Ood imelisele lõppenud suvele

Oh Sa mu kullakallis suvi! 
Väljas sajab praegu sügisest külma vihma ja... ma juba igatsen Sind. Kõiki neid lõunamaiselt kuumi päevi selge sinise taeva all, mida Sa mulle kinkisid. Tead, ma sain vahelduseks lõpuks ometi suvel suveriideid kanda. 😀
Ja võta ka vastu minu siiras tänu kõigi nende soojade õhtute ja ööde eest, mil ma lummatult väljas rippkiiges õõtsusin ning ritsikate sirina saatel seda hunnitut suve endasse ahmisin. Hetkede eest, kui algav öö mind justkui endasse mähkis, emmates mu laupa, sõrmeotsi ning hommikumantli alt piiluvaid paljaid sääri. Sa olid soe. Nii soe... Küllap Sa tead ju isegi, kuidas ma (sooje suve)õhtuid ja öid jumaldan.
Ja sellest polegi tegelikult midagi, et olid vahest ehk liigagi kuum. Lausa kõrbene. Ma ei pea viha. Ja seda hoolimata sellest, et Sa mu kivikase ikkagi hingusele saatsid! Hoolimata sellest, et vahepeal tundus mulle, et ma elangi vaid selleks, et kasta. Aga pole hullu - hakkama saime! Ja taimed said ka.
Tead, tänu Sinu soojusele sai hoopis vähem tööd tehtud ja hoopis rohkem puhatud. Ja ilusaid hetki kogetud/kogutud, mida külmadel talveõhtutel küünlavalgel teetassi taga meenutada. Ja tegelikult oligi nii parem. Palju parem. Sest just need ilusad hetked võtame me ühel päeval siit ju kaasa...
Tore ja ilus suvi oli. Päris suvi. Ole Sa jumalast tänatud! Tulemise eest. Olemise eest. Kõige eest!
Me kohtume veel! Ilmselt ühes teises kohas, ühel teisel laiuskraadil, sest siin me vaevalt enam näeme. Aga tead, nii tore oli, et Sa meid siiski unustanud pole. Ma olin juba lootuse kaotanud...
Jään Sind igatsema...
Ja mäletama.

Alati Sinu
Mairoos



Mõned hetked...

Üleval...

Ja samal ajal allpool...
(enne oli ristmikul teeviit näidanud Kassi :D)

Lätimaal

Kodus on ka hea...

...enamuse ajast. Vahepeal tuli kuidagi mitte kuumarabandusse surra :D


Ja tore, kui perekonnas on vähemalt üks töökas inimene...

Kolm erinevat hetke kolmest eri rannast :)

Ilus oli...

Laome kividest õnnepuslet ja... natuke Svenist ka

Alloleva pildi pealkiri võiks vabalt ka olla  "Mis mõttes mul ei ole kivilat? Aga mis see siis on???"

Ups, pilt läks kogemata valepidi, aga... pole hullu - peapeal seismine pidigi ajule kasulik olema. Vist...

Kui nüüd tõsiselt rääkida, siis pole mu nn. kivila veel presenteerimiskõlbulik. Või no... mis õige kivila see üldse on. Pigem on tegemist lihtsalt suurtest põllukivisest tehtud mitmeastmelise peenraga. Kiviktaimla see päris nagu pole ja alpiaed ammugi mitte. Kivipeenar? Ma ise ikkagi kasutan sõna kivila, see on hea suupärane.
Selle kivila tegemist sai alustatud juba 2012 aasta suvel ja sedasi tasapisi on seal siis toimetatud. Aga kus mul kiiret? 
Ja tegema sai seda üldse sellepärast hakatud, et minu juurde olid jõudnud mõned säärast kasvukohta eelistavad taimed. Teiseks olid meie muidu lameda õue peal kaks koledat hunnikut (vana suitsuahju ase ja saarepuu känd), millega pidi midagi ette võtma ja kolmandaks... kivid on lihtsalt niii ilusad ju. Ja mida suuremad, seda paremad! Onju?
Niisiis... erinevatel põhjustel on areng seal kivilas olnud aeglane (nt kassitappu oli vaja tappa) ja tegelikult tuli mulle lõpuks ju üldse võrkaed vastu. Ja edasi??? No ja edasi sai siis see, et edasi ei saanudki üldse midagi. 😀 Ma lihtsalt jõudsin järeldusele, et ma siiski ei soovi maailma kõige jõledama kivila omanikuks saada. Parem ootan. No ja... ära jõudsin oodatud! Ise ka imestan...
Mäletate, ma tahtsin ju ainult natuke väravat liigutada, mille tulemusena mul lõpuks vanast võrkaiast terve üks külg maha võeti. Hi-hii!
Ja pärast seda... on mu elu palju ilusamaks läinud (välja arvatud see napakas rebane muidugi!).
Kas või selle kivila osas. Kuna see jube aed sai sealt kokku korjatud ja musta kile all oli pinnas lõpuks meeldivalt "valmis" saanud ning vahepeal oli meitel jälle kopp, siis lasin mehel sinna mõned kivid juurde tuua. Mehe toodud kividest sai 3,5 m jagu kivilale uut äärt tehtud. Ise ladusin väiksematest kividest veel 2,5 m. See on selline pusle kokku panemisega võrreldav töö. Et tükid (kivid) nagu on, aga kuidas nad omavahel õigesti kokku panna - vaat see on küsimus. Mingil põhjusel läks meil seekord oodatust hulga ladusamalt. Kohe nii ladusalt, et kui minu laotud viimane kivi pidi olema täpselt õige suuruse ja kujuga (teistsugune poleks sinna auku lihtsalt sobinud), siis kogemata kombel sai see õige kivi suht kiiresti ka leitud - pildil alumine keskmine kivi ↓

Fotod jäid otse loomulikult udused. 😀

 
Ausalt öeldes, ega ma maailma kõige suurem kribufänn just ole. Selles mõttes, et... ma liigun veidi teistes (kõrgemates) sfäärides ja... tavaliselt pole mul seda pikksilma ka kaasas, et korralikult näha, mis tuustid seal varvaste vahel üldse kasvavad... hakka nüüd oma haige seljaga kummardama ja luubiga kuskil kivi kaisust või põõsa alt midagi otsima... 😛
Aga see muidugi ei tähenda, et mul endal kribusid üldse poleks. Eks lahked aiainimesed on ikka üht-teist huvipakkuvat jaganud...

Kevadel Futu käest saadud (Oregoni?) kukehari on hästi kodunenud

 ja mõned olen ka ostnud...

Hokkaido kukehari S. cauticola `Lidakense`

 

 ja üks on Taivi käest lausa annetusena saadud, sest ilma ei saanud enam kuidagi edasi elada.😜 Selle ma lihtsalt pidin endale saama! 😍

Selgituseks pean ütlema, et mul on sellenimeline väikevend,... kes juba ammu ei ole mingi väike vend. Täitsa üle pea on kasvanud! 😀
Aga nii tore, et mul tema nimeline kribu kivilas kosub. Ja proovigu ta mul nüüd mitte kasvada! Siis on kohe tüli majas.

Veel natuke mägisibulaid:

Täitsa vahvad paksukesed ju! 😛
Aga kui selle kivila ja õnne juurde tagasi tulla siis...
Eelmine laupäev oli minu suureks rõõmuks kogemata kombel meile jälle kopp tekkinud. Mul just oligi kivilasse kahte eluolulist kivi vaja. Käisin siis metsa ääres meie kivitagavara revideerimas, et mis variandid meil seal on ja leidsingi midagi. Esimene oli tavaline ümara servaga "äärekivi", teine leitu aga... meenutas rohkem hästi suurt murtud nurgaga telliskivi. Kõige laiemast kohast oli kivil läbimõõt ca 1 meeter, mujalt u 80 cm ja kõrguseks 45 cm. Korralik lapik jurakas! Vaat seda kivi on mul sinna kivilasse kännu kõrvale hädasti vaja! Hää mediteerimise kivi - isegi minu lopsakas taguots mahub sinna lahedasti ära (ja jääb veel arenguruumigi 😜). Vaimusilmas nägin seda kivi juba oma peenras paigas olevat. Ja vaat täpselt sedasi pidin ma selle müraka sinna kivilasse paika ka saama.
Mees tõi müraka kopaga koju ja mina sain tubli augu kaevata, et kivi oma uues asukohas loomulikuna mõjuks. Kui käed hakkasid juba otsast kukkuma, andsin oma teisele poolele täpsed juhised, et mis pidi see kivi sinna auku saama peab. Ja siis... ärkas loomulikult laps. Urr...
Jooksin tuppa lapse juurde, endal hing sees kripeldamas, et mis siis saab, kui mees nüüd mingi käki keerab ja kivi valesti paika paneb? Õnneks uinus laps uuesti ja mina sain uuesti õue tuisata.
Ooo! OOO... Kui hea töö! Uskumatu, kui osav mees mul on - täpselt nii pidi nagu ma tahtsin.
"Väga hea, ainult et... seda paremat nurka tahaks veel nõksa kännu poole saada..."
Mees lükkas. No nii vastutulelik mees mul!
Siis ilmus kuskilt mu Väikevend (ikka seesama Sven) välja ja vaatas kaastundlikul pilgul mu mehe ponnistusi oma naisele meele järgi olla.
"Kuule, väga hea! Aga äkki saad VEEL 5 cm seda nurka edasi nihutada?"
Mees tegi kopaga viimase lükke ja... tulemus oli TÄPSELT see, mida ma enne vaimusilmas näinud olin. Lihtsalt ülim!
Väikevend vahtis ninapidi asja juures ja küsis, et miks see kivi ei võinud jääda sinna, kus see juba oli? Miks seda pidi veel 5 cm liigutama???
Hi-hii, muidugi oleks võinud, lihtsalt... nii on palju parem ju! 😛

Ülejäänud päeva käisin iga natukese aja tagant seda kivi imetlemas. Ja meest kiitsin iga natukese aja tagant! Ja äraütlemata õnnelik olin...

Selleks aastaks on nüüd kivide "loopimine" lõppenud. Panin uuele osale jälle musta kile peale ja... teinekord jälle. Hetkel on mu kivila kõige laiema koha pealt 9 m lai, teisipidi pea-aegu 5 m. Mõned meetrid on plaanis ikka veel suuremaks teha. Ikka tasapisi.
Aga vahepeal...

                    Tuleb neiu (ühelt poolt!)
                                                  Ei hakka kiva loopima!
                                                                               Hoopis...
                                                                                            ... istub kivile.

Ikka ümber rebaste ehk... taevast sajab kurke

Vahepeal on nii mõndagi juhtunud. Teate küll, august sai otsa ja... sellest on mul ikka hullult kahju... ning... meite kanadel käis rebane külas. :(


Eks ma ise olen süüdi ka, jätsin linnud teismelisele valvata, kui ise küla peale õunu tooma läksin ja... meil oli valvamisest natuke erinev arusaam. Õnneks ei saanud rebane rohkemat, kui mängulust ja peotäis sulgi. Mina sain aga selle...
kasutatud mänguasja...

Kaks noorlindu olid eraldi õues tibude kastis. Kast on meil pealt võrguga kaetud, aga eks ta sealt läbi võrgu siis käppadega udis neid. Teise linnuga oli õnneks kõik nii hästi, et kannatas kohe teiste lindude juurde tagasi panna, aga vaat see säbruline valge vajas jälgimist. Kanad on julmad linnud, konutav ja veritsev lind nokitakse teiste poolt kas või surnuks. Niisiis kolis haige lind meile tuppa. Ega ma polnudki kindel, kas ta hommikut üldse veel näebki - lisaks lõputule tukkumisele lonkas ta ka veel.

Ma olin ikka väga löödud, sest lisaks kõigele muule on tegemist ka minu isikliku lemmikuga, kes just sellel päeval sai kolm kuud vanaks. Põrgusse! Minu kõige kallim tupsununnu! Kõige väiksem... aga kõige tragim. Kõige ülbem! Kõige julgem. Eht kuke iseloomuga väike kribu, kes mind oma nahaalse käitumisega täiesti ära võlunud oli. Ja nüüd siis nii... Lasin tal oma süles vaikselt valutada. Ja rahuneda.
Hommikul oli minu lemmik elus, konutas. Ei söönud, ei joonud. Umbes 24 tundi pärast juhtunut, sain ma ta lõpuks paar nokatäit sööki võtma ja... hakkasin kahtlustama, et ta paremast silmast ei näe üldse või näeb väga halvasti. Oeh, see nüüd veel puudus :(
Tegelikult juba kolmandal päeval sai minu lemmik teiste lindude juurde tagasi ja muutus kohe silmnähtavalt tervemaks ja rõõmsamaks. Tundub, et silm paraneb ka kenasti (enam õhust midagi ei nokita jne) ja lonkamine on ka kadunud. Nojah, osa kaelast on küll sulgedest paljas, aga suled need kasvavad ju tagasi. :)  Ja loodetavasti ei kaotanud ta juhtunu pärast grammikestki oma lahedast iseloomust.
Minu väike ellujääja

Koos kaaskannatajaga põõsaaluseid revideerimas :) ↓

Aga vaat sellele rebase tarvis... ostsime me isolaatoreid juurde. Ja vedasime ümber kanaaia traate. Tulgu veel!

Tegelikult sai kanaaeda jälle (ajutiselt) kuni majani suuremaks tehtud ja siis oleks see osa ilma voolu poolt pakutava kaitseta jäänud. Muidu meil aia peal ikka üks voolutraat oli pandud, aga nt kaevamise korral pole sellest ju mingit kasu. Allapoole aga ei julgenud väikemehe pärast traate vedada, sest sealt saadav surakas on ikka täitsa arvestatav, aga nüüd ei jäänud ikkagi muud üle. Eks ma siis pean seletama, seletama, seletama... Praegu on vool kogu aeg sees ka, et uudishimulikud rebased oma laksud ikka korralikult kätte saaks. Aga samas... on kohe rahulikum olla ka. Muidu ma ikka kogu aeg muretsesin ja kalkuleerisin, et millal ma üldse oma linde õue saan lasta, sest õhk on siin rebastest lausa paks - naabrite juures olla üks õhtu lausa kolm tükki ringi töllerdanud. 😂
No ja... noorlinde ma muidugi nende kasti enam panna ei julge, peame teisiti hakkama saama.
Ahjaa, seoses sellega, et kanaaed on nüüd otse akende all, siis...

Nomaeitea, kombeid ikka üldse pole olla mõnedel. Isegi magamistoa aknast passitakse sisse teinekord! Keeran voolu välja või???

Aga muidu...
...elavad kanad ikka oma rõõmsat kanaelu edasi


Eee... ok... selle pildi peal näevad nad tõesti veits... eee... mitte rõõmsad välja, aga ausõna... nad ei ole surnud, nad on lihtsalt spaas. 😀

Kuule vaata, mingi pervert pildistab meid! Üldse ei lasta daamidel rahus protseduuritada...

Ja veel. Pärast viimast muruniitmist uuris meespool mu käest, et ega ma midagi taevast sadavatest kurkidest tea. Et tema olla niites mitu tükki traktoriga puruks lasknud. Juudas! Meitel sajab taevast kurke??? Oi, kui tore uudis! Ega porgandeid ja sibulaid sadanud olnud? Ma tahaks hirmsasti ämbrisalatit teha!
Neid viimaseid kahjuks siiski sadanud polnud, küll aga julgen ma üpris veendunult väita, et ma ise kurkide mööda õue laiali loopimisega ei tegele. Või no... vahepeal oli mul muidugi üks suvelõpu üritus, aga nii käest ära seal minu mäletamist mööda ikka ei läinud...
Tegelikult mul polegi mingeid ülearuseid kurke, kõik lootusetult ülekasvanud variandid saavad ju kanad endale. Niisiis...  keegi käis kas meite peenramaal kurgiraksus ja tassis meie oma kurgid siis jultunult meie õuele laiali või... keegi käis kellegi teise peenras kurgiraksus (mis on muidugi palju parem variant), tassis need kurgid seejärel meile ja loopis need siis mööda õue laiali. Ikkagi mingi maniakk tegutseb - Kurgimaniakk!
Hmm, peab vist selle kurgipeenra ümber ka traate vedama hakkama. Mis toiduga mängimine see siin nüüd on? Mingi austus võiks ju ikkagi olla!
Või üldse... toonud siis midagi paremat meile... ehitusmaterjale või midagi... 😝

Naabrite muru on alati rohelisem... ehk ta ei taha enam ära minna!

Jätkan täpselt sealt, kust ma eelmine kord lõpetasin (pealkirja järgi peaks olema see kahe käega peast kinni hoidev ning samal ajal juukseid katkuv ning näost hall emoticon).
Ühesõnaga - meitel on nüüd uus tore koduloom!

Armas eks! Oeh... 😞
Inimest ei karda ja sööks ilmselt pihust, kui miskit isuäratavat ainult pakuks (mida me muidugi ei tee!). Tunneb ennast siin väga koduselt (laseb heamaitsta minu tooretel viinamarjadel) ja üritab ennast kanade aedikusse sisse kaevata. Kui kanu pole, kõlbavad tibud ka. No midagigi!

Andke üks tibupojukesekenegi...

Aga häda korral kõlbavad ka viinamarjad

Ütleme nii, et... ma olen päris ahastuses. Mees küll aasis, et ehk ta tegelikult ei tahagi ÜLDSE mu kanu SÜÜA. Et ta nõnda noor veel - tahab nendega AINULT mängida 😂 Just, kindel see! Äkki on üldse taimetoiduline?!
Aga minul ei ole vabatahtlikult plaanis talle mitte oma kanade küünemustagi loovutada! Ja siiani on ta pidanud tõesti ainult hapude viinamarjade ja külapealt varastatud toidujääkidega leppima - piltide tegemise aeg olid kanad turvaliselt laudas kinni. Ükspäev tegid naabrid õues grilli ja nii kui tuppa sööma läksid, oli rebane kohal, et hõrgult lõhnavaid pakendeid minema tassida :D

Nämm...

A on teil siin veel midagi head vää...

Kohe panen koonu pihku...

Tean-tean, ilus olen!

Ahjaa, üks öö, lasi ta meil magamistoa akna all mutipüssist pauku. 😀 Ilmselt mõjus vinnastaud püss talle väga kutsuvalt...
Olen korduvalt teda minema (metsa) ajada üritanud. Ma olen suur ja hirmus INIMENE, keda sa kartma pead! Just nimelt üritanud, sest ta lihtsalt ei võta vedu. Istub mulle lihtsalt peenrasse maha ja jõllitab mind sealt oma nunnude silmadega ning kui tema suunas tormijooksu teen, istub lihtsalt kaks meetrit kaugemale.Või poolteist.
Nojah, ükspäev proovisin teda kividega eemale peletada, aga ainuke asi millele mul pihta saada õnnestus oli teismelise Moskvich. Eee... ups! Anna emale veel kivid kätte - ta ei oska nendega midagi peale kapoti mõlkimise teha. No ma tahaks nüüd öelda, et tegelikult polnud see ju ÜLDSE minu süü. Hoopis see pagana rebane oli kõiges süüdi, sest ta mängis minuga ümber selle mosse kassi ja hiirt. Mina olin ühel pool autot ja tema teisel pool ja nii me seal ringiratast käisime. Vahepeal olin muidugi hirmus kaval ja keerasin otsa ringi, et teisipidi seda ringi käia, aga see hirmus rebane võttis siis ka kohe teise suuna. Aga ikka ümber Moskvichi. Kolinaga vastu kapoti lennanud kivi peletas ta umbes-täpselt nelja meetri kaugusele. Ja sealt edasi pidin ma selle õudse looma kolme-nelja meetri kaupa metsale lähemale hirmutama. Jess! Jälle kolm meetrit kodust kaugemal! Kui ma olin ta lõpuks enam-vähem, et metsa talutanud ja tuppa tagasi tulin... oli rebane ka juba kanaaia ääres platsis (siia käib nüüd see peaga vastu seina tagumise emoticon!). Urr...
Mis siis ikka, täna lähen vist ikkagi isolaatoreid juurde ostma ja siis veame lisa voolutraate ümber kanaaia. Üleval meil muidu on, nüüd paneme alla ka.

Aga miks neil naabritel see muru ikkagi rohelisem ja taevas sinisem on? Vaat sellepärast, et mõnedel siin jooksevad hundikutsikad ja karud aia taga ringi ja minul on jälle ilmajäetuse tunne. Et nagu... mis mõttes??? Kus minu hundid on? Võta või lambad, ausõna! 
Igatahes... meeldis mulle väga mehe õe jutt sellest, et lisaks huntidele ja... jumal teab mis loomadele veel, nägid nad ükspäev isegi... rebast. Rebast??? Mul on neid siin jalaga segada!
Tead Kristi, teeme nii, et ma saadan sulle selle hirmsa rebasekutsika ja sina saadad mulle siia paar hunti ringi jookma ja ulguma, eks. Diil? Mul ei ole koeri ega lambaid nii et... võtan nad tänulikult vastu.
Viige ainult see hirmus rebane minema! 😂

Olulised linnu-uudised, toiduabi ja soovimatud (ja mh kasvatamata) külalised

KÕIGE olulisem uudis on muidugi see, et  taevaluugid on lõpuks lahti läinud. Jess! Jumal tänatud! Koos sellega on on ka temperatuur kolinal alla tulnud. Üpris veider (aga uskumatult kodune) tunne, kui õues poeb külm kontidesse, nii et toas tuleb kere üles soojendamiseks tassike kuuma teed keeta. Mmm... mõnus. Kohe inimese tunne tekib. Pea nokib ja puha... (vahepeal läks juba meelest ära, kuidas see üldse käib) :D
Ja kui nokkimisest juba rääkida, siis suvel võetud tibudest on kasvanud sellised tegelased:

Kahtlustatud kukk ONGI kukk, kireb juba ja puha (on kahe ja poole kuune :D). Ülejäänute osas olen ma ikka hellitanud lootust, et need on tüdrukud. Mees aga avaldas nüüd arvamust, et nood on KA kuked. Fui, milline hirmus inimene - ikka peab mul tuju halvaks ajama! Nüüd ma vaatan õuduga nende "kanade" sabasulgede kasvamist ja... vaatan ruttu kuskile mujale - kahtlaselt pikad tunduvad need suled 😂

Ka kukk??? 😄

Hea uudis on see, et kevadel ostetud 3 noorkana hakkavad tasapisi munele:

Kaks alumist muna on noorte esimesed katsetused :) Ülemised vanade tegijate omad

Ilma juurde tagasi pöördudes, siis ütlemata tore, et ometi on sadama hakanud, aga... mis selle kuivaga juba pekki läks, see ongi pekis. Oma tuustide pärast ma väga ei muretse. Üldiselt on mul seis täitsa kena ja mis minema peab, eks see siis läheb ja... tuustid saab üldjuhul asendada. Palju rohkem olen ma mures oma pere (talvise) toidulaua pärast. Kartulisaak on kehva ja porgandit ei hakanudki ma selle suure kuivaga maha külvama (tagantjärgi täitsa õige otsus). Erinevad lehtköögiviljade pealsed pisteti paari päevaga lihtsalt nahka ja enamuse kurgitaimi võttis külm kevadel ära. Till ei suvatsenud selle kuivaga korralikult kasvada, niisiis sügavkülma polnudki midagi panna, sibulapealsetega umbes sama lugu jne, jne.

Nojah, marineeritud kurgid jäävad ilmselt ära. Maitsvaid kartuleid saab ehk kohaliku kartulikasvataja käest osta ja porgandite osas peab (jälle!) ema peale lootma. :D Hea, kui sul ikka ema on! Eriti hea, kui ema raskel ajal veel toiduabi ka osutab. 😜
Niisiis... ema tõi mulle ükspäev oma ülekasvanud peenrakurke. Pidid mingid imelikud kurgid olema, st kasvavad ja... kasvavad ja... ikka kõlbavad süüa. 😀 Kuna marineerimiseks olid need juba liiga kogukad, tegin nendest seda toorest vürtsikat kurgisalatit. No teate küll, seda küüslaugust varianti, mida kuumutma ei pea. Topite lihtsalt purki ja... saate jõuludeni pugida.
Ja olid huvitavad kurgid tõesti.

Esiteks olid need täiesti siledad, nii et pesemiseks piisas kiirest kraani all loputamisest. Ei mingeid õudseid torkivaid ogasid. Nii hea oli käsitleda.
Teiseks, hoolimata oma suurusest (üks oli mul rohkem, kui poole kilone) ei olnud need kurgid kibedad, kollased ega seest õõnes. Jah, seemned siiski olid, aga need sai välja lõigata.

Kolmandaks olid need kurgid hoopis teistsuguse olekuga, kui tavaliselt ülekasvanud peenrakurgid on - noor kurk on hoopis niiskema ja krõmpsuma olekuga, kui need vanakesed, mille viljaliha hakkab vaikselt juba vahtkummi meenutama. Aga vaat need kurgid olid endiselt mõnusalt mahlakad.
Ja neljandaks,... need olid toorelt väga maitsvad. Ja no... ma ei ole just inimene, kes ülearu toorest kurki armastaks. Mis sest vesisest hapukast asjast ikka armastada. Aga no need olid maitsvad. Ausõna! 💚💚💚
Ja... ma ei kiida siin niisama.  Mul oli õnneks oma peenrast kohe võrdlusmaterjali võtta ("Aztec" ja "Amour"). Minu kurgid olid ogadega ("Aztec" on selles osas eriti hirmus tegelane), ülekasvanuna kollased ning "vahtkummised" ning maitselt (ka noore kurgi puhul)... panid ema käest saadud minu omadele ikka pika puuga ära. 😀 Purgis pole enam ilmselt küll väga vahet. Ainuke puudus, mis neil kurkidel üldse ilmnes, oli see, et nende koor oli toorelt tarvitamiseks liiga paks (vähemalt ülekavanuna), niisiis pidin ma need enne salatiks tegemist ära koorima (no koorega oleks salat lihtsalt ilusam välja näinud).
Te nüüd kindlasti juba tahate, mis imekurgiga siis tegemist on?
Ema ostis toidupoest suvalise tootja suvalise paki, mille jutt talle enam-vähem sobis. Suur pakk, jagub mitmeks aastaks. Sort "Hela" (F1). Guugeldasin, peaksid olema väheste ogadega kurgid, aga noil polnud ogadest haisugi, nii et nüüd ma ei teagi, mida arvata. Valed seemned pakis? Äkki noortel kurkidel ikka olid ogad??? Peab ema käest uurima. Äkki on keegi veel seda "Hela" kasvatanud? Nii heal kurgil peab ju ometi õige nimi olema. :)
Igatahes sain ma tänu ema lahkele annetusele 10 purki küüslaugust nõretavat kurgisalatit ja saan nüüd tüütuid kaaskodanikke oma tapva hingeõhuga eemale peletada. 😝

Ja kui ma siin juba toiduabi kiidan, siis tänu tädi Eve aiast pärit vaarikatele, sai üle mitme aasta jälle vaarika-mustsõstra moosi keedetud. 22 purki! :) Oi, kui hea moos tuli. :) Mmm... mis neist olematutest porganditest, kui nii head moosi on 😛 Igatahes väga armas, kui on inimesi, kes oma ülearuseid aiasaadusi teistega jagada raatsivad. Kulub igati marjaks ära.
Ja tegelikult on mul üks selline "toiduabi" kord veel hinge peal. Siis, kui meie perre oli kevadel lisandunud väike inimene, kes peamiselt rahulolematu olemisega tegeles ja sügisel saatis mehe vanaema õde (see oli nüüd küll keeruline :D) meile arvestatava koguse kartuleid ja... marineeritud kurke. Need olid maailma kõige maitsvamad kartulid! Valged, jahused ja magusapoolse maitsega.  :) No ja kurke mul ju sellel aastal polnudki ning millegi marineerimisest... võisin ma ainult unistada. Nii, et vägagi kulus see saadetis ära :) Südamest aitäh saatjale! 💕

Ja nüüd nende soovimatute külaliste juurde. Kuna meie aed on hetkel endiselt maas, siis on siin nagu läbikäigu hoov. Ja seda just rebaste osas. Saate aru? MÕNI SIIN KASVATAB KANU samal ajal, kui rebased jooksevad õue peal vaata, et jalapealt maha. Päriselt! Jalaga segada on neid meitel. Karjuvad ja kraaklevad päeva ajal ja jõllitavad lillepeenrast vastu. Üks kutsikas töllerdab meil siin iga päev. Oeh... ja siis need kombed. Millegipärast meeldivad talle hullu moodi minu köögirätikud. Need on raudkindlalt vaja jahtuvate hoidistepurkide pealt minema tassida. Kompostihunniku kallal lamendamisest ei hakka ma rääkimagi - KÕIK on vaja laiali kanda. :(
Nojah, tegelikult võiks ju VEEL hullemini olla. Ühel aastal oli meil siin rebane, kes ronis järjepidevalt üle 1,5 m võrkaia meie aeda, et... siin kakada. Või no... mitte LIHTSALT selleks, et kakada, vaid et kakada MILLEGI PEALE. Ja ma ei tee nalja praegu! Ilmselt oli tal mingi kakimiskiiks, sest ta nägi ikka vaeva selle asjaga - tassis kuskilt mingi kaltsu, paberi või midagi muud sobivat ja väljutas oma ekskremendid siis sinna peale. Jäledik selline! Ükskord, kui tal vist muud käepärast polnud, lajatas oma hunniku lihtsalt aeda kännu otsa. Õudne loom! Sellest ma ei hakka rääkimagi, et ta kassi kausi järjepidevalt ära varastas ja meil lõpuks muud üle ei jäänud, kui see nööriga kassi maja külge kinni siduda. Kass ise teda ei huvitanud, aga vaat see tühi kauss...

Täna pidin õue pealt rebase rõvedat sedasammust... värki kokku korjama. Fui! Üks on selge - aiata siin ei saa! Liiga palju kutsumata külalisi ja muud... värki...