Nimelt otsustas pesamuna harjumuspärasest 2 tundi varem ärgata, mis omakorda keeras veidi segi mu plaanid päeva ajakava suhtes, sest mul oli vaja üks asi Jaani viia. Kui ma siiski lõpuks õue sain, et auto sooja panna, mõistsin ma kohe aru, et midagi head on juhtumas. Seal väljas oli märts! Ja minule märts, muide, vägagi meeldib. Õhk oli karge, nelja-viie külmakraadiga ning täiesti tuulevaikne. Lumi praktiliselt sulanud, ainult aiatee pooleldi veel jääga kaetud. Tihased siutsusid ja.... metsa taga oli tõusva päikese kuma. Selline asi võtab minusugusel märtsiarmastajal ikka jala värisema :)
Panin auto sooja ja jooksin tuppa tagasi. Toppisin lapse ja enda riidesse ning tormasin ruttu välja tagasi. Autos kinnitasin lapse ja panin mängima oma lemmikmuusika ning asusime teele. Päike hakkas just metsa tagant tõusma. Olin vist umbes 200 m sõitnud ,kui sain aru, et üle kogu mu näo on levinud ülimalt totakas rahuloluilme. Mu mehel oleks selline siis, kui ta hommikul Lamborghiniga tööle sõidaks. Mul Lamborghinit ei olnud, olid ainult tõusva päikese kiired, mis härmas maale kuldse kuma andsid ning sellest piisas mulle täielikult. Paari km pärast sain juba päikseprillid ninale lükata. Vaat, see on elu! Päike on kunn. Ei - päike on jumal!
Ristmikul kaalusin, kas minna kiiremat ja igavamat teed pidi või... Otsustasin selle teise variandi kasuks. Kiiret polnud.
Olin valinud käänulise küla- ja metsavahetee. Sellise, kus oli mõnus kulgeda. Isegi siis, kui tee on jääs ja päike paistab silma. Teate, seda usuinimeste juttu, et Jumal jälgib ja hoiab meid kogu aeg, mis sellest, et me teda ei näe. Mina oma jumalat nägin. Ta jälitas mind. Ja isegi, kui mul õnnestus justkui tema pilgu eest eest metsavahele peitu saada, siis vilksasid puude vahel siiski tema reetlikud kollased kiired. Ta valvas mind. Ja see oli hea tunne.
Vahepeal jõudsime Jaani, andsin üle oma paki ja keerasin auto kodupoole tagasi. Valisin tagasisõiduks teise tee, et päike paistaks külje pealt, mitte tagant. Maantee oli tühi. Mõnes kohas leidus tee ääres veel sulamata lund. Aga põllud olid paljad. Märts oli saabunud 20 jaanuaril. Muusika mängis ja kollane kera üksikute pilveviirudega taevas andis maailmale hoopis rõõmsama ilme. See hetk oleks võinud kestma jäädagi...
Esimesest ristmikust, kust koju saab, ma sõitsin mööda. Teisest ka. Mõned km edasi keerasin siiski maantee pealt maha väiksele külateele - ühel hetkel peame me ju siiski koju ka jõudma. Möödusime kalmistust. Ja teisest. Oi, küll sellisel hommikul on hea ikka elus olla. Elu on ikka imeline.
Pildid on juba oma külavahelt. Telefoniga.
Koju jõudes paistis päike välisuksele. Ja garderoobi. Ja verandale :) Selline vastuvõtt! Mõtlesin, et panen ahju ruttu kütte, teeme kiire hommikusöögi ja siis lippame lapsega ruttu õue tagasi, aga pool tundi hiljem läks taevas jälle pilve ja hakkas hoopis lund sadama. Öäk!
Asjad juhtuvad ikka põhjusega. Kusagil keegi teadis ja sepitses mulle ühe imeilusa karge hommikupooliku, et ma ikka "päris" märtsini vastu peaksin. Aitäh talle! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar