Vahepeal sai natuke võõrastes aedades ringi tolgendatud. Oligi kohe üks tolgendamise nädalavahetus :D Kõigepealt Elva avatud aedade üritus ja siis üle-eestiline Avatud talude päev. Toredad üritused mõlemad ja ilma Avatud talude päevata ei kujuta ma enam oma suve ettegi. Elva aedade üritus oli see-eest alles esimest korda.
Võõrastes aedades peab ikka käima, tore ju vaadata, mis oludes (ja kuidas) teised toimetavad. :) Ning mõnus on süüdimatult võõral territooriumil ringi tolgendada ja ära tunda just see enda jaoks kõige õigem ja hingelähedasem koht. Selle põhjal võib hiljem päris kaugeleulatuvaid järeldusi teha! Ok, tuuste on ka muidugi hariv vaadata, aga see polegi kõige olulisem.
Elva linnas jõudsin ma ainult kahte aeda vaatama, sest väikelapse emana ei kuulu ma veel päris endale ning pole oma tegemistes vaba. Ja eks korraldusliku poole peal oli neil seal veel arenguruumi ka (esimene aasta alles, eks õpivad), aga õnneks sattusin kohe esimesena ühe tõelise taimehuvilise iluaeda. Sellistes on tore käia - inimesed teavad, mis neil peenras kasvab. Paljudel asjadel sildid kenasti juures, ei pea hakkama perenaist kohe varrukast sikutama (tagasihoidliku inimesena hindan seda väga). Sain paari taime suhtes kindlust, et mul on neid hädasti vaja :D ja paar head ideed aedviljamaale. Üldpilte ei näita, las perenaine näitab ise!
Järgmises aias meeldis mulle väga see teerada:
Lähemalt ka:
Tolles aias leidsin ma selle OMA koha ka üles - all tiigi ääres kasvavate puude varjus :)
Edasi tulid kolm korralikku maa-aeda, mis asusid Elvast väljas. Esimese märksõnadeks on avarus, palju niidetavat pinda ja järve mõõtu tiik. Seda aeda pidas meesterahvas.
Huvitav, minu mees küll ei taha, et ma midagi üksikult murusse istutaksin :D
Teises aias oli maja küljes imetore avar päikseküllane suvetuba, aia ääres aga muljetavaldav (perenaise laotud!) kivimüür
ja siis see tamm...
Nii suur ja võimas...
Ja milline tüvi... ning juured. Täiesti imelised juured...
Seisin seal kohe tükk aega. Lummatult. Aeg jäi seisma...
Tammed on mul praegu hell teema. Oi, kui hell! Sest Mauruse soovitatud spetsialist on oma sõna öelnud - vääveltorikuga nakatanud puu sureb ja teha pole midagi :( Minu hingusele mineva puu tüvi on vähemalt poole peenem, kui pildil olev. See seal ei olnud perfektse võraga puu (minu oma on) ja üleval oli vähemalt üks suur kuivanud oks, aga ometi polnud ta seenetanud ja elab. Lähedal asunud suur tamm oli maha võetud, sest tekitas varju. Minu puu kasvab u 7 m kaugusel majast ja ma hindan tema tekitatud varju väga. Elu on ikka imelik! Igatahes ütlesin ma perenaisele, et see puu on tema aia suurim ehe.
Tegelikult oli seal aias teisi huvitavaid asju veel. Nt õues kasvav virsikupuu, viljad kenasti küljes (või oli see hoopis aprikoos???) Kesk-Eesti inimesele ikkagi imeasi vaadata :D Ja siis hiigelsuured punased sõstrad, sordinime kahjuks ei teatud :( Ja ühe teatud flokiraamatu kirjastajaga leidsime sealt (nagu möödaminnes) ülisuurte õiteda floksi (väidetavalt mitte `Helmi Puur`), mille erisusest perenaisel aimugi ei olnud :D No, ma igatahes soovitasin nüüd kiiresti paljundusmasin tööle panna, teised tahavad ju ka :D
Aga võib-olla on seal aias hoopis mingi kiirgus, mis kõik nii hullult paisuma paneb :D Minu meelest võiks nii igaks-juhuks üle kontrollida!
Kolmas aed oli ka väga mõnus. Ja seda laua pilti ma lihtsalt pean näitama
Sellest puudealusest istumisnurgast olin ma igatahes täiesti lummatud :)
Ja selline vahva tugi roosidele :)
Seal aias oli nii avarust, metsaäärt, puudealust ja muidugi suured karjakoplid hobustele. Küll inimestel on ikka ilusad kodud! :)
Ja siis tulid avatud talud.
Kõigepealt üks väga mõnusas asukohas talu Ida-Virumaal. Seal olid männid. Ja kui juba männid on, siis muud polegi nagu väga vaja :D Männid olid lihtsalt ülimad! Tegelikult oli seal ikka palju muud ka.
Perenaise hostanurgake näiteks:
Hmm, suures männi metlemise tuhinas jäi tähele panemata, et mis puud need seal varjus hostade kohal üldse kasvasid :D Ilmselt oli niipalju muud huvitavat vaadata. Ja oligi ju!
Ideaalis oleks loomulikult perenaisega koos tema peenraid revideerinud, aga avatud talude päeva formaat paraku ei võimalda seda.
Selline vahva võpsik oli ka:
Oi, võpsikud on vägevad! Mitte, et ma pererahva tehtud tööd ei hindaks, aga tegelikult oli see talu koht juba selline, kus võiks rahumeeli kõik tööd tegemata jätta ning ikkagi oleks nii paganama vahva ja põnev :)
Ja minu vaieldamatu lemmik kompositsioon:
Päriselt, ilma igasuguse irooniata. Lihtsalt ülim! :) Peab omale ka midagi sellist tegema!
Järgmine talu asus ka mändide all :)
Seal oli kohe maja kõrval sellist mõnusat krõhvitsemata maastikku ja võpsikut. Oeh, sinna oleks võinud jäädagi tolgendama :)
Viimane koht oli Tuhala kandis. Väga meeldis jõe äär. Kohe väga!
Oh, küll seal oleks tore kolada olnud. Mmm... mõnus! Kui mul endal oleks selline jõeäär võtta, ei kasvataks ma vist küll ühtegi tuusti :D Nii vähe ongi inimesel õnneks vaja :)
Suur aitäh kõigile inimestele, kes oma kodu väravad avasid!
Ja nüüd ruttu võpsikut istutama! Aga niikaua kui võpsik kasvab, pean kuidagi nende tuustidega leppima ;P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar