Mingit blogi ma küll pidama ei hakka!

Kunagi aastaid tagasi, kui ma esimest korda Isehakanud Lillekasvatajaga kohtusin, siis tulistas ta puusalt, et hakaku ma ka (aia)blogi pidama. Ma mõtlesin sellele. Kolm sekundit. Ja jõudsin järeldusele, et ei, ei, ei. BIG NO! Mingit blogi ma küll pidama ei hakka. Mitte mingil juhul!

Sest esiteks ei ole ma üldse (vähemalt enda meelest) nii edev inimene, et arvaksin, et mu (aia)elu nii põrutavalt huvitav ja põnev on, et teistel inimestel sellest midagi asjalikku lugeda oleks. Pealegi, nendest aiatuustidest kirjutajaid on ilma minutagi piisavalt.
Teiseks meeldib mulle oma eraelu endale hoida. No, ei saa ma aru nendest inimestest, kes näoraamatus igast oma autosõidust, tundepuhangust ja sõbrannaga kohvikus käimisest teada annavad. Keda see üldse huvitab??? Ja aed on ju ka kuidagi isiklik ....
Ja kolmandaks ei ole ma üldse mingi sõnasepp või memuaarimeister, et istun aga maha ja hakkan sulepeast mingeid lugusid välja võluma. On siis nendest tuustidest üldse midagi veel kirjutada? Pealegi ei oskagi ma kirjutada. Päriselt ka! Teate ju küll, kõik need eesti keele rind-, koond- ja põimlaused, koma panemised või panemata jätmised, kokku- ja lahkukirjutamised. Appi! See ajab ikka täiesti hulluks ju?!

Elu on ikka imelik. Siin ma nüüd siis istun, aastaid hiljem, ja kriban oma elu esimest blogipostitust. Sest nii tundub kuidagi õige. Nii peab! Ja uus aasta on suurepärane aeg uute asjadega alustamiseks. Eks ole?! :)