Väikemehe Toimekad Käed ehk tuhaämber otsib uut pleissi. Jälle!

Väikesed inimesed pidid tulema meie ellu selleks, et meile midagi õpetada. Igaüks neist on isemoodi: oma soovide, vajaduste, tahtmiste ning iseloomuga - oma õpetusega. Meie asi on aru saada, et millisega täpselt... ning õppust võtta.
 
Minu kevadel juba kolmeseks saava väikemehe üheks leivanumbriks on olnud erinevate pahanduste tegemine. No lihtsalt on selline Toimekate Kätega laps! Ja oma pahandusi teeb ta ikka puhtast südamest ning suure lusti ja kirega. 😍 Mul pole enne sellist last olnud, seega on see ka minu jaoks täiesti uus kogemus. 😂 Mõned järeldused oleme me mehega siiski juba teinud. Näiteks, et remonti pole vist mõtet rohkem niipea teha ning, et KÕIGE TÄHTSAM on see aeg lihtsalt üle elada. Meil kõigil. Ja sõna otseses mõttes!

Minu aed on mulle omamoodi hingehoidja. Koht, mis on kriitilisel hetkel eluliselt vajalik, selleks et  mõistus selge püsiks. Aga minuga koos veedavad seal aega ka Väikemehe Toimekad Käed.

Tegelikult täitsa armsad käed ju, lihtsalt... toimekad. 😀  Alguses olid meil asjad enam-vähem jonksus - see aeg, kui mina peenraservas kühvlikesega rohida tohtisin, kaevas Väikemees sealsamas kõrval peenrasse vägevat auku. Nojah... selle mulla moodi asja lennutas ta muidugi kuskile murusse... mulle püksivärvli või krae vahele, aga polnud hullu (ehk on kooriva toimega?). Asi kiskus kiiva siis, kui Väikemees hakkas oma iseseisvust avastama ning tema Toimekad Käed ei tahtnud enam alluda ema suunamisele. VABADUS! Pool suve lõbustas ta end näiteks sellega, et kui ma end jälle kuskile peenraserva vaikselt rohima sättisin, siis lajatati mulle karistuseks peotäis liivakastist pärit liiva pähe. :D

Olulise osa Väikemehe (õue)pahandustest moodustab igasugu asjade peitmine ehk siis nende pistmine täiesti suvalisse kohta. Mõni asi neist kadunud asjadest ei ilmu enam kunagi välja ja tuleb minna lihtsalt uus osta. Nii juhtus kevadel ka minu rohimiseks mõeldud kühvlikesega (kõige kiiremal tööajal loomulikult!). Polekski väga hullu, kui uue leiaks kohalikust kaubandusvõrgust ehk lähimast linnast. Aga ei! Kühvlijahil sai lõpuks käidud nii Rakveres, kui ka Tallinnas. Tegin enne kodus loomulikult eeltööd ning selle põhjal panin kõige suuremad lootused Hansaplantile. Aga kui mina kohale jõudsin... oleks sealt nagu rändrohutirtsuparv üle käinud. Mitte midagi ei olnud osta! :D Isegi mitte tagavaraplaaniks jäetud võilillejuurijat. Lõpuks leidsin ühe asjaliku mudeli hoopis ühest ehituspoest. Oli vist ka viimane selline. Seda kühvlit olen ma nüüd nagu silmatera hoidnud, kui peenras toimetades vaja korraks käest ära panna siis... astun peale. Istumine ei toiminud - virutati ikka tagumiku alt ära :D Tegelikult võiks olla selline vöö, kus igasugu vajalikud tööriistad nööri otsas kõlguvad, et neid keegi pihta panna ei saaks :D
Teine oluline osa Väikemehe pahandusi on seotud veega. Eelnevalt pole meil selliseid veehuvilisi lapsi olnud, aga vaat seekord on kõik teisiti :D Me nimelt kogume vihmaveerennidest allasadava vee nõudesse kokku, et seda siis hiljem kastmisel kasutada. Seal need käed siis sulistavadki. :D Sissekukkumise ohtu õnneks pole, asi seegi! Aga vesi omab (vähemalt Väikemehe jaoks) justkui mingit vastupandamatut külgetõmbejõudu.

Teoksil on mudakraavi tegemine

Juba lihtlabane arutu kastmine võib problemaatiline olla, kui kaks nädalat järjest ON juba sadanud. Aga kui järjekindlalt tegeletakse pottides olevate lillede, töökinnaste, kassi toidunõude (ja toidu!) ja kõige muu, mis vähegi upub uputamisega, siis... tuleb vahepeal sügavalt sisse hingata. Tormad kiiruga oma pottides olevaid pistikuid kastma ning avastad, et kastmisvesi sisaldab muuhulgas ka päris asjalikke kive, liiva, natuke muru ja puukooremultši ning boonusena ka kausitäit kassitoitu. Korras värk! 😀 Ee.. ehk saavad ka kastmata hakkama? Või sama stsenaarium - haarad juba kiiruga kastekannu ja... avastad, et see on liiva ja kive täis topitud. Tundub väike mure? Nojah, probleem on kiirelt lahendatav, kui kannus on juhuslikult kuiv kraam. Aga mul pole veel kunagi olnud! :D Oi, kui kõvasti hoiab märg liiv kastekannu põhjast kinni. Uhad muudkui kannu vett, loksutad ja üritad selle pagana liiva sealt siis võimalikult kiiresti välja kallata, aga too hoiaks justkui kümne küünega kannust kinni. Mäletate, mul oli kiire! Ja millega mina siin tegelen??? Kahjuks on nii, et seda madalamat veenõud, kus laps käsipidi sees käib, ei saa enne sillutise panemist ka kõrgema vastu vahetada, sest siis ei mahu sealt lihtsalt enam niitma. Nojah, kastekannu oleks võinud ikkagi kuskile HÄSTI kõrgele lapse käeulatusest ära panna - aga kuhu? Pool elu kõlgub nagunii tänu Väikemehele kuskil lae all. Pole hullu, kannatame ära! Ainult 15 aastat veel. :D
Tegelikult on eelnev veel köki-möki selle kõrval, kui sügisepoole õues askeldades sai korraks silma pilgutatud. Uskumatu, aga selle ajaga oli Väikemees jõudnud veevooliku maja vundamendi õhutusauku pista ja valmistus juba kraani avama. OI, KURJA! Võite seda kraaksatust ette kujutada, mis mu noka vahelt välja lendas :D 
Meenub ka tore lugu, kui me augustis Väikemehega meie suure elupuu alust multšisime. Mina tassisin suure ämbriga aia tagant hunnikust kooremultši ja laps mängis oma autodega sealsamas peenras. Järjekordse ämbriga kohale jõudes avastasin, et "ei tea kust" oli mu värskelt paigaldatud multšile tekkinud kallurauto koormatäis liiva. No liiva on siin peenras juba niisamagi, pole vaja seda veel KALLURIGA juurde tuua. Ja kindlasti pole vaja seda hunnikut multši peale kallata! Mis siis ikka, ega seda liiva sealt kooretükkide vahelt nagunii enam korralikult kätte saanud ja õnneks oli tegemist siiski ainult liivaga. Vahepeal tõin veel ühe ämbritäie multši ja kui ma olin oma töö ühel pool elupuud lõpetanud, avastasin et vahepeal oli teisele poole puud, multši peale korralik koorem mulda tekkinud. Oeh... Mille jaoks ma siin üldse vaeva näen??? Olin üpris löödud ning läksin suurima heameelega teise aia otsa toimetama. Ühel hetkel tundsin selja tagant käsi, mis ümber mu kõhu sulgusid. Pisike inimene seisis mu selja taga, käed minu ümber, põsk seljale toetunud ning lausus vaikselt: "Emme isu tuli." Edasi seletas ta, et ta on emme-isu-poiss. 💙💙💙 Nii armas! Vihasta sellise peale siis!

Kanu toitmas :)

Mis tuhaämbrisse puutub, siis alguses oli see meil enamasti toas, aga pärast seda, kui Väikemees sellega köögis tutvust tegi, kolis see esikusse. Mõni aeg hiljem, kui Väikemehe Toimekad Käed olid pool ämbritäit tuhka esikusse (ja jalanõudesse) laiali loopinud, tõstsin ma selle ämbri üldse õue trepile. Kõige parem koht see pole, sest jube tüütu on seda sealt jälle vajadusel tuppa tassida ja Väikemees käib seal hoolimata keelust ikkagi aeg-ajalt sodimas, aga kusagil peab see ju ikkagi seisma. Aga eile tegid Väikemehe Toimekad Käed selle ämbriga üldse 1:0. Terve ämbritäis tuhka oli trepil laiali, laps ise muidugi ülirahul (ja hästi must), sest Käed olid omale just mingi traktoritee sinna sisse sõitnud. TEE ehitamiseks oli iseenesest mõista ka metsast TEE jaoks toodud vaarikavarsi kasutatud. :D Pärast selle kraami koristamist pidin ma sellele ämbrile jälle mingi uue ja parema koha leidma. Aga kus on selline koht, kust Toimekad Käed seda jälle kätte ei saaks??? Nojah... miskit paremat ei torganud esialgu pähe...

Veel toredaid pilte:
Nt mõni aeg tagasi avanes veranda aknast selline vaade. Pärast sõitsid Toimekad Käed selle mudase asjandusega mööda veranda klaase :D

Kui kellegil tekkis nüüd küsimus, et kus küll selle hirmsa lapse ema kogu on ja miks ta oma jõnglast üldse ei valva siis... otsitud ema on juba NII VANA, et ta ta teab...
...ema on ka kõigest inimene - sööb, magab ja käib vetsus. Ja vahest isegi rohib natuke... :) Ega pea ennast sellepärast absoluutselt süüdi tundma.
Sest seda kõike on talle ta armas Väikemees õpetanud...💙💙💙

Uhke hunnikuga  - emme kaevas peenrast piibelehed välja

Ja üldse! Võib-olla kasvab Väikemehest ikkagi aednik. Siis on kõik kannatused asja ette läinud ju :)