal ajal ema juttu sellest, et me peaksime vist paremale hoidma. Või vasakule. Või jumal teab, kuhu. Urr...
Lõpuks leidsime ka otsitud võiseened Aga ma ei lugenud ema näost küll välja, et see üldse meie pikalt otsitud seenekoht oleks. Enam polnud muidugi vahet ka. 
Mingil hetkel kohtusime üksiku metsseaga. Ilmselt nägime me emaga nii metsikud välja, et isegi siga põgenes ruiates meie eest - no pärast kõike läbielatut, poleks ma muidugi ka mingil juhul olnud nõus temaga oma saaki jagama. 👹
Kui ämbrid pilgeni täis said korjatud, oli vaja kodu poole liikuma hakata. Ema teadis muidugi täpselt, kuhu poole meie jaoks oluline rada jääma peaks, mööda seda on juba lihtne metsast välja saada. Mina nagu hea tütar ikka, võtsin lihtsalt sappa. Ikka paremale ja siis vasakule. Ja siis vaskule ja siis otse ja siis... natuke paremale jne. 
Jube raske oli nende ämbritega seal õudses võpsikus liikuda. Õla- ja kaelalihased läksid ämbrite tassimisest pingesse, lisaks valutavad jalad, mida tuli kaasas tassida. Ja seda pagana rada ei paistnud loomulikult jälle kuskilt. Kui ema oli järjekordselt seda nägu ,et ta tegelikult ikkagi ei tea, kuhu poole me minema peaks, siis sain aru, et... see tädi (mis sellest, et lihane sugulane) mind siit metsast küll niipea välja ei vii! 
 
Oma koduses metsas polekski see üldse hull asjade seis - see on lihtsalt NII väike, et kui peaksidki eksima, siis hakkad lihtsalt tuimalt ühes suunas liikuma ning jõuad mõistliku aja jooksul metsast välja. Hetkel viibisime me aga metsas, mille pindalast oli mul teada, et.... see on SUUR! See on ühenduses teiste suurte metsade ja rabadega nii, et eksimise korral ei pruugitagi sind kunagi leida. Ja mul ei olnud enam mingit tahtmist (ega jõudu) seal metsas pikemalt viibida. 

Niisiis püüdsin alustuseks teha kindlaks päikese asukohta - polegi nii kerge ülesanne, kui oled paksus metsas ja taevas on pilves. Kuna ma teadsin enam-vähem kanti, kus asusime ja täpset kellaaega, siis kodu jäi meil päiksest tiba paremale poole. Teinud päikese asukoha kindlaks hakkasimegi kiiresti sinna poole liikuma. Internetti, ega mingit GPS-i meil tookord kasutada ei olnud. Küll aga helistasin ma oma mehele ja ütlesin, et ta töölt tulles (kell oli nõksa neli läbi) külavahel signaali annaks. Võimalik, et me kuuleksime seda. Kui me just liiga kaugel ei ole... Aga meil oli nüüd vähemalt mingi kindel suund kuhu poole liikuda ja see andis jõudu. 
Ega pikalt kõndima pidanudki, kui metsa ääres põllul hakkas õnneks kombain vilja võtma ja see oli küll üks tore ja kergendust pakkuv heli - tsivilisatsioon, jess! Ja samas kindel märk sellest, et liikusime õiges suunas. 

Oi, kui väsinud ma lõpuks koju jõudes olin. Kirusin oma seeneaplust maa põhja ja mõtlesin, et ma iial enam ei lähe emaga metsa seenele. MITTE IIAL! 
Kolm korda võite arvata, kas see ka nii on läinud. 😜
Milline süüdimatu inime! Ela sellisega ühe katuse kupli all 😂

Igal omad talverõõmud... ehk kes teisele auku kaevab...

30. jaanuar 2019

Ühel päeval jäin ma kohe pikemalt mõtlema, et miks mulle talv üldse ei istu ning jõudsin järeldusele, et mulle lihtsalt rämedalt meeldib, kui elu on lihtne. Ja ma isegi ei räägi sellest, et mulle meeldib soojal ajal vahel õhtuti jalgrattaga sõita (nii et soe tuul sääri paitab) või suvel õues murul värskeid lehti lugeda. Ma räägin hoopis palju proosalisematest asjadest, nt kui mul on vaja, haaran oma autovõtmetega koti → tõmban kiiruga midagi jalga → jalutan autoni → käivitan auto ning → tõmban ülbelt jehhat.

Aga talvel võib sellest lihtsast soovist terve kirjandi kirjutada: vaja on minna sõitu, järelikult tuleb enne kobida õue lund lükkama/kraapima ja autot sooja panema (aga kus mu soojad töökindad üldse on???) ja uurima, ega sahk pole teeotsa lumevalli lükanud. Ja kui sa oled end oma vattides juba rõõmsalt autoni välja kühveldanud ja lähed teeotsa kontrollima, saad sa teada, et sul polegi mõtet end kuhugile pressima hakata, sest sahk pole üldse käinud ning tee on tuisand → kobid tuppa tagasi → võtad vammused seljast → ootad sahka → valmistud võtma telefonikõnet ja teatama, et sa ei saa kokkulepitud ajal tulla (sama ajal saabub lumesahk) → topid kiiresti selga õuevatid ja tormad õue, et auto sooja panna → tormad tagasi tuppa → topid selga eelmisel korral selga panemata jäänud riided (soojemad püksid ja soe rätt) ning tormad õue tagasi → lähed kühveldad teeotsas sinna saha poolt lükatud lund, et üldse teele pääseda → jalutad tagasi auto juurde ja paned lumelabida oma kohale → pühid autoistmelt sinna ukse avamise käigus lennanud lund ja üritad saabastega võimalikult vähe seda valget kraami salongi tassida → tõmbad hammaste plaginal ukse kinni ja palvetad, et see pagana talv juba kiiresti läbi saaks.
Ma praegu võtsin asja lühidalt kokku, lihtsalt ei viitsinud pikemalt kirjutada. 😛 Aga ainest oleks! Ja paljudes sarnastes olukordades.

Ühesõnaga - lund meitel jagub!

Ja juurde enam ei soovi! No vähemalt mina ei soovi (mees on mul vähe imelik, tal on kogu aeg meeter puudu 😀. Hirrmus inime!).

Ja täna, kui mul oli jälle vajadus argiste asjadega tegeleda (ehk kompostikasti tühjendada), siis pärast üle hangede ronimist ja paksus lumes sumpamist (oi, ma mõtlesin kadedusega Anne jutu peale, et neil on ainult u 20 cm lund), siis juhtus mul kuidagi nii, et kogemata kombel lendasid koos kompostimaterjaliga üle aia ka kaks kotti, mille sees see kraam oli (osa tõin juba enne). Kuna sealne värav on lumme mattunud, pidin ringiga aiast välja minema. Mäletate - üks tubli inimene kaevas omale enne lume tulekut ühe korralikku augu maa sisse, kuhu kompostimaterjali koguda. Tegelikult oli see inimene isegi usinam ja jõudis teise KORRALIKU kompostikogumine augu veel kaevata, sinnasamasse aia taha. Aga ega lagedal lumisel väljal, lume alt, ju aru saa, kus see väärt auk TÄPSELT asub ja nii ma sinna sisse astusingi. Prauhti! olin tagumikuni lumes ja kui end kuidagi august välja saada üritasin, kukkusin päris pikali. Polekski nagu hullu, aga...  selle augu peal vedeles ju kõik see tore kraam, mille ma just hetk tagasi sinna, üle aia, lennutanud olin: kanakondid; kartulikoored; hallitanud saiaviilud; veel igasuhu head kraami ja... hapukapsas. 😂

Naerge nüüd terviseks! Naer teeb tuju heaks ja aitab kevadel kiiremini tulla. :)

Mina aga ootan niikaua reedet. Reede on hea päev - minu lemmik ja... siis on juba veebruar. Ja kaugel see märtski siis enam on. Ning siis... võib juba päriselt kevadet ootama hakata. Ja ehk sulab see hirmus lumi ka lõpuks ära ja ma ei pea rohkem toidujäätmetes ujuma.

Loodame parimat! :)

Valge maailm ehk sõõrikud vahukoorega. Taustaks okste ragin

Mulle tegelikult üldse ei meeldi vinguda, kiita on ikka palju toredam.
Või kui kriitikat teha, siis ikka ainult konstruktiivset, eks.
Aga hetkel ei oska ma oma mõtetega midagi konstruktiivset peale hakata. Loomulikult võiksin ma ju keset õue kenasti rääkida, et kuule sina, ahv, seal üleval, mul on seda valget värki siin juba piisavalt, nii et keera oma kraanid nüüd siva kinni. Ja ei ole vaja kogu aeg sulatada! Ja siis jälle külmetada. See jätab sinust kuidagi ebastabiilse mulje. Ja üldse... ma ei pääse sinu pärast enam kuuri alla, sest ukse ees on kõvaks külmunud lumehunnik. Meelega teed seda või??? Häbematu selline!
Aga no, kes mind kuulab - mitte keegi.

Valge maailm

Nii ma siis käitun nagu normaalne eestlane - kirun talve ning lasen lumelabidal tuhiseda. Ja püüan kuidagi väärikalt astuda lumel need 65 sammu kompostihunnikuni, iga sammuga läbi paksu lumekooriku vajudes. Tagasi tulles saab õnneks ukerdada juba omaenda jälgedes. No ei olnud meil jaksu seda pikka rada raskest sulalumest tühjaks tõsta, oli teisi prioriteetsemaid kohti ja radu.
Praegu tundub kangesti seda moodi, et ilmaennustajate lubatud pikk, külm ja lumine talv võibki tõeks osutuda. Väkk!
Sulad vahelduvad külmadega nii kiiresti, et ma ei jõua enam järge pidada. Kuna sügisel oli Väikemees vahetpidamata haige, siis jäid mul õues enamus elupuid kokku sidumata ja nüüd tuleb mul käia neid sula korral, sellest rõhuvast lumekoormast, puhtaks sopsutamas.
Aga mõne puhul pole isegi sidumisest suurt kasu olnud, raske lumi vormib ikka omatahtsi.
Näiteks sellest (sügisel kõvasti kinni seotud) ümarast elupuust sai hoopis sõõrik vahukoorega😂

Elupuu `Danica`

Kusjuures seda "sõõrikut" oli juba eelneval päeval lumest puhastatud, aga see valge kraam hoidis kuidagi eriti jonnakalt okstest kinni.

Raske lumekoorem rõhus ka teisi aiaelanikke

Ja minu suurest ümarast põõsasmaranast sai vahepeal selline laialivalgunud pussakas

Lumi, lumi, lumi...

Tollel sulapäeval pidin jalutama läbi ühe mõisapargi. Üks suuremat sorti oks oli juba murdunud raske lumekoorma all otse sõiduteele ja ka minu jalutuskäiku saatis oksaragin, sest ühe teise puu küljest tuli samuti üks oks alla. Hää, et päris pähe ei kukkunud.

Eilse sulaga tekkis katuselt alla sadanud lumest maja ette selline kuhi:

Ja see väike roheline tuust seal ees on meie jõulupuu. Koos suure metallist jalaga, mis... eee... äkki kevadeks välja sulab. 😄
Ühesõnaga... talv on ikka nii tore, nii tore, nii tore...
Muudkui kraabi ka kühvelda. 😂


Õnneks on ikka mõned helgemad hetked ka. Näiteks siis, kui nurmkanad (vana nimega põldpüüd) aeda külastavad...

...või...

Nende hetkede paistel peab oma sisemist tuld nüüd elul hoidma.
Mis meil muud ikka üle jääb.
Ja kaugel see maigi enam on...