Esimene teade Saaremaale lähenevast tugevast äikesetormist jõudis minuni läbi FB-i. Kuna järgmine hommik oligi meil plaanis just Saaremaale minna, siis lootsin, et asi seal väga hulluks ei lähe, ja meie broneeritud öömajale jääb katus ikkagi peale. Järgmiseks tuli kõne emalt, kes rääkis midagi lähenevast trombist (päriselt või???). Ema oli üpris murelik, sest elab ju kõrge männimetsa sees. Eks suvel on ju ikka äikesetorme, vaevalt et asi nüüd nii hulluks läheb. Aga mõned asjad viisin siiski õue pealt varju ning äiksekõmina saatel sai veel duši alt ka läbi joostud (Jumal teab, äkki pole pärast voolu). Mees lõõtsutas viimase hetkeni lapsega õues ja minu trobijuttu ta muidugi tõsiselt ei võtnud, vahtis hoopis lähenevaid tumedaid pilvi. Järsku hakkas tal aga hästi kiire tuppa :D Torm oli kohale jõudnud...
Õues läks väga pimedaks, vaid äikese sähvisatused valgustasid õues toimuvat. Tuul oli paisunud hetkega tormiks ja terve õu oli mingit lendavat kraami täis :D Sadas tugevat vihma, rahet meil ei tulnud. Mingil hetkel nägin aknast vaid niipalju, et minu "Liset" on maani kaardunud. Vool läks ka ära...
Meil läks tegelikult hästi. Me oleme kõik elus ja terved ning hooned jäid samuti tormist puutumata. Mets tundub ka püsti olevat. Lihtsalt kui keegi oleks mulle pool tundi enne tormi öelnud, mismoodi meie õu pärast välja nägema hakkab, ei oleks ma ütlejat uskunud.
Kui kõige hullem torm möödus ja aknast jälle välja nägema hakkas, siis tekkisid iga akna juures samad küsimused. Et ikka mis SEE SEAL on??? Ja KUST SEE veel tuli? 😱
Kõigepealt vaatasin, et lauda esine on jubedalt mingeid oksi täis. Ja siis, et meie imeilusa ümara kujuga vaher paistab kuidagi kahtlaselt läbi. Pole hullu! Hull raju oli ju ka.
Siis vaatsin, et midagi on pesunööride juures valesti (no, ei näe ju ka läbi vihma korralikult), ei saanudki esiotsa aru, mis seal toimunud on...
...ning siis avanes ühest aknast vaatepilt, mis meid äikese ja vihmaga õue ajas, sest läbi akna polnud võimalik aru saada, mis juhtunud on...
Sissesõidutee:
Pildid on kehvad, aga paremat valgust mul järgmisel hommikul kusagilt võtta ei olnud.
Meie kaks SUURT imeilusat paplit (liiki ei tea), olid tormile alla vandunud. Üks oli juurtega maast väljas ja teine pooleks ning see murdunud pool oli omakorda meie kõige suurema tamme otsas 😢
Õnneks polnud vähemalt kogu see kupatus, kohe sealsamas kõrval asuvale elektriliinile kukkunud (asi seegi!) Aga nutma ajas ikka küll!
Lisaks oli tee otsas torm noore männi pooleks murdnud, mis sellest et tuule eest kaitses teda sirelihekk - ikka läks.
Ja seal pesunööride juures oli kahest vahtrast ühel latv pooleks murdunud.
Vahepeal tuli Väikevend olukorda kontrollima (nende männid jäid tormis õnneks püsti) ning pakkus end kohe appi saagima, et hommikul teed kasutada saaks. Aga mis sa seal pimedas ja vihmas ikka saed? Eriti, kui suurest puuhiiglasest pool kusagil pea-kohal kõlgub. Kevadel sai tuleviku tarbeks uut sissesõiduteed rajama hakatud, seda mööda saab kodunt välja küll. Tegelikult pani tekkinud olukord mind tõsiselt kaaluma, et kas üldse mitte planeeritud reis ära jätta, aga teised arvasid, et võiks ikka minna... niisiis jätkasin taskulambi valgel pakkimist. Vahepeal käisin laudas kanu toitmas, naabrite koer oli kodust minema jooksnud, ilmselt äikese pärast. Igatahes oli vaeseke päris hirmunud olekuga (endiselt sähvis ja müristas ju ümberringi) ja tahtis ennast vägisi kanalasse pressida :D Nägin seal vihma käes kõvasti vaeva, et ta kanala eesruumist lõpuks välja meelitada. Järgmiseks oli ta väga sedamoodi olemisega, et tuleks minuga koos heameelega tuppa :D Süda ikka kripeldas küll, kui ukse ta nina ees kinni sikutasin.
Vool ei tulnud ka hommikuks tagasi, nii et vett meil kaasa võtta polnud ja hambapesu toimus "kuivalt" :D Peatselt sulama hakkava sügavkülma peale ei julenud ma mõeldagi
Kõige parem oli... põgeneda
Jätkub...
Ohhh! See oli ikka torm jah. Meil küll suhteliselt rahulik.
VastaKustuta