Liivase maa lillelised võlud :)

Kui ööseks lubab meie kandis krõbedat talvekülma, siis on ülimalt mõnus suviseid õitsvaid lilleaasi meenutada...

Juba vana rahvatarkus ütleb, et oma soovidega tasub olla ettevaatlik - võib juhtuda, et soovitu lähebki täide...


Juba aastaid tagasi mõtlesin ma, et ühel päeval on mul OMA lilleniit. Tundus lihtsat nii õige ja... hädavajalik asi. 😍 Ainult et aega seda rajada ei olnud ja õiget kohta ka nagu mitte. Ja kuskil keset muruplatsi mingi 10x10 m "asi" ei tundunud ka nagu õige lilleniit olevat (vähemalt mitte minu silmis). Ja nii see mul tegemata jäigi. Ja siis...



... sain ma Väikemehe. Väikese rahulolematu inimese, kes tundide (ja päevade) kaupa jaurata võis. 😍 Mõned lapsed lihtsalt on sellised - tuleb üle elada! Vankriga sõitmine talle tavaliselt sobis ja seda võimalust ma ka usinasti kasutasin (sain ise ka pead puhata), ainult et... tundide kaupa sama tee peal vankriga edasi-tagasi heegeldamine on ikka jube igav tegevus! 😀 Ja kaugele kodust ei saanud jällegi minna, sest kunagi ei teadnud, millal olukord lappama minna võis. 😬 Ja ega mul siis muud üle jäänudki, kui kilavate silmadega tee ääri jõllitada. Mul polnud kunagi varem neid nii tähelepanelikult veel vaadanudki, sest ega ühel normaalsel tegusal (maa)inimesel pole siis aega päevade kaupa niisama tee-ääri passida. Võimalust midagi päriselt teha mul enam polnud, aga no passimise ja jälgimise aega oli see-eest nüüd maa ja ilm.
Ja seda väärtuslikku aega kasutasin ma tõesti sihtotstarbeliselt: ma panin tähele... jälgisin... plaanisin... pildistasin ja... tegin mõningaid järeldusi.

Ümaralehine kellukas Campanula rotundifolia

Sügisel lõpetas kohalik talunik, kelle lehmi muuhulgas ka meie maa peal karjatati, piimakarja pidamise. Ma mäletan hästi seda varahommikut, kui lihakombinaadi auto esimestele lehmadele järele tuli, sest ma ärkasin mingi eriti koleda heli peale. Jumala eest, nii jubedat heli saab küll ainult tapamajja sõidutav masin vist tekitada - nagu elav surnu oleks üle küla läkastanud. Ma ei tea, mis sellel masinal täpselt korrast ära oli, aga heli järgi otsustades tundus, et see viskab kohe ise lusika nurka. Ühesõnaga - lehmadest oli kole kahju! :(
Ühtlasi tähendas see ka seda, et... me saime oma heinamaa tagasi. Ennemalt niideti tavaliselt jaanipäeva paiku sellelt hein maha ja hiljem lasti lehmad peale. Aga nüüd pidime me seda ise hooldama/niitma hakkama. Või no... Hr Abikaasa pidi!

Järgmisel suvel sai esimest korda elus hoolega oma heinamaad jälgitud. Mis seal siis tegelikult üldse kasvab??? Ja see oli mul ju käpas tegevus! Juba varemalt teadsin ma, et kuivemal aastal ulatub jaanipäeval aia taga niitmata "hein" kohati...  pahkluudeni. 😀. Teises (kaugemas) nurgas, vihmasel suvel, aga kaenla alla. Kaenla alla (või vahest isegi lõuani) ulatuvat heina on igati mõistlik niita, sest jube kehv on sellise pika rohu sees liikuda. Aga see pahkluudeni ulatuv "hein" võib ju vabalt kasvada, lihtsalt nii mõnus ja tore niit ju. Proovin sinna mõne toreda taime ka veel juurde sokutada, mis teeääres kruusa sees kenasti kasvas...
Jälle jälgisin ja... üllatusin. Juudas, kui lahe niit meil on! Ja kui ilusti see õitseb! Eks ma olin sinna ka eelnevatel aastatel juba üht-teist poetanud. Sügisel niitis Hr Abikaasa sealt rohu maha.







Eelmisel suvel sai seda niitu jälle jälgitud ja rõõmustatud. Tahame või ei, aga vägisi läheb lilleniiduks kätte! 😍 Sellest tiivustatuna ostsin omale ka H. Väärsi lilleniidu teemalise raamatu ja sain aru, et (vähemalt piltide järgi otsustades) tema aia variant minule meeltmööda ei ole (liiga kärts-mürts!). Ja pojenge ja siilikübaraid minu niidul samuti kunagi leiduma ei hakka - peenras, palun väga! Mulle meeldib minu oma just selle poolest, et seal kasvavad ainult meie oma kodumaised taimeliigid ning see ei mõju minusugusele põhjamaa inimesele liiga pealetükkivalt. Või no otsesõnu öeldes... ei käi närvidele! :D Minu lilleniidule peab minema jalutama ning otsima ja avastama! Selline tore õppematerjal kohe. :)

Harilik tõrvalill Lychnis viscaria

 
Juba mitu aastat pidasin ma plaani oma põllule suureõieline kellukas tuua. Aga... ma ei leidnud sellist kohta, kus seda välja kaevata või seemneid korjata. Ja no... aega polnud ju ka. Eelmisel suvel aga avastasin oma suureks heameeleks, et mulle on on mõned taimed ise sinna niidu serva tekkinud. 💙💙💙 Nii tore üllatus! Mõned päevad hiljem avastasin, et sellesama niidu teine ots, kus ma pea-aegu mitte kunagi ei käi, sinetab. Selline SUUR sinine laik. Kui vaatama läksin, avastasin et seal kasvab seda suureõielist kellukat hordide kaupa. Hi-hii, hea näide selle kohta, et ma alles õpin oma niitu tundma.

Muulukaplats

See lilleniit ongi minu hetke lemmik (aia)projekt. Kui muidu ma tihtipeale ikka kahtlen oma otsuste õigsuses, siis selle niiduga on hoopis teisiti. See on lihtsalt NII ÕIGE!  Ei mingit 10x10 m suurust pisikest platsi vaid ca 6000 m2 jagu lahja liivase maa võimalusi. Ning ei mingit kaevamist ja rohimist! Ainult mõned külvamised, istutamised ning üksainus niitmine septembris. Kas saab midagi veel toredamat olla? 😍




Niit asub kahel pool meie tulevast sissesõiduteed. Sügisel istutasin ma sinna ka grupi mände ja kurdlehist kibuvitsa (las laiab!), loodetavasti lähevad kenasti kasvama. :) Üks mure on kahjuks selle lilleniiduga siiski ka - kohati on seal päris palju oblikat. :( Aga muidu olekski elu liiga lill ju! 😁

Arujumikas Centaurea jacea

Harilik käokannus Linaria vulgaris

Nüüd mul on muidugi tekkinud arvestatav nimekiri taimedest, mida sinna niidule veel hädasti tarvis oleks... Inimene ei ole ikkagi kunagi rahul! :D

Ahjaa, see teeäärte jõllitamise komme jäigi mulle külge. Ükskõik kuhu lähen, vahin hoolega tee ääres kasvavaid taimi. :D

Aga vahepeal... lähen kütan ahju...
Mõnusat talve(külma) jätku! :)