Ei saa mitte endale hoida

Juba poolest jaanuarist ootan ma seda rasvatihase "sitsikleiti". Pärast seda võib justkui ametlikult kevadet ootama hakata. Teoreetiliselt võib seda "sitsikleiti" juba jaanuaris kuulda, aga mul pole kunagi veel õnnestunud. No "sitsi" olen kuulnud ja "kleiti" vist ka, aga kokku pole need kaks veel kõlama hakanud. Polegi hullu! Küll tihane teab, millal õige aeg.
Eile arutati kuskil näoraamatus ilmaprognoosi üle, et kas tuleb siis korralik pakane või ei. Mul pole aega ilmateadet vaatata olnudki, niisiis pole mul ka õrna aimu, mida lugupeetud ilmajaamad üldse kokku on lubanud. Õhtul, kui päike loojuma hakkas, meenus mulle järsku see päevane ilmajutt ja ka see, et suure külmaga külmub meie keldri uks kapitaalselt kinni. Ja kõik, mis sinna talveks varutud, on siis... väga kindlalt kaitstud. Niisiis tormasin õkva keldri poole, et sealt midagi elutähtsat kaasa haarata, et kalli isamaa sünnipäeva paiku mitte nälga kannatada. Ega seda ust mul loomulikult enam väärikalt avada õnnestunud. :D Nendel hetkedel tunnen ma suurt heameelt selle üle, et ma sellises vaikses külas resideerun - keegi ei pea minu ebaväärikat käitumist nägema. Ehk ainult aialinnud... aga nemad on sellega juba harjunud.
Sisse sain - see on kõige tähtsam! Haarasin kiiruga mõned purgid kaenlasse ja peksin - taaskord ebaväärikalt käitudes - selle ukse kinni. No tegelikult on ju täitsa asjalik metallist uks, kuulikindel ja puha (saab vajadusel lahingus kilbina kasutada!), ainult et külmaga tekkiv kondens jäätub sinna ukse vahele ära ja... no edasist teate te juba ise.
Väljas oli küll väga sedamoodi, et läheb kiiresti külmemaks. Tegin kiiruga mõned pildid   

Üle hämara varjudest tume...

Pärast mõtlesin, et ehk oleks pidanud ikkagi rohkem sealt keldrist kraami kaasa haarama - jumal teab kaua see külm kestab - aga mees arvas, et küllap me vajadusel sinna keldrisse end ikkagi sisse murrame. Nojah, kuna ta pole kunagi pidanud külmunud keldriuksega rammu katsuma, siis ilmselgelt on ta positiivsemalt häälestatud, kui ehk põhjust oleks...

Hommikul ärkasime me aga külma (-18) ja kargesse talvemuinasjuttu :)





Õnneks Väikemees magas ja ma sain väljas väikse tiiru teha...

Arukask `Youngii``

Kutsub kohe paitama

 ... ja seal mu tihane mind ootaski. Ma küll ei näinud teda, aga kuulmisest piisas mulle täiesti.
"Sitsikleit! Sitsikleit! Sitsikleit!"
Hull lind! Seda külma hommikut ootasidki või???

Magus talveuni

Kahel viimasel pildil on Rosa pimpinellifolia
ehk näärelehine kibuvits
ehk maakeeli
lihtsalt...
mairoos :)

Ja niikaua kuni see päris kevad ükskord kohale jõuab, naudime seda hunnitut sätendavat ilu, mida meile sellised karged ja lumised talvepäevad kingivad. Et neid ikka jaguks! :)