Sündimise lugu

Eile oli meite peres oluline päev - meie pere kõige noorim liige sai 7 aastat vanaks.

Ma ei ole sellest vist enne kirjutanud, aga ilma Väikemeheta poleks suure tõenäosusega ka seda väikest blogimisnurka siin. 

Siin on vist üks umbrohi...

Väikemehe ootamine oli ilus aeg. Tervis oli korras ja energiat kohati kahe eest. Kaks nädalat enne Väikemehe sündi istutasime mehega vihmaga kuusehekki (tema tegi labidaga augud ette, kõhuga inime siis käpuli istutas 😃). 4 päeva enne lapse tulekut, lammutasin maha meie senise väsinud olemisega kasvuhoone. Kodus ootasid tulevast ilmakodanikku ees juba 2 suurt venda.

Väikemehe sünniga muutus aga paljugi. Selles mõttes oli muidugi super hästi, et laps oli terve (ja see on kõige tähtsam ju!). Mõned murettekitavad probleemid meil küll temaga olid (nt kulus tal 3 kuud(!), et imema õppida ja see tekitas hoobilt uusi probleeme), aga suurim mure oli siiski see, et väike inimene nuttis väga palju. Kohe väga palju! Ma ei leidnud sellele lõpuks muud seletust, kui et tal olid selle maailma (ja minu osas) mingid teised ootused-lootused.  😂

Ilmselt selle lõputu nutu pärast kippus ta ka juba õpitud oskusi "unustama". Ta õppis keerama ja siis unustas selle ära. Ta õppis "emme" ja "izz" ütlema ja siis ei öelnud ta neid sõnu pea-aegu aasta, nii et ühel hetkel kartsin, et see rohke nutt pärsib juba ta normaalset arengut (kaheseks saades oskas ta öelda täpsel 2 sõna - PUU ja TEE. 

Niisiis, alates meile saabumisest täitis Väikemees mu päevad (ja ööd). Terve mu maailma. Nii et mind ennast sinna enam ei mahtunudki. Ma lihtsalt lahustusin. Temas. Või olukorras. Ja langesin kiiresti depressiooni (läks jupp aega enne, kui ma sellest muidugi ise aru sain).

Minu absoluutne tolleaegne lemmikmeem.  😂

 

See on ka täna meenutades, väga jube eluetapp (täielik respekt kõikide lapsevanemate osas - see ei ole mingi lihtne töö! 😂) Mul ei ole sellest ajast peaaegu ühegi ilusat mälestust (õnneks on mul palju nunnusid õnneliku näoga beebipilte!) ja ma tõesti soovisin iga jumala päev, et tuleks ometigi keegi... mürgisüstlaga. Tee nüüd siva see pagana süst mulle juba ära! Vähemalt sellel hetkel tundsin ma nii.

Kobestaja töötab

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Võib-olla oligi just AED see, mis mind kogu selle hullu aja üldse mõistuse juures hoidis. Igatahes, seal möödusid minu päevade ilusaimad hetked. Ja uskumatu, kui palju jõuab inime aias viie minutiga rohida! 😂

... ja joomas.

Kasemahla toomas...

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Ma ei tunne ennast oma tolleaegsetes tunnetes süüdi ega süüdista neis ka kedagi teist - vahel on nagu on - tol hetkel oli nii!

Kuna ma toitsin last pikalt rinnaga, siis ei tulnud ka mingite ravimite võtmine minu jaoks kõne alla. Ma pidin selle kõik lihtsalt üle elama, olema oma lapse jaoks olemas ja ootama kuni me koos sellest välja kasvame. Sest ma teadsin, et me kasvame! Ma ootasin ja lootsin hinge kinni pidades. Päevi. Nädalaid. Ja kuid. 

Aiaetöö on must...

... ja väsitav.

Väga väsitav!

2 aastat ootasin - siis sain esimest korda öelda, et vaat, NÜÜD hakkab küll nagu kergemaks minema! 😂 See "kohutava kahese" periood oli meitel suht kökiš-mökiš eelneva kõrval. 😂

Väikemees oli küll endiselt väga õrn ja tundliku loomuga laps (on siiani), aga vähemalt polnud tunneli lõpus paistev valgus enam läheneva rongi tuli (aitäh Pratchett´ile fantastiliselt tabava väljendi eest!

Töö vajab tegemist...

... lilled kastmist.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Ühel hetkel, kui minu päevadesse tekkis juba rohkem hingetõmbe hetki, sain ma aru, et kõigest sellest välja tulemiseks on mul vaja suunata fookus millegi positiivse peale. Korraks ma kaalusin, et kas mitte kogu see kogemus endast välja kirjutada (sest head materjali oli lihtsalt nii hullult palju käes 😂), aga mõistsin kiiresti, et see oleks lihtsalt üks lõputu mäletsemine ja loodetud kasu asemel, kurnaks ja muserdaks see mind veelgi enam. Ja sellest mulle küll mingit abi ei ole!

Niisiis keerasin ma näo uuesti oma aia suunas ja nii see Mairoosi aianurgake sündiski. See oli mulle justkui ellujäämiseks vajalik. Et salvestada ilusaid hetki. August välja ronida. Ja paraneda.

Tänaseks on Väikemehest kasvanud üks ütlemata tore, südamlik, leplik ja kannatlik poiss. Poiss, kellele meeldib üle kõige joonistamine ja vanad (katkised 😂) autod. Tundlik noormees, kes mõistab teha iroonilist nalja, aga kes vajab ka palju lähedust ja kaisutamist. Ja rasketel hetkedel lohutab nüüd tema hoopis mind, et ega elu peagi kogu aeg kerge olema! 😂 No tõesti, kes ütles, et peab, ah?  

Ma tulin sellest mustast august välja, ilma ühtegi tabletti võtmata. Jah, midagi sellest kannan ma siiani endaga kaasas. Ja jäängi kandma. Aga ma olen selle kogemuse eest siiski tänulik ega karda sellest ka rääkida. Sest see oli lihtsalt üks nõme haigus. Nüüd ma mõistan paremini. Seda. Ja elu. 

Täna ei ole mul seda blogi ammu enam, ellu jäämiseks, vaja. Aga endiselt on siin hea vahest oma aiatoimetustest kirjutada. Sest nagu üks tore aiasõber mulle kord ütles: aed - see on ju terve elu!  

Ja nii see ongi!

Hetkel on meite perepeal puhkus, mist tähendab, et...

ainult töö, töö, töö... 😂

Aga kui juba väikesed teavad, et elu ei olegi alati kerge, mis neil suurtelgi siis viriseda... 😜

Selline see sündimise lugu oli. Vaata, et pea-aegu kaks sündimise lugu. 😛 Mulle meeldivad päris elu lood. Need pole küll alati ilusad, aga vähemalt on need päris. 😛 

Siis kui soe ja mõnus oli. Suvel, ma mõtlen

Niikaua kui õues möllab, tormab ja mingit jama krae vahele sajab, ning ilmataat alles mõtleb, et mis aastaaeg meil siin siis nüüd on, niikaua võib kirjutada hoopis oma suvistest asjadest. Avatud talude päevast näiteks. Nimelt saatis kosmos mulle eile sõnumi, et... nüüd oleks nagu aeg. 😜

Niisiis. Talude valik sai tehtud ikka nii, et oleks miskit nii emale ja miskit lapsele (st. Väikemehele). 

Kõigepealt põrutasime mitte kaugel asuvasse Kõrveküla Puhkekeskusesse (kuna inimestel on "mitte kaugel asuvast" väga erinev arusaam, siis igaks-juhuks ütlen, et so. ~ 20 km ). Mina polnud seal varem käinud. Ma isegi ei teadnud, et selline koht olemas on (küll olin ma sellest aiast mitmest ajakirjast eelnevalt lugenud). Netist pilte vaadates tundus igati vägev värk (koduleht siin ).

Ja tegelikult oligi vägev värk! Nii vägev värk, et pildistamiseks väga mahti ei jäänudki. Seega pildid on nagu on. 

 

 

Eks ma olen ikka igasugustes aedades käinud ja igasugust ilu näinud - seega iluga üksi mind maha ei murra. Midagi on veel vaja. Ja selle "midagi" ma sealt aiast ka leidsin. Lausa kolmel korral.

Esimesena puudutasid mind selle aia avarad vaated (tegelikult mulle hullult meeldivad igasugused salapärased metsaaiad ka). Sealne 2 ha suurune aed Sama suur, kui Palusalu aed) on rajatud inglise stiilis. Peenrad on looklevad, pikad. Ümbritsetuna metsast. Aga samal ajal on seal uskumatult palju õhku ja avatud vaateid. 

Hortensiahekk. Väidetavalt kasvab neid aias ligi 50 sorti.

Teiseks puudutas mind selle aia tiik. Tiik kõlab küll kuidagi pisendavalt ja isegi nörritavalt antud juhul, aga... igatahes tahtsin ma seda kohe iga nurga pealt vaadata. Ja siis veel natuke lähemalt vaadata. Ja siis natuke kaugemalt vaadata. Ja siis natuke tiigi kaldal Väikemehega niisama istuda ja molutada. Ja kui juba istuda ja molutada tahad, siis on kahtlemata väärt kohaga tegemist. Aga nagu öeldud, piltide tegemisele keegi rõhku ei pannud - molutamisele panime!

Ja kolmandaks! Teate, peenraid võib endale igaüks aeda teha ja polegi oluline, et kas need pärast siis teistele ka meeldivad või mitte. Aga seista justkui "keset aeda" ja olla ainult mõne sammu kaugusel päris(!) rabast - vot see oli küll sürreaalne, ja väga lummav, kogemus. Siin (ilu)aed ja kohe siinsamas... raba. Väike error tekib ajus. Midagi on siin pildil justkui valesti... 😂 Ma sellest kõige rohkem errorit tekitavast kohast vist pilti ei teinudki (error oli ju!), aga natuke metsasema taustaga ala sai siiski pildile.

Peenra taga on raba kuivenduskraav ja siis juba päris mets.

Perenaise peenrakastid olid ilusti ilupeenrasse ära peidetud.

Huvitav peenrapiirde lahendus

Siia tuleb veeel midagi...

Pole midagi imestada, et Kadaka talu on erinevatel aiakonkursitel mitu korda tunnustatud ning loomulikult erinevates aia-ajakirjades on sellest aiast ka korduvalt kirjatükke ilmunud. Kohapeal sai osta ka perenaise paljundatud püsililli ja hortensiaid. Taimemüük on talu uuem tegevussuund, siiani on tegeletud peamiselt vist siiski majutusega. Taimeaia lingi koos ilusate piltidega leiab siit.

Ja nagu ühtedele õigetele "päevadele" kohane, sai kohapeal kohvikus saiakesi mekkida, käsitööd kaasa osta või hoopis hernehirmutiste näitust kaeda. Pererahvas tundus ka täitsa sõbralik olevat. Vot selline koht siis. 💚

Edasi olin ma valinud külastamiseks ühe kodule veel lähema koha. Pidades silmas just Väikemehe suurt kiindumust igasuguse kola vastu (Maahommiku valminud saatelõiku Haikaatri talust saab vaadata al. 27 minutist).

Seal talus ma pildistasin veeel vähem. Sest Väikemees oli korralikus sõiduvees. Ta on mul ikka korralik prügikoll!

Aga põhimõtteliselt oli tegemist ühe 80 aastase memme majapidamisega (ta seal kohapeal vist küll ei elanud?), kelle pea oli täis igasugu huvitavaid ideid. Ja seal talus ta siis toimetas, kättesaadavaid materjale kasutades oma ideid ellu viies. Nagu mõni tore leiutaja mõnest lastemuinasjutust.

Tükike kodumuuseumist - 100 aastane auto (see puust)

Tore jutukas memm oli. Tervis korras. Mõistus ka. Ja uusi ideid tuli nagu varrukast. Mingit kindlat eelistust või spetsialiseerumist tal polnud. Kui vaja  - tegi peedist pesumasinale trumli! Või kalasoomustest Seidla tuuleveski. Vot selline memm! Vaata ja kadesta!

Väikemees oleks hea meelega sinna muidugi jäänudki. Mina tundsin aga lahkudes pisikest valusat torget hinges. Esiteks ei olnud neil päevil hakkajal memmel abiks ühtegi tema enda perekonna liiget (üks teise küla proua käis vahepeal abiks) ja... kuna kohalik rahvas ei pidavat memme loomingust just väga lugu pidavat, siis ei tulnud nad ka memme tegemisi kaema. Aga memm ju ootas ja lootis (no ma arvan, et äkki  KEEGI neist ikka käis).

Kolmas talu jäi pühapäevaseks päevaks. Suureoja talu ehk Lammas Ruudus (FB lehe nimi). Olin juba eelnevalt mitu korda tahtnud sinna minna, aga kuidagi ei väänanud logistiliselt välja. Seekord siis võtsime Väikemehega asja ette. 

See on Kose kandis Tallinn-Tartu mnt ääres asuv loomakasvatusega tegelev talu, kes võtab ka külalisi vastu, korraldab töötubasid jms. Ja kus on taluelu ja loomad, seal on ka palju lastega peresid. Niisiis seal talus oli keeruline teha pilti, kuhu mõni võõras nägu peale poleks peale jäänud (maa külmas ja kärss kärnas, eks!) 😂. Aga tegelikult me läksimegi ju lihtsalt niisama mõnulema.

Loomi oli päris palju, nii suuri, kui väikeseid. Ja tore sõbralik perenaine tatsas ka ringi. Lastele oli mitmeid erinevaid lahedaid tegevusi/atrktsioone. Ning Väikemees oli jälle sõiduvees...

Roostes traktor - see on iga normaalse väikese poisi unistus! 😂

Tore liumägi/ronimissein :)

Selle vägeva tranduleti ↓ ümber toimus kogu aeg selline mäsu, et raske oli väikesel tagasihoidlikul poisil end roolitaha saada, aga lõpuks siiski õnnestus. Hetk hiljem hakkas igast uksest-aknast uusi kamraade sisse valguma. 😂

Järgnev tore ehitis võimaldas nautida õunapuu poolt pakutud varju (ja ka kõrgemat vaadet) ning seejärel võis trossi küljes rippudes üle õue piiika sõidu teha (lõpp-punkt oli kenasti pehmendatud).

Teiselt poolt

Eks seal oli igasugu muud põnevat tegevust veel (miski traktori haagisega sõitutati rahvast ringi, aga selle haagise serv oli nii kõrge, et sealt poleks Väikemees üle näinud, seega selle lõbu me jätsime teistele. Kodus saab meil vajadusel ÜKSI traktori haagises loksuda! 😛)

Kuna tol päeval oli väga palav, siis mina üritasin pigem puude all varju leida. Seal leidus ka üks tore punane kanamajake, mille inspekteerimisega Väikemees pikalt tegeles. Ja kanad, kes puu otsas tukkusid (no ei saanud pildile), ja siis selline väike armas (hädavajalik 💗) krussis olemisega tegelane. No kas pole nunnu!? ↓ Selline võiks ju kodus ringi kalpsata küll!

Seal talus veetsime me Väikemehega kohe mitu tundi. Ja ega meil pärast seda enam rohkemaks jaksu polnudki (kell oli ka juba palju). Peamine oli, et Väikemees end mõnusalt tuulutada sai, sest kogu see koroonaaegne kodus passimine oli (ja on siiani) väljas käimist oluliselt vähendanud (nii võib täielikuks inimpelguriks muutuda ju! 😂). 

Kusjuures ka avatud talude nimekiri oli seekord tavapärasest tagasihoidlikum - eks nii mõnedki kardsid võimalikke piiranguid ja ei julgenud talu avamisega riskida. 

No vot, sellised need tookordsed tolgendamised meil olidki. Pilte oli vähe, panime rõhku pigem puhkamisele ja mängimisele. 😛

Kiikan aknast õue - ei, veeel ei ole kevadet tulnud! Äkki siis homme...

Tuleb välja, et... ma olengi imelik! Mitmes mõttes

Täna algab ametlikult kevad. Ma ei tea, kuidas kevad, aga suvi tuleb mul see aasta igatahes kuldne.

Kevad on tore. Kevad on hea. Kevad on lausa hädavajalik! Sest ilma kevadeta ei saa suvi tulla. Suvi on mu lemmikaastaaeg. Ja mai on mu kõige lemmikum kuu. Märts on aga selline... plirts-plärts. Aga väga hädavajalik, sest muidu ei saa aprill tulla! Ja ilma aprillita... saate aru küll mis. 

Kuigi minu FB on pungil täis esimeste kevadõite üle lapselikku siirast rõõmu tundvaid inimesi, siis ise ma märtsis veel mingit erilist peenrahaigust ei põe. Ega käi peenra serval esimesi õisi kokku lugemas. Külm on! Ja lumi! Külmaga mul see peenrahaigus üldse ei tööta. Alles ilma soojenedes hakkab see oma olemasolu ilmutama (ilmselt sellepärast ei istu mulle ka pildid kevade esimestest õitsejatest - kuidagi külma tunde tekitavad). 😛

Aga taimi ja aiandust vajan ma küll! Õnneks on mul veranda, kus kogu aeg midagi kasvab. 

 

Ja kui (kevade)ängistus ikka väga suureks paisub, siis mind aitab mõne ehituspoe aiandusosakond või aianduskeskus. Kohe tunnen, kuidas mingid elutähtsad patareid seal tasapisi jälle laetud saavad. Alati ei pea isegi ostma midagi, piisab vaatamisest ja nuusutamisest (täiesti mõttetu klient, ma ütlen!). Külmunud peenras olevad 3 õit ei anna mulle nagu midagi. Kolmkümmend ka mitte! Mulle on sooja õhku ja pehmet mulda vaja. Mmm...

Ilusa ilmaga saab metsas ka väga hästi oma patareisid laadida. 

Kolmest kitsest teine ↓

Rähne oli metsas sel hetkel toimetamas 4. Kaks sain pildile ka ↓

Oravat nägin samuti. Aga too oli hullult vilgas tegelane, ega tahtnud sugugi mulle poseerida. Ainuke pilt, kuhu mul tinglikult õnnestus ka orav saada. ↓ Kes leiab,see leiab. 😂

Aias saab meil siiani ainult koledaid lumehangede pilte teha - väkk! 

Ja et postitus liiga igav ja üheülbaline ei oleks, siis natuke (koroona)huumorit ka. 

Jep! Ma tean - juba see k-tähega sõna tekitab inimestes ahastust, sest kaua võib, eks!? No seda mõtlesime meiegi, et kaua võib??? Juba imelik hakkas! Kõik teised ammu selle moodsa haiguse läbi põdenud, meie üksi nagu mingid valged varesed (mõned üksikud varesed on veel jäänud!). Õnneks Väikemees halastas meile ja tõi paljukiidetudkardetud haiguse lasteaiast kenasti koju kätte. Õujee! 

Vastutustundliku inimesena hakkasin kohe korralikuks santlaagriks valmistuma:

1. Pistsin kiiruga nahka kapi otsast leitud pool tahvlit šokolaadi, sest ega haige olles sa enam süüa ei taha! Aga mingi "vana rasv" peab ju inimesel ikkagi varuks olema! 

2. Võtsin ette suurema kodukoristuse, sest haigena ilmselgelt keegi koristamisega ei tegele. Ja päris solgi surma ka ju surra ei tahaks!

3. Hävitasin ära veel pool tahvlit ühte teist šokolaadi, sest haigena pole šokolaadist kellelgi nagunii mingit rõõmu. Aga lausa uskumatu, kui palju rõõmu sellest tervena on! 😂

Edasi ma lihtsalt ootasin. Ja panin vaimu valmis. Sest kohe hakkab iiveldamise-oksendamise ralli, kurguvalu, köha, räme peavalu, silmas lõhkevad veresooned, jne, jne.

Tegelikult... minul läks nii kergelt (teistel ei pruugi!), et iga põetud nohu on tunduvalt ebameeldivam haigus (olen (ühe doosiga) vaktsineeritud). Aasta lõpus olin nt päris tuumanohus. Ja siis ma mõtlesin küll, et VOT NÜÜD hüppan rongi ette! Ainut seda rongi polnud mul tookord kuskilt võtta... 😂 Aga kui oleks olnud siis, ilmselt oleks hüpanud ka!

Aga huumor sünnib ikka igapäevastest väikestest asjadest.

Käisin 18-aastast haiget poega käega "kraadimas". Palavikku tal polnud, aga pea valutas hoolimata rohu saamisest, mispeale ta kurtis, et... eks ta siis "lihtsalt sureb" siin edasi. Mille peale armastav ema möödaminnes teatas: "Jah, see ongi selline haigus - osad surevadki ära!" 😂  Vaata, kui ilusasti ikka üks ema oma lihasele lapsele öelda võib. 😛

Puuviljakeeksi otsustasin ka küpsetada (no ei läinud söögiisu ära!). Panin õhtul kenasti kõik puuviljad brändiga likku (korra nagu veel imestasin, et seda spetsiifilist tammevaadi lõhna ei ole...) ja hommikul hakkasin rõõmsasti edasi toimetama. 

Kusjuures mul on väga tundlik lõhna- ja maitsemeel ning üks mu suurimaid hirme seoses koroonaga oli see, et need pihta saavad. Õnneks ei saanud! Kohv lõhnas ja maitses nagu kohv. Vahtramahlal oli täitsa maitse olemas ja kõigil teistel asjadel ka. 

Pistsin siis hommikul nina sinna puuviljakaussi ja... no mitte midagi ei tunne! Tõmbasin uuesti ninaga - mida pole, seda pole! Korkisin siis selle brändi pudeli lahti ja nuusutasin seda - no see ju peab ikka haisema! Noup! Siis ei jäänud mul muud üle, kui maitsta (vahemärkusena olgu öeldud, et ma kanget alkoholi (segamata) ÜLDSE ei tarbi, sest see lihtsalt maitseb niivõrd jubedalt mu meelest). Maitsesingi - maitses nagu vesi, millele on tibake alkoholi lisatud. 

Ühesõnaga - sellele asjale oli ainult üks seletus - majas elav 18-aastane nooruk! Sa kujutad ette, milline inimeseloom! Ema koogibrändile on päkad silma aetud ja siis mingi löga asemele pandud. Jube! Milles ma üldse oma puuvilju leotasin??? 

Ma ei hakanud tüli üles kiskuma - haige teine ikkagi ju. Ja nagunii ütleb mulle, et alkohol on sealt pudelist ise ära auranud. Aga kui mees koju lõunale tuli, pakkusin talle kohe lahkelt brändit. Mees (kes ka kanget alkoholi niisama ei tarbi) mõtles küll, et kas nüüd ikka niimoodi sobib... keset päeva ja... pärast vaja veel sõita. Aga naine ei jätnud jonni - ok, kui peab, siis peab! 

Kõigepealt nuusutas. Hakkas köhima ja teatas, et see asi siiski haiseb nagu päris brändi. Ei saa olla! Võta ikka üks klõmakas ka! Mees võttiski - ja tegi hirmus haput nägu. Ikka päris õige kraam olla seal pudelis! 😂

No vot - peaaegu oleks vaese lapse kaela kõik jälle ajanud. 😂

Ja huvitaval kombel ei saa ma siiani aru, et mul ühegi teise lõhna või maitsega mingi probleem oleks (isegi kohvikoorel on õige lõhn ja maitse). Ainult see pagana brändi! 😂 Pea-asi, et see jama nüüd ajas ei suurene (nohu mul ju üldse polnudki), see oleks siis küll paha lugu.

Sellised lood siis meil. Ootame "päris" aiatööde algust, et saaks juba kaevata ja istutada. Isegi riisumine kõlbab. Senikaua teen jõuludeks pärgi. Lund, ja õiget meeleolu, jagub! 😛

Kena kevade algust teilegi!

Ootame kevadet ja... pühitseme naerdes elu

Tänasega lõpeb veebruar. Jumal tänatud - talvest on ikka korralik kopp ees! Ei taha enam! Mitte minutitki! 

Käisin tegin täna väikese aiatiiru (ikka üle hangede üles-alla). Valetaksin, kui ütleksin, et kevadet kuskilt ei paista. Õhus on kevadet küll! Aga mis otseselt "paistmisesse" puutub, siis... läheb veel tibake aega. No nii umbes... pool meetrit! 😂 Saare rahvas tõmbas praegu omale ilmselt naerust kohvi kurku. 😀

Kui lagedal põllul on meitel lund keskmiselt vast mingi 25-30 cm, siis aias hoonete vahel on lugu hoopis teine. Talvega kokku tuisanud lume paksust on endiselt häbemata palju. Ja ka peenardes on tuisulund kohati lausa 60-70 cm. Ilma igasuguse liialduse või naljata kusjuures! Mõne seina ääres õnneks paistab juba musta maad ka. :)

Tamme alused kivid pistsid alles mõni päev tagasi nina lume seest välja. Väiksemad kivid on umbes 35 cm kõrgused, suuremad 50 cm-d ↓

Kivila ↓

Niisiis, meil läheb selle kevade tuleku ja kevadlilledega veel aega (esimesed, soodsal kasvukohal olevad, lumikellukesed on küll peenrast välja sulanud). Õnneks on mul veranda, kus päikese käes aiaraamatuid lugeda. Ja suuremad linnad pakuvad kevade otsimiseks-leidmiseks samuti võimalusi (mulle jäid sealt kobarhüatsindid ja lumikellukesed näppu). 

 

 

 

 

 

 

 

 

 Talikülvid sai ka tehtud, eks paista, kuidas edenevad.

Metsa ääres nägin 26. veebruaril esimesi kuklasi pesakuhila otsas ringi tolgendamas. :)

 

Ja siis sellest pühitsemise asjast...

Kuigi minul olid oma aja sisustamise osas hoopis teised mõtted (plaanisin nt nende koolilugude kirjutamisega ühele poole saada), siis elu otsustas teha miskit vägevat kübaratrikki ja austas mind hoopis võimalusega sõita ühel kenal hommikul (esimest korda elus!) kiirabiautos EMO poole ja maanduda lõpuks (massiivse verejooksu tõttu) intensiivravi osakonna (ebamugavas) voodis. Näh! Mille eest see nüüd siis oli??? 

Ega mul sellest jubedast kogemusest midagi ilusat rääkida pole (seega ei hakka aega raiskamagi), lihtsalt... olukord läks ruttu nii hirmuäratavaks, et pidin käigu pealt endale matmiskoha välja mõtlema. 😂 Sest tundus, et... seda võib PÄRISELT vaja minna. 😂 Praegu on muidugi naljakas, aga... siis ei olnud sugugi.

 Ausalt öeldes oli pärast kergem olla küll. 😂 Mõtle, matavad mind kuskile suvalisse kohta veel. Ei, ei - sihukene asi ei lähe nüüd küll mitte! 

Meite aiablogijate kambas oli sel hetkel juba korralik santlaager avatud, sest paljud olid ühe või teise tervisemurega siruli. Peamiselt küll selle esimesega. Teate küll, see k-tähega asi (mitte ajada segi kõhulahtisusega!). Ühesõnaga... kui sul on parasjagu hullult halb olla, siis on uskumatult lohutav teada, et kuskil on keegi, kellel on veel si..m. 😂 On ju?! Tunned kohe, kuidas jõudu tuleb juurde, sest kui see TEINE saab hakkama, siis saan mina ju ka! 

Ok, kui valida oleks saanud, siis ma loomulikult poleks sellel "üritusel" osalenud, aga kuna ma, olude sunnil, juba osalesin siis... niisama mütsiga lööma minna polnud ju mõtet. Mõtlesin omaette, et selle "võistluse" panen ma nüüd küll kinni! 😂

Kui ma meite kinnises grupis rõõmsasti oma haigete "kampa kuulumisest" teada andsin, siis võis jääda mulje, et mul on seal haiglas ikka üks hi-ha-haa ha-ha-haa, siis tegelikult see muidugi nii ei olnud. See oli mu senise elu kõige hullem päev ja mul polnud aimugi, kas homne üldse midagi midagi paremat toob (õnneks tõi!). Aga... rasketel hetkedel sa lihtsalt pead leidma selle humoorika vaatevinkli, sest muidu kaob pind päriselt jalge alt. 

Ja huumorit jagus! Ja pinevaid hetki. Jaburaid hetki. Ilusaid hetki. :) Ja uskumatult toredaid (abivalmis) inimesi. Aitäh neile! 💗

Nt see aeg, kui mind kiirabiautosse talutati, kiitis kiirabitädi mu ilusat aeda. Ütles, et isegi kogu selle lumekoorma alt on naha, et on ilus. Looomulikult ajas ta mulle mingit täielikku jura, aga hoolimata sellest oli see temast ikkagi nii armas. Inimesed on ilusad ja head! 💗

Mulle meenub veel hetk, kui ma laginal üle intensiivravipalati naerma purskasin, sest poeg oli mulle Messengeri vestluses kirjutanud:

"...alguses lähed haiglasse mõttega, et elama jääda, kaks päeva hiljem tahad haiglast koju, et elama jääda..."

Mina teadsin tema lugu. Ja enda lugu. Issand, kui neetult tõsi see oli! 😂

Mõni pakkus end lausa seltsiks:

Mehega aset leidnud vestlused ei kannata avaldamist, need olid kohati juba väga kange kraam. Aga kui pärast neid üle lugesin, sain jälle hea lõuatäie naerda.

Ja tegelikult... ikka uskumatult tore on (endiselt) olemas olla. :)

Nautigem siis seda. Olgem head. Olgem olemas. Üksteisele. Ja iseendale. :)
 

Ahjaa... me ei tea siiani päriselt, miks nii juhtus. Ja see lugu pole tänaseks veel oma õnnelikku lõppu leidnud (aga lootus püsib!). Imestada ega küsimusi esitada pole vaja. Kaasa tunda ka mitte. Elus juhtub asju! Ka selliseid. Täna ma igatahes naeran. Naerge teie ka. :)

Ja küll see kevad meitele ka lõpuks jõuab. Ja siis ma alles hakkan lammutama! 😛

Väike viu... ehk natuke kisub juba nutuseks

Ma pole mingi põhimõtteline talvevihkaja. Selles mõttes on täitsa tore, et saabki rahulikult puhata ja tubaseid toimetusi teha, Väikemehega lugemist ja arvutamist õppida (aiahooajal vahib ema ju nagunii õues kuskil põõsa all ja keeldub tuppa tulemast - õpi sellisega siis midagi!). Ja öösiti saab lugeda (aga mitte ajaviiteromaane eks! 😂) ning isegi perele süüa jõuab jälle teha. Ühesõnaga, elu nagu lust ja lillepidu!

Teisest otsast... see talv ja olemasolev lume kogus hakkab juba normaalset elu mõjutama. Väikemees käis eelmine kuu ainult 2 päeva lasteaias, ülejäänud aja oli mingi viirus ja kui ei olnud viirus, siis oli lumetorm või kui ei olnud lumetorm, siis oli kiilasjää. See kuu on juba 3 päeva käinud, nii et selles mõttes ikkagi progress. 😃 

Aga muud tolgendamised ootavad kõik kevadet ja tänavate sulamist, sest reaalne oht on oma madal auto lihtsalt katki sõita. Täna lubasein omale väikese seikluse (käisin kohalikus apteegis) ning parklast välja olingi sunnitud sõitma keelumärgi alt (õnneks mu automark eeldabki sellist käitumist 😛), sest mujalt tundus lihtsalt liiga ohtlik. Loodetavasti mu mees on nüüd minu vastutustundliku käitumise üle uhke! 😂

Paide linnas ringi liikumisest ma ei räägigi (proovige Parkali või Rüütli tänavat!), seal jooksevad autojuhtide juhtmed vahepeal täitsa kokku. 😂 Ma mäletan, et vanasti oli siin miski tänav, aga nüüd on... offroad rada... Kuidas sellele peaks lähenema???

Ok! Selles mõttes, et kõige parem ja turvalisem ongi kodus püsida. Ei ole vaja käia linna peal batsille korjamas. Eriti praegusel ajal, eks! Värskes õhus on vaja hoopis viibida!

Siis kui asi veel ilus oli

Ma siis ka üks päev mõtlesin, et lähen panen lõpuks põllul kasvavatele noortele mändidele ja kibuvitsale lambavilla. No enne, kui põder tuleb ja kõik nahka pistab. Väärt mõte - värske õhk + mõõdukas koormus, täpselt see, mida mul vaja! Kõigepealt oli vaja kuidagi lambavilla kottidele ligi sumbata. Pole hullu, mis see mõned vallid ja 50 cm lund ikka teeb - kallad saapad tühjaks ja saab jälle elada. Aga kui läbi lumevallide end värava poole asutama hakkasin (meil on neid mitu), sain aru, et lumi ulatub seal umbes kolmandikuni väravast. Enne viimast lumetormi oli see värav veel täiesti kasutatav, aga nüüd käis rookimine juba ammu üle jõu (vot nüüd oleks seda lumepuhurit vaja, eks!). 

Veebruari algus, enne kui talv käest ära läks 😀

Mis seal´s ikka - lähen teisest väravast ja suure ringiga. Hakkasingi juba minema, aga siis sain aru, et ega sealtkaudu see ettevõtmine kuidagi lihtsam pole. Ei ole enam põlluteed (viimane tuisk sai ka sellest jagu) ja on teeäärsed soliidsed lumevallid, millest tuleb üle ronida. Viimasel ajal on aias kompostikastinigi pääsemine juba hulk jebimist (ühel hetkel asuvad mu jalalabad kõrgemal, kui kompostikasti serv. Päris meetrit see kast vist kõrge pole, aga mingi 80 cm ikka. Seisad seal lumevaalu otsas ja mõtled, et kas see seekord nüüd kannab või mitte 😂). Ah, las see põder pügab neid mände, kõike ikka nahka ei saa pista - pool on nagunii lume all! 😂

Metsa oleks vaja ka minna. Tahaks minna! Niisama vahtima ja kuuse- ja lepakäbisid tooma. Aga ausalt - ei viitsi ujuda! Ja suuskadega on hirmus ebamugav seal ringi liikuda. Ühesõnaga - viu tuleb selle pikka ilu peale! 😂

Thunbergi kukerpuu talvekasukas

Ahjaa, aiaasukad ägavad ka lumekoorma all (küll sulatab olemasolevat ja siis sajab jälle mingit uut rasket märga jama kaela). Alguses käisin ikka neid puhtaks saputamas, aga hetkel olen sellest loobunud, sest enam ei saa aru, millised oksad kuskil külmunud lume sees maani on kooldunud ja ega see külmunud kraam sealt niisama ära tulegi. On nagu on! Eks käärid kevadel aitavad.

See "asi" oli mõni aeg tagasi veel kera... 😂

Ahjaa, pildid on kõik veebruari algusest, st asjakohaseid pole. Keset valget välja ei saa nagunii aru, kui paks see lumi seal täpselt on (aga õue peal on küll vägevad vaalud). Ja no... ujumine ei ole endiselt minu lemmikharrastus, nii et... las jääb. Kujutate ette! 😛

Ukseesine hang ja liuväli

Vähemalt sai ära vingutud. Rohkem talvest ja lumest enam kirjutada ei taha!

NB. 9. veebruaril tegi tihane juba natuke rõõmsamat häält 😍

Väike kooli EKSTRA. Kui kodused tööd oleks päris elu...

Igasugused kodused tööd on koolis käies kahtlemata saatanast (ehk ristiks kaelas)! Paraku käivad need lihtsalt selle protsessi juurde, toriseda pole mõtet - ära teha on vaja! Ja vahel saab koduseid töid tehes isegi targemaks (mis ongi ju asja mõte, eks!). Ja teinekord juhtub, et esmapilgul nõmedana tundunud töö osutub täitsa toredaks pusimiseks (segase peaga oled veel õpetajale tänulikki, et ta mitu tundi (või päeva) sinu aega ära raiskas). Ja siis on need kodused tööd, mis on täpselt sama mõttekad nagu... koera okse. 

Klienditeeninduse tunni tarvis oli ühel hetkel vaja teha kliendile PowerPointi esitlus oma kolmest lilleseade tööst. See sisaldas muuhulgas ka kõikide kasutatud taimede ladinakeelseid nimetusi, valitud disaine, värvuslahendusi jm. Ühesõnaga kogu erialaspetsiifilist juttu. KÕIKE!

See töö tundus mulle niivõrd elukauge (ausõna, mind ei huvita KUIDAS kirurg mu lõhki lõikab ja seal miskit kokku lapib või välja lõikab. Tehku oma töö korralikult ära ja asi ants!), et väike kius kippus kallale ja ma keerasin oma töös meelega vinti üle. Kui juba, siis juba, eks!

Õpetaja käest sain aga hoopis kiita. Mäh??? Olla väga hästi tehtud töö ja just sedasi pidavatki ma klientidele oma töid müüma. Super! Ma lihtsalt kuulasin teda ja mõtlesin, et ta teeb vist nalja praegu... Ei teinud, kusjuures! 😂

Niipalju, kui ma ka ei proovinud `sedasi` klientidele oma tööde müümist (oma peas), kuidagi ümber mängida - tulemus oli ikka sama. ↓ Raudkindlalt minu vähese pingutusvõime viga!

 

Lillepoodi siseneb enesekindel keskeas meesterahvas.

Müüja - Tere!  

Klient - Tere! Ma sooviksin ühte ilusat kimpu oma naisele.    

M - Suurepärane! Kas vorm-liinilist või dekoratiivset? 

K - Ee... dekoratiivset!  

M - Hea valik! Ega ma seda teist väga oskagi...  Kas soovite radiaalse või paralleelse varte asetusega?

K - Ee... see... esimene?

M - Väga hea! Ümarat kimpu ikka tahate? Või teen paadi kujulise? Või südame?

K - Ee... ei taha paati! Ega südant. Tehke see... tavaline!

M - Okey. Lilled panen rühmitatult või hajutan???

K - Issand jumal... ma ei tea... Pange, kuidas tahate!

M - No ma siis hajutan. Soovite avatud või suletud kimpu?

K - Avatud äkki..?  

M - Ups! Selle jaoks meil polegi siin head materjali praegu. Teeme ikka suletud, aga rahutu rütmiga, see jääb ka väga ilus. :)

K - ...  

M - Nii! Värvieelistusi on? 

K - Tahaks midagi heledat. 

M - Ikka saab! Kas soovite muidu harmoonilist või kontrastset värvuslahendust? 

K - Olgu.

M - No ma teen siis harmoonilise. Kas Lisianthus, Dianthus, Paeonia ja Freesia sobivad? Natuke Pittosporumit ja Eucalyptust ka veel vahele? :)   

K - Ee... Teate, ma ei saa aru, mida te räägite.

M - Ma ei saa aru, millest te aru ei saa! Puhtas ladina keeles küsin, et kas LISIANTHUS, DIANTHUS ja PAEONIA sobivad??? 

K - ...               

M - ??? (tõstab kulme, Pantalone näoga)

K - (ahastunult) Teate, äkki te annate mulle lihtsalt pundi roose? 

M - Neid roosasid Rosa´sid või???

K - Apppiiii.... 

M - Ooodake, kuhu te tormate? MA PALUN VABANDUST! See Lisianthus on tegelikult vist hoopis Eustoma. Minu ladina keel pole kõnes ehk kõige parem, aga mul on slaidid - seal on KÕIK ilusti selgelt kirjas! Tulge tagasi, härra! Miks te ära jooksete??? Meil jäi ju kõik alles pooleli....

Väike kooli EKSTRA. Lõbus ladina keel

Floristi kutseeksami sooritamiseks on vaja pähe õppida 300 taime ladinakeelne perekonnanimi. Hoolimata sellest, et osa rahvast arvas millegipärast, et ma vabal ajal kodus peamiselt ainult ladina keelt kõnelengi, siis ausõna - nii see ei ole! Mulle meeldivad meie emakeelsed nimed väga. Te ikka olete juba kuulnud, et kollane karikakar (Anthemis tinctoria) on nüüd hoopis kollane kollakakar (Cota tinctoria)? 😛  

Paljusid nimesid ma tõesti küll juba teadsin, aga sellest hoolimata hakkasin ma juba koolieelsel suvel neid uute ja tundmatutega tutvuma. Sest ma olen puupea. Päriselt! Rämedalt raske on pähe õppida mingi suvaline, sinu jaoks mittemidagiütlev tähtede kombinatsioon. Kui sa kuuled esimest korda nime õlelill, siis jääb see sulle kohe meelde. Õlgedest lill - lihtne ju! Aga kui sa kuuled sõna Xerochrysum, siis on sõna lõppu jõudes algus juba meelest läinud. SELLE pean pähe õppima??? Te vist teete nalja! 

Väike õhtujutt! 😛

Leucanthemum, Chlorophytum, Symphoricarpos, Xerophyllum, Spathiphyllum, Nertera, Schlumbergera, Quercus, Sansevieria, Soleirolia, Anigozanthos, Chamaecyparis, Gaultheria, Epipremnum, Eryngium, Zantedeschia, Chamelaucium jne, jne, jne...

Normaalne inimene jättis pärast kolmanda nime kokkuveerimist terve lõigu vahele. Ja jumala eest - ma saan teist aru! 😂 Mulle tundus ka alguses, et neid nimesid ei saa ma iiial pähe. Niisiis lugesin ma neid omale õhtujutuks. ↓

Z a m i o c u l c a s  ehk sulgvõhk, see on nagu... ee... ee... Oota, mis ta nüüd oligi? Aa - Zamioculcas! Zamioculcas, Zamioculcas, Zamio........ Norr... 😴

Kui öösel jälle ärkasin, siis proovisin loetut meenutada. 

Ee... Ee, mis tähega see asi nüüd algaski??? Mitte midagi ei tule meelde! Ok, panen korraks tule põlema ja vaatan uue sõna. 

Nii! M y o s o t i s  ehk lõosilm. No kuidas seda nüüd meelde jätta??? Ee... äkki korrates?! Myo...ee... mis??? Aa, Myosotis! See on nagu ee... sotis? See saade - Sotid selgeks! Myo on seal saates! Myosotis, Myosotis, Myo...... Norr... 😴

Täpselt nii see õppimine mul käis. Siiani julgen, seltsimeestele unetutele, soovitada - õppige õhtuti julgelt ladina keelt - see on hullult uinutav! Kogu selle värgi meelde jätmiseks tuli mul välja mõelda igasugu huvitavaid sõnatuletisi.

Achillea (raudrohi) - Achilleuse kand!

Aconitum (käoking) - selle söömine põhjustab agoonia, mis omakorda lõppeb tumm olemisega (ühesõnaga kindel surm!)

Aesculus (hobukastan) - aeg kulus

Amaranthus (rebasehein)- Amaretto likööri limpsiv rebane

Centaurea (jumikas, rukkilill) - sent + aurea (aurea on teadupärast kuldne v kollane värv), seega on tegemist näiteks kümnesendisega.

Chamaerops (kääbuspalm) - kui kama parasjagu ropsib, siis ongi ta ilmselt kükakil ehk suhteliselt kääbus 😂 Ma tean - see kõik on ajusid purustav!

Corylus (sarapuu) - puhas korilus ju!

Cycas (palmlehik) - kuna see on nn. palmisest kõige väiksem, siis jätsin meelde, et ta kükitab 😂

Euphorbia (piimalill) - eufoorias piimalill

Calax (karuleht) - karu sööb... kala!

Helleborus (lumeroos) - tuttavale Hellele meeldivad väga lumeroosid, aga kui ta ainult neid kasvataks läheks tiba igavaks (ingl. k. boring)

Impatiens (lemmalts)  - empaatiline (või impotendist 😂) lemmalts

Juniperus (kadakas) - ee... see on nüüd natuke rumal - junni + peeru

Panicum (hirss)  - paanikas hirss (võibolla tahab keegi temast putru keeta?)

Capsicum (paprika) -  no ilmselgelt on seal mingite kopsikutega tegemist

Tracheliun (kaelakellukas) - hingetoru e. trahhea läheb läbi kaela ja seal kaela ümber on kelluke. Lehm äkki???

Jumal tänatud eelnevate teadmiste eest, aga neid keerulisi ma lihtsalt lugesin, lugesin, lugesin. Ja uskumatu - kui päevi, nädalaid ja kuid lugeda omale õhtujutuks Zamioculcas, Zantedeschia, Xerochrysum, siis... jäävad lõpuks meelde küll!

Minu meelest oli meil seal aianduskoolis väga tore ladina keele õpetaja (müts maha tema ees!). Ta ilmselgelt armastas seda keelt ja võimalust ka meid selle armastusega nakatada. Ta oli alati toetav, positiivne ja entusiastlik, ükskõik kui masendunult meie ohkasime. Iššand jumal, 60 nime järgmiseks sessiks pähe??? Aga Mäesalu juba andis 72 tükki! Hoolimata nendest koledatest arvudest, läksin ma sinna tundi alati hea tundega. 💚

Üks õp. Mäesalu nimekiri

Puittaimede määramine esimesel sessil, pärast pidime neid ld keeles ka teadma

Minu silmis väärisid eraldi kiitust veel tema tunni õppematerjalid ↓ ja võimalus netis oma ladina keele kirjutamist harjutada (sest tähevigu ei tohtinud ju ka olla!).

Ja siis kõik see tore tagasiside, mis ta Tahvlisse meie hinde juurde kirjutas. Juudaz! Oleks võinud ju selle 5 niisama plärtsti ära panna, aga ei - ta kirjutas sinna ilusa pika jutu juurde! 😍

Hoolimata sellest eelnevast vingumisest, et ld keele õppimine käis mul väga vaevaliselt, olid mul selles aines ainult viied. 😎 Kuna mu pinginaaber oli ka korralik oivik (ta ise seda loomulikult ei tunnistanud! 😛), siis ühel hetkel hakkasin märkama, kuidas meile kontrolltööde ajaks teatav "sõõr" ümber tekkis. Eks nutikamad jagasid seda "õigete inimeste" ligi hoidmise värki. 😂 Ega me kadedad tüdrukud polnud ka, vajadusel sai salaja ka tähthaaval õhku kirjutatud, sest kui kuidagi ei saa, siis kuidagi peab ju ikkagi saama! 😂

Ahjaa, ühe mingi raskeema töö ajal oli õpetajal vaja kiiresti klassist "ära käia". Enamik tundis ilmselt kergendust, aga mulle tundus see isiklik solvang. No kuule, kui lolliks, sa mind nüüd õige pead, ahh???

Õpetaja loomulikult ei pidanud meid rumalaks. Ta lihtsalt sai aru, et tema aine on tegelikult väga raske ning pole mõtet loota, et me esimese aasta jooksul kõiki 300 ladina- pluss 300 eestikeelset nime veatult kirjutada oskaksime. 💚 Ikkagi inimene!  😍

Kuigi teisel õppeaastal meil enam ladina keele tunde polnud, siis meie omavahelistesse vestlustesse tekkis seda keelt aina rohkem.

Kuule, kust sa seda Pittosporum´it said? 

Sa pane seda Dianthus´t siia juurde! 

Kes seda Delphinium´it otsis? 

Kas sul on seda roosat Ranunculus´t veel vaja... 

Rohkem Gypsophila´t polegi vä??? 

Ühel hetkel tekib hoopis probleem eestikeeelsete nimedega. Sa tead küll, et su verandal kasvab üks kena Zamioculcas, aga mis ta eestikeelne nimi on??? Tõlvlehik? A ei, sellel olid ju hoopis need spaatlid seal (Spathiphyllum)!

Kui tõele au anda, siis tegelikult on ladina keeles ikka palju ilusaid taimenimesid ka. Esimesena lööb mul kohe pähe juba vana lemmik Fritillaria imperialis (h. püvilill). Milline kuninglik kõla eks! 

Või siis  Hemerocallis (päevaliilia), mis kõlab lihtsalt niivõrd armsalt. See lausa õhkab ühe suure kallistuse järgi! 😃 

Neid ilusaid ja armsaid on tegelikult muidugi veel palju, isegi see esmapilgul hirmsana tundunud Zamioculcas on ju ka täitsa nunnu nimi. No nagu üks väike armas ragulkas või midagi... 😛

Sellest kõigest hoolimata - ladina keele kõnelejat minust endiselt pole saanud! Võib julgelt minuga kodumaises keeles edasi suhelda. 😛 

 

Siia siia lõppu üks väike lugu sellest kuidas ma Põltsamaa Roosiaias tuuril olin ja kui meie giid ühel hetkel kuskile võilillede juurde jõudis, uuris ta möödaminnes, et ega siit keegi võilille ladinakeelset nime tea...? Ja enne, kui ma oma sõnasabast kinni sain, oli see Taraxacum officinale juba mu huulilt lendu läinud. Giid noogutas tunnustavalt (teised loomulikult ka! 😂) ja rääkis midagi spetsialistide kohalolust vms. Ma hästi ei kuulnud enam ta juttu, sest tundsin, et mul on vähe pakilisemaid probleeme, mis lahendamist vajavad - st otsisin võimalust, kuidas võimalikult kiiresti maa alla vajuda (ma ei tea roosidest suurt midagi ja seda ld nime teadsin ma ka ainult sellepärast, et naabrinaine oli seda mulle korduvalt öelnud 😍). Kuna minu pikk kasv, kesised (maa alla vajumise) oskused ja giidi huvitav jutt seda kõike siiski ei võimaldanud, siis pidin tuuri jätkama. Aga edasi vahiti mind loomulikult nagu mingit suurt spetsialisti 😂 ega julgetud oma lihtlabaste küsimustega enam väga lagedale tulla (hakka nüüd spetsialisti ees marki täis tegema, eks!). 😂   

Niisiis, minupoolne soe soovitus - kui tahate, et kõrvalseisjad ennast ikka tõeliselt lollina tunneksid, siis rääkige ladina keelt! 😂

 

Esimene floristiks õppimise koolilugu on siin, teine siin ja väike vahepala siin.