reede, 24. märts 2017

Kuidas hiidnaine Creonta tulbinäitusel käis

Veel enne, kui ma lähen taaskord kevadpealinna tulbipäevadele tolgendama, panen ma kirja samalt ürituselt ühe vanema ja meeleolukama loo...


Seadsin tol korral juba rõõmsalt oma samme pika laua suunas, kuhu 50 tulbisorti kõigile vaatamiseks/hindamiseks üles olid rivistatud. Kuskil veidi eemal olid toolid, kus istusid mõned inimesed. Ma ei pööranud neile mingit tähelepanu, tulpidest lookas laud ju kutsus mind, aga... ometi ma märkasin. Üks noormees vaatas mind VÄGA suurte silmadega. Esimene mõte oli, et äkki on mul mantel pahempidi seljas, kontrollisin - ei olnud! Seejärel mõtlesin, et ehk on osa lõunasööki ikka veel näos ja lasin käega "möödaminnes" üle morda. Ei saanud aru, et sellest midagi paremaks oleks läinud - ikka jõllitas. Mis seal`s ikka - vahi pealegi! Pidin just esimese tulbivaasi kohale kummarduma, kui noormees püsti kargas (silmad endiselt imestusest punnis) ja LOOMULIKULT astus ta otse minu suunas ning kätt ette ulatades lausus: "Ma pole kunagi NIII pikka naist näinud. Minu nimi on Sass, mis sinu nimi on?" Viisaka inimesena ütlesin ma talle oma nime ja imestasin endamisi, et kuidas ma nüüd küll SELLISE supi sisse olen sattunud??? Olgu kohe öeldud, et ma ei ole NII PIKK. Omast arust täitsa tavaline. Jah, ma olen küll pikem, kui keskmine eesti mees, aga see pole mingi pikk ju 😛 Ilmselt oli Sass pärit väikesest kohast ja polnud neid PÄRIS pikki naisi veel näinud, lisaks oli ta ka veidi... omamoodi. See hetkel mind muidugi kuidagi edasi ei aidanud, sest Sass oli suurest imetlusest sõiduvees ning ütles, et ta pole üldse kindel kas minusugune naine ikka päriselt olemas on ning küsis, kas ta võib selle kontrollimiseks mu kätt katsuda. Okey, see ei võta mul ju tükki küljest, eks!  Millegipärast valis ta katsumiseks paksu mantli sees oleva käsivarre ja avaldas tunnustavalt arvamust, et ma olen... TUGEV. 👿 😱  Jeee!
Nagu sellest veel vähe oleks, küsis põlevate silmadega noormees, et äkki võiks ta samal eesmärgil ka mu JALGA katsuda. Samal hetkel märkasin veidi eemal kohalikku telekorrespondenti, kes valmistus  näituse korraldajaga inervjuud alustama. Vaimusilmas hakkas visualiseeruma õhtune AK, kus selle toreda ürituse korraldaja rahulolevalt tulpidest räägib, samal ajal taustaks mina - hiidnaine Creonta, võõras noormees kintsu krabamas...
Lõpetasin kiiresti selle vestluse (ma olen siiski tagasihoidlik inimene) ja asusin kiiruga tulpe üle vaatama (ning pildistama). Vahepeal ühe silmaga jälgides, et ega mind jälitata. Lauaga hoidsin ka igaks-juhuks distantsi, sest mine tea, sealt alt võib vabalt ilmuda kellegi karvane käsi minu JALGA krabama...
Tulbid olid muidugi ilusad :) Nagu igal aastal!

"Pretty Princess"
"Blue Diamond"






 "Californian Sun"



"Elsenburg"







"Flash Point"

Olles tulpidega lõpetanud, seadsin sammud saali, kus varsti pidi hakkama aiateemaline loeng. Tegelikult olingi ma tol korral seal rohkem selle loengu, kui tulpide pärast, sest seda pidas minu lemmik aednik. :)
Valisin omale intuitiivselt istumise keskel vasakus ääres, et mitte teiste vaatevälja segada (äkki olengi pikk???). Seadsin ennast mõnusalt sisse, otsisin välja oma märkmiku ja pastaka ning tundsin, kuidas ma olen ABSOLUUTSELT õiges kohas, hoolimata sellest, et teised saali kogunejad kõlbasid mulle ea poolest vähemalt emaks, kui mitte vanaemaks. :D
Mõmisesin parasjagu suurest rahulolust, kui märkasin silmanurgast tuttavat noormeest. Oi, jeerum! Vajusin sügavale tooli sisse ja üritasin NII väike olla kui võimalik, samal ajal märkmikuga nägu varjates. Mind ei ole siin. Palun, ära tule siia!  Minu suureks rõõmuks võeti minu palveid kuulda, sest aiandushuviline Sass potsatas istuma hoopis saali teises otsas. Jess! Juba mõte sellest, et keegi segab minu mõnusat äraolemist ja peatselt algavat lemmikaedniku loengut... urrr!
Loeng, muuseas, möödus igati kenasti (Sassi mõtteavaldused kutsusid nii mõnelgi korral saalis esile naerupahvaku). Lõpp hea, kõik hea, eks! :)


Ja tulles veelkord tagasi näituse juurde, siis elusate õite (või ka lehtede) pealt on oma valikuid alati tunduvalt lihtsam (ja kindlam) teha, kui paki peale trükitud pilti vaadates. Ühel aastal avastasin näituselt sellised tulbid:


Mmm... ülimad iludused, minu meelest. :)
Ja tellisingi omale siis sügisel selle sordi sibulad. Paki peal oli aga selline pilt :D


Nagu kaks tilka vett, eks ju!
Sibulad paki sees olid õnneks täitsa õiged. :)
Juba peenras... ↓



1 kommentaar:

  1. Jesver, mida seiklust, hahaahhaaa. See oli mingi ... ei mina tea kes. Aitäh meelde tuletamast seda tulbipäeva asja. Kindlasti tahaks see aasta ka oma nina sinna pista.

    VastaKustuta